Värske ema: "Olen üliemotsionaalne, iga probleem ajab nüüd nutma!"
Meie lugejad kirjeldavad, kuidas nende emotsionaalsus muutus seoses laste sünniga.
Kristel:
“Esimese lapse sünni järel panin tähele, et muutusin tähelepanelikumaks ning suutsin asju veidi laiemalt näha. Teine laps sündis kümme aastat hiljem ja ka nüüd olen emotsionaalsem kui varem.”
Mari-Liis:
“Mina olen üliemotsionaalne, iga probleem ajab nüüd nutma. Filmid, seebikad... jube, aga selle vastu aitab vist ainult see, kui neid ei vaata. Lapse esimesel jõulupeol lasteaias valasin rõõmupisaraid. Lapse edusammud ajavad nutma, need on rõõmupisarad muidugi!”
Annika:
“Mina muutusin küll emotsionaalseks, eriti teemades, mis puudutavad väikseid lapsi. Siiani ei saa lugeda kurbi lugusid, kuhu ühel või teisel moel on segatud väike laps. Silmad kohe märjad.”
Sille:
“Peale laste sündi on taevakraanid kogu aeg lahti. Vahel olen täitsa kuri enda peale, et iga asi pisarad silma toob – nii rõõmu- kui kurbusepisaraid. Üldse on selline emalõvi tunne peal.”
Liisi:
“Pärast laste sündi olen kindlasti emotsionaalsem kui varem, aga ka kannatlikum ja järjekindlam, lapsemeelsem ja teiste arvamuse suhtes ükskõiksem. Lapse iga pisemgi edusamm tõmbab suunurgad kõrvuni, nagu oleks ise millegi suurega hakkama saanud. Lastega seotud teemadele ja uudistele elan rohkem kaasa. Usun, et veekalkvel silmad ja pitsitav kurk on igale emale tuttavad teemad.”
