Vanemad tülitsevad, lapsed värisevad

Väiksed silmad vaatavad ja väiksed kõrvad kuulavad – lapsed näevad ja tajuvad rohkem, kui sa arvad. Seepärast tuleks vanematel ka konflikti ajal jälgida, kuidas nad käituvad, mida üksteisele ütlevad või ütlemata jätavad.

Kümneaastane tüdruk usaldas mulle, et kui tema vanemad tülitsevad, poeb ta voodisse teki alla peitu. Mõnikord lähevad valjuhäälsed sõnelused üle füüsiliseks rünnakuks ja kui vanem vend julges kord vahele minna, viskas isa ta kodust välja. Poiss hulkus öö otsa mööda tänavaid…

67aastane mees meenutab oma lapsepõlvest, et nende peres läksid kodusõjad ikka väga tuliseks, aga lapsed lükati siis teise tuppa ja uks pandi lukku. Nad ei saanud sekkuda, aga kuulasid ukse taga, kõrvad kikkis ja süda värisemas sees, kuidas teisest toast kostsid rasked mütsatused ja karjed. Oli see nüüd mõni mööbliese või ema, kes vastu kappi lendas? Lõpuks kutsusid naabrid tema ­vanematele miilitsa.

36aastane naine meenutab oma lapsepõlvest, et kui vanemad hakkasid tülitsema, siis ta justkui tardus. Ta ei suutnud kunagi ära minna, sest arvas, et tema kohalolek tagab emale kaitse. Ta uskus koguni, et tema silmadel on võluvõime ohtlikke olukordi justkui külmutada. Tegelikult külmutas ta aga iseenda...

Kirjeldatud olukorrad võivad näida drastilised, ent on paljude lastepõlve valus osa. Eelmisel aastal teavitati politseid rohkem kui 15 000 korral koduseinte vahel kontrolli alt väljunud tülidest. Kusjuures ohvri­uuringu kohaselt ei pöörduta üle pooltel vägivallajuhtudel kas häbi, hirmu või lootusetuse pärast võimuorganite poole. Lastele tähendavad vanemate tülid traumat. Nad reageerivad neile kas põgenedes (nagu voodisse peitu pugev tüdruk), võideldes (nagu tema vend) või tardudes (nagu too naine oma lapsepõlves).

Head ja halvad tülid

Ega tülid ole iseenesest halvad, neid ei pea iga hinna eest vältima. Kui kaks inimest elavad koos, on paratamatu, et mõnikord jäädakse eri arvamustele: arusaamad ja nägemused ei klapi; tekib pahameel, kui ootused ja vajadused jäävad rahuldamata. Tülid on ju päris hea võimalus oma meele­paha väljendada, ent seejuures on oluline viis, kuidas seda tehakse. Kas jäädakse teise vastu lugupidavaks? Kas püüeldakse kompromissi suunas või aetakse aina oma joru? Kas hiljem vabandatakse ja kas ka lepitakse?

Kõikides peredes mõnikord vaieldakse. Kui vanemad oskavad tülitseda üksteist hoidvalt, on see lastele isegi kasulik. Nad näevad, et erisugused arvamused on lubatud, neid võib vabalt väljendada – kedagi ei karistata selle eest – ning pärast on võimalik teineteist paremini mõista. Lapsed õpivad seeläbi, kuidas konfliktis käituda ja seda lahendada nõnda, et ei peaks iseennast hülgama. Lapsed, kes näevad pealt tülisid ja nende lahendusi, saavad kindlustunde, et vanemad tulevad oma erimeelsustega toime. Laps ei pea jääma valvesse, valima poolt ega olema kohtunikuks – ta võib südamerahuga mängima minna.

Paraku napib inimestel tihtipeale oskust mõistlikult tülitseda. Emotsioonid kobrutavad ja kaob igasugune tsensuur selle üle, mis suust välja tuleb. Mõned paarid aga väldivad avalikku vastandumist, mis on lastele veel eriti häiriv. Kui tülitsetakse painavas vaikuses, nii et pilt on, aga häält pole, tajuvad tundlikud lapsed kohe, et kodu on viha täis, aga seda ei kõnetata. Selline vanemate teineteisest eemaldumine mõjub lastele isegi rängemalt kui korralik tüli. Lapsed näevad läbi ka selle, kui vanemad teesklevad, et kõik on hästi.

Mis toimub lapse sees?

Tülid, millel pole head lõppu, tekitavad lastes muret, ärevust, lootusetust ja tohutut ebaturvalisust. Nad kardavad, et ühele vanematest tehakse liiga või haiget. Lapsed hakkavad muretsema, et äkki vanemad ei armasta enam teineteist ja lähevad lahku. Neil on raske vahet teha, millal lastakse lihtsalt auru välja ja öeldakse vastastikku inetusi – mida hiljem kahetsetakse – või millal on asjad juba kriitilised.

Mõistagi on selliste fantaasiatega raske elada ja keskenduda näiteks õppimisele, sest pea tegeleb muredega, mida laps lahendada ei suuda. Ka ei julge laps neil teemadel sageli rääkida ega vanematelt otse küsida: kas te lähete lahku? Lapsed, kes püüavad leida loogikat selles, miks talle kaks armsat inimest kaklevad nagu kass ja koer, võivad seda leidmata teha kergesti meelevaldse järelduse: nemad ongi selles süüdi! Eriti juhul, kui tülitsetakse lastega seonduva pärast. Vanemate käitumine pole aga kunagi laste süü.

Enamik lapsi õpib oma vanemate tülidega toime tulema, aga sellel on kõrge hind – nad peavad oma tunded (hirmu, ärevuse, kurbuse, hüljatus­tunde) endas külmutama, sest muidu on seda olukorda liiga valus taluda. Tagajärjeks võivad olla unehäired, kõhu- ja peavalud, stressis ja murelikud lapsed jäävad ka kergemini haigeks. Mõned lapsed muutuvad sellises õhkkonnas ise vihaseks ja elavad kuhjuvaid pingeid välja koolis või lasteaias. Teised võivad hakata hoopis väga heaks, et mitte põhjustada oma vanematele lisaraskusi.

Lähisuhtevägivald

Heade ja halbade tülitsemisviiside kõrval on veel üks väga halb variant, mida nimetatakse lähi­suhte­vägivallaks. Sellises olukorras kannatab terve pere ühe vanema kontrolliva ja hirmutava käitumise all. Tülid võivad puhkeda täiesti tühja koha pealt, on ette­arvamatud ja võivad sõimult minna kergesti üle füüsiliseks vägivallaks. Lapsi kahjustavad nii verbaalne vägivald – solvangud, alandavad hüüdnimed, halvustamine – kui ka füüsiline vägivald – löömine, tõukamine, asjade lõhkumine. Ka vaikusega karistamist, minema kõndimist või tusatsemist on lapsel rasked taluda.

Vägivaldsus on mentaliteet, lapsepõlvekodus omandatud vildakate väärtushinnangute süsteem, mis kandub enamasti edasi meesliini pidi. Seepärast on ka peredes vägi­vallatsejaks sageli isa, kellel on rohkem jõudu. Ja kui lapsed näevad pealt, kuidas nende ema rünnatakse, mõjub see neile sama rängalt, nagu oleks nad ise vägivalla ohvriks sattunud. Neid võib muserdada süütunne, et nemad oleksid pidanud midagi ette võtma või suutma seda ära hoida. Poisid fantaseerivad, kuidas nad isale vastu hakkavad, ja võivad seda suureks saades ka teha. Kui asjad vastu seina lendavad, tekib lapsel hirm, et järgmisena võib sama juhtuda ka temaga. See pole irratsionaalne hirm: partneri suhtes vägivaldne lapse­vanem on seitse korda suurema tõenäosusega vägivaldne ka oma lastega.

Vägivald tekitab lööklaineid, mis mõjutab terve pere toimimist. Kõik tegutsevad vaikiva kokkuleppe alusel selle nimel, et kontrolliva või hirmutava käitumisega vanem oma halvast tujust üle saaks. Omaenda pahameel tuleb alla suruda, keel hammaste taga hoida, et habrast tasakaalu mitte lõhkuda. See tekitab pinge, mis peab ühel hetkel ka välja pääsema – sageli lähevad lapsed tülli omavahel, sest see on neile turvalisem.

Ohus on ka ema ja laste suhe. Lapsed ootavad, et ema enda eest seisaks. Kui ta seda teebki, võivad nad aga pahandada, et miks ta isaga norib ja teda provotseerib. Lapsed, kes näevad, kuidas üks vanem teist alavääristab, teda vaikima sunnib, ignoreerib või füüsiliselt hirmutab, võivad sellise käitumise isegi üle võtta, sest nad ei tunnusta ohvri rollis oleva vanema autoriteeti.

Poisid võivad muutuda tulevikus ise vägivaldseks, tüdrukud aga hakata arvama, et suhe peabki olema nii­sugune. Lapsed õpivad, et vägivald on hind, mida tuleb armastuse eest maksta.

Kas teadsid, et tellides digiajakirja, on sulle mugavalt kättesaadavad ka arhiivilood?