Ma kuulun ka ise sellesse uurimata suurusega sihtgruppi. Mul on konto Facebookis (alates 2007), Twitteris (2006) ja Instagramis (2011) ja veel mõnes kohas. Twitteris meeldib mulle väga seletada, oskuste piires nalja teha ja Instagrami laadida pilte, valimata teemat.

Need kaks viimast kanalit on teinud mind aga murelikuks, sest sinna on viimasel ajal tulnud kümneid minu tütre sõpru ja klassikaaslasi, kes on hakanud mind jälgima. Ühe lugupeetud uuringu järgi kasutavad 81% 12-17 aastastest tüdrukutest sotsiaalmeediat. Tunnen kimbatust, sest ei saa enam päris valimatult oma mõtteid ja pilte avaldada, vaid mul on isegi nelja paiku öösel peas lapsevanema filter. Küsimus ei ole roppuste või labase sisu avaldamise vajaduses, kuid lapsed võivad seoses vanusega tõlgendada sinu postitusi ei tea kuidas.

Kui sulle tulevad koju külalised, siis soovivad täiskasvanud pigem omaette olla, et lapsed poleks kui salvestavad diktofonid vanemate lobisemise juures. Sama olukord on ka sotsiaalmeedias, mis moodustab ju suure osa tänasest elust. Lisaks laialt levinud arvamusele, et lapsed põgenevad vanemate eest sotsiaalmeedias, on tekkinud äraspidine olukord, kus ka vanemad peavad põgenema laste eest.

Vastavalt sotsiaalmeedia füüsikareeglitele on huvi ülevalhoidmiseks vaja inimmassi.

Järgmine küsimus on, et kuhu siis minna. Ja siin ilmselt kattub vanemate käitumismuster lastega. Ka vanemad proovivad mikrokeskkondi, kus suhtlus on kahe või natuke rohkemate inimeste vaheline (Snapchat, Whatsapp, Facebook Messenger, Povio jt). Samas kipuvad need kiire suhtluse või fotovahetuse keskkonnad ära vajuma, sest vastavalt sotsiaalmeedia füüsikareeglitele on huvi ülevalhoidmiseks vaja inimmassi. Vastasel juhul jääb asi soiku.

Oluline on märkida, et tegu on ju inimese eneseväljenduse vajadusega pildis, tekstis või videos. Seda võib pidada halvustavalt nartsissismiks, aga see vajadus on vanem kui sotsiaalmeedia ja arvuti ning on üks osa täiesti normaalse inimese elust. Tuli meelde põnev fakt, et Versailles lossis oli Louis Eiteamitmenda ajal täiskasvanutel komme teineteisele kirjutada sedelitele hästi lühikesi sõnumeid — nii paarilauselisi a la “Sõin lõunaks saia”, “Kahju, et täna sajab”, “Eile oli ikka metsik pidu”, “Keegi täna Pariisi ei lähe?” ja muud sellist olmeinfot. Vt ka Twitter, 140 tähemärki jne.

Kui nüüd peaks selguma, et minu probleemiga maadlevad paljud lapsevanemad, siis võiks ju ennustada, et peagi tuleb sotsiaalmeediakeskkond, kuhu pääseb vaid silma sarvkesta skaneerides või muu sellise tunnuse alusel sisenedes ja seda tohivad kasutada vaid 18+ inimesed. Ja rõhutan veelkord, et küsimus pole roppustes, vaid täiskasvanud inimeste vajaduses suhelda teiste täiskasvanutega nagu täiskasvanud.

Või on see ainult minu probleem?

Robert Kõrvits on idufirma Camorka üks liikmetest ning agentuuri Pingpong Marketing sotsiaalmeedia ekspert.

Allikas: kiip.ee