Katariina tõdeb, et ka mitmel tema tuttaval on ootekuude jooksul tüdrukust poiss saanud. See on tema ja elukaaslased Siimu (29) esimene ühine laps. Mõlemal on varasemast kooselust samuti pojad.

Lapse ootus ja sünd langes Katariina jaoks heasse aega. Nii sai ta olla esimesse klassi läinud poja Ruudi päralt. “Ma ei kujuta ettegi, kuidas käia üheksast viieni tööl, kui laps on esimest aastat koolis,” tunnistab ema. “Hommikust õhtuni käib üks toomine ja viimine – kooli, trenni, poiste­koori.” Mingil hetkel hakkab poiss muidugi ise käima, tee on juba selge.

Kärgperendus

Tegelikult on Ruudi toomisel-viimisel ka abilisi. Hommikul läheb poiss kooli enamasti koos isaga, kes elab eraldi. Lapse Estoniasse poiste­koori viimine on aga jaotatud lausa kolme pere vahel. Ühes kooris laulavad nimelt nii Ruudi kui ka tema isa praeguse abikaasa poeg Ferdinand eelmisest kooselust – nii et logistikas osaleb ka selle poisi isa. Fotograaf palub Katariinal perepuu joonistada, sest kõlab ju keeruliselt, eks ole. Kõrvalistele ehk küll, kuid tegelikult on see üks väga ­hästi ­toimiv kärgpere.

Ruudi on tegelikult juba kogenud suur vend – vastsündinud vennake pole talle kaugeltki esimene. Isa juures elavad veel ta kolmene õde Herta ja pooleaastane vend Ottokar. “Ta on beebisid näinud omajagu,” muigab Katariina. “Eks ta seetõttu saabki aru, et sellest titast talle mängukaaslast eriti pole, vanusevahe on juba liiga suur.”

Ruudi sündis, kui Katariina oli 22 ja käis lavakas. Vahepeal võttis akadeemilise puhkuse, et last kasvatada. Teed poja isaga viisid lahku, kui poiss sai kaheseks. “Tunne sai otsa,” ütleb Katariina. “Kui ma oleks siis olnud kümme aastat vanem, oleksin ilmselt teisiti otsustanud. Nii noorena paistis aga loogiline, et mõlemad saavad võimaluse uuesti proovida. Muidugi näeksin ma ideaalis lapsi kasvamas koos mõlema vanemaga. Aga nüüdseks oskan juba mitte süüd tunda ja näha ka kärg­perenduse eeliseid. Ma usun, et lapsed valivad koha ja inimesed, kelle juurde nad tulevad. Ju oli seda ümberpaiknemist vaja, et uued inimesed saaksid siia ilma sündida.”

Kärgpere võib väga hästi toimida ja mitte ainult raamatus, teab naine omast kogemusest. “Nii kummaline kui see ka ei tundu, hakkas kõik laabuma, kui poja isa kohtus oma uue naisega, kes on imeliselt soe ja tore. Mul on hea meel, et Ruudi elus veel üks selline inimene on,” jutustab Katariina. “Ainuke konfliktne kuju selles seltskonnas olen mina. Võin olla üleliiga kontrolliv, et kuidas mingid väiksed asjad peavad olema. Näiteks mis kell täpselt maalt linna tullakse – ei tohi tund aega varem ega hiljem tulla, muidu olen pahane. Saan ise ka aru, kui väiklane ja nõme see on. Eriti see­pärast, et ma ise olen tohutu hilineja… ning teised ei tekita konflikte, kui mina kellaajast kinni ei pea.”

Oma praeguse elukaaslase Siimuga, kes on turunduse ja avalike suhete taustaga ning praegu töötab IT-firmas, sai Katariina tuttavaks peol. “Kohe esimesel kohtumisel ei tekkinud veel kõige sümpaatsemat muljet, aga millegi­pärast tekkis tunne, et kohtume veel. Tema nägi mind pärast meie kohtumist unes ja tundis, et peab minuga ühendust võtma. Nii see läks.”

Ka Siimul on eelmisest kooselust viieaastane laps. Sealne pool kärgperest ei ole nii integreeritud igapäevaellu, kuigi isa pojaga muidugi suhtleb. Katariina respekteerib seda täiesti. “Lapsed võivad suhelda ka ainult oma ema ja isaga ega pea suuremasse süsteemi kuuluma. Ei pea ju tingimata olema vaimustuses sellest kärgperendusest.”

Noored fännid

Meie vestlusse tungib telefoni­helin. “Tsau, issi! Hästi läheb. Emme räägib praegu ühe tädiga,” ütleb Ruudi telefoni. Klahvidega telefoni. “Nutitelefoni tal pole,” selgitab Katariina. “Iga päev käib selle üle muidugi vaidlus, sest klassis kõigil ju on. Ma olen praegu veel murdumatu ja ei osta. See neelab, näen enda pealtki. Ei teata ka, mida see nuti­telefon aju ja närvisüsteemiga täpselt teeb, kui nii vara lapse lahutamatuks osaks saab. Pealegi oleks mul raske siis piire kehtestada. Kui laps on minu telefonis, siis näen ja ütlen, et kümme minutit ja kõik. Saan seda asja rohkem kontrollida.”

Pärast kõnet isaga küsib poiss luba ema arvutis mängida ja loa ta ka saab. “Ta alles avastas arvutimängud. Olin kaua vastu, aga päris ära ei ole mõtet keelata. Me loeme kodus ikkagi rohkem raamatuid, nüüd oskab Ruudi ka ise lugeda. Need IT-asjad õpib ta nagunii ära.”

Katariinat teeb natuke ettevaatlikuks, et “Padjaklubi” fännid on tema poja vanused tüdrukud. Seriaal oli ju mõeldud ikka kahekümneaastastele, nagu on ka tegelaskujud. “Huumor on meil kahemõtteline ja teemad täiskasvanute omad,” tõdeb Katariina. “Ideaalis peaks neid lastele vähemalt kuidagi seletama ja sarja koos nendega vaatama. Vanematel vaatajatel on filter olemas ja neile on see puhas meele­lahutus. Nad ei võta seda tingimata nii, et niisugune see elu ongi.”

Nende kodus vaadatakse telekat vähe. “Kui uni ei tule ja mingi mure vaevab, siis panen teleka käima ning saan pea tühjaks,” tunnistab Katariina. “Televiisor meil taustaks ei mängi. Imestan, et mõnes peres mängib ja kõik teevad samal ajal oma asju. Meie jääksime siis vaatama ja pärast tunneksin, et kaks tundi on läinud ja mida kõike oleks saanud selle ajaga ­paremat teha.”

Nüüd juba kuuendat hooaega vältavasse “Padjaklubisse” sattus Katariina pooljuhuslikult – kursaõde Kertu Moppel soovitas teda produtsendile. Siis, pea kolm aastat tagasi, oli ta just mõelnud VAT-teatrist lahkuda, kuid kartis päris tööta jääda. Ja asjad klappisid – temast sai vabakutseline näitleja. “Tundsin, et ei taha ainult näitleja olla. Mõtlesin, et peaks oma energia suunama kuskile, kus minust oleks rohkem kasu, kasvõi sotsiaaltööle. Samuti oli teatritöö mulle väikse lapse kõrvalt raske, emaks olemine kannatas – õhtused etendused, palju väljasõite,” kirjeldab Katariina.

Vanaema abi

Lapse isa kõrval oli sel ajal suureks abiks Katariina ja ta õe, samuti näitlejanna Ursula Ratasepp-Oja ema Olli. Ursulal on nüüdseks kolm last. Reisikorraldajast vanaema kolis oma kontoriga koju Kalamajja ja oli igal hetkel abiks. Katariina sõnul oli see hindamatu abi, teisiti poleks ta lavakat lõpetadagi saanud. Seda enam, et ümberringi näeb ta vanaemasid, kes ei saagi rohkem kui ehk korra nädalas lapselast hoida. Muide, ema Olli teatrilembuse tõttu neist õega näitlejad saidki – ema lihtsalt vedas neid väiksest peale teatrisse ja sealt see pisik külge hakkas.

Katariina oli rasedusega arvel Ida-Tallinna keskhaiglas. “Laisk rase olin, ma ei teadnud kunagi, mitmes rasedus­nädal mul parasjagu on. Pole ka meeles, mis nädalal mis asjad hakkavad juhtuma,” märgib ta. Mõlema raseduse alguses on Katariina siiski kannatanud “hommikuse” iivelduse käes, mis kestis ööpäev läbi. “Mõtlesin, et rohkem mitte kunagi!” naerab ta nüüd, kui see on möödas. “Päevade ja ööde kaupa oli kogu aeg paha.” Õde lohutas teda, et küll näed, see läheb päevapealt mööda ja unustad piina. Nagu ka sünnitusvalu. Ja nii oligi.

Eelmine kord, 22aastaselt last oodates muretses Katariina rohkem kui nüüd. “Võtsin omaks ühis­konna hoiaku: oi, kui jube – nii noorelt saad lapse! Tegelikult ma ise ei tundnud, et see nii hirmus vara oleks, ja bioloogiliselt ju polegi, just õige aeg. Praegu hakatakse muidugi kolmekümnendates vaikselt lapsele mõtlema. Esimene laps polnud küll planeeritud, aga oli väga hea üllatus. Mõtlesin juba gümnaasiumi lõpus, et tahaksin varsti lapsi saada, kasvõi kümme tükki, ja maale kolida. See kümne lapse soov läks muidugi üle.”

Katariina kurdab naljaga pooleks: ta ei meeldi lastele! “Ausalt, kui ma olen kuskil laste peol, siis mõned täis­kasvanud on kõigi nende lemmikud, neid lausa rünnatakse, teised jätavad külmaks. Ma olen seda teist tüüpi. Ega ma ei lähe võõraid lapsi katsuma ka. Ja lasteaiakasvatajana ma ennast ette ei kujuta, läheksin hulluks. Selleks elukutseks peab teistsugune närvikava olema.”

Vahel meenub Katariinale, et beebiga toimetulek oli päris raske, ja tunneb natuke hirmu, et kõik nüüd kordub. Siis vaatab aga neid, kel peres juba mitu last, ja näeb, et tegelikult läheb kõik lihtsamalt ja loomulikumalt. Ruudiga oli periood, kus ta sai ööpäevas viis-kuus tundi magada, sest poega piinasid gaasi­valud ja emale tundus, et rinna­piimast ei jätku. “Olin ise närviline ega osanud last õigel ajal magama panna,” arvab Katariina nüüd. “Olin noor ja usaldasin valesid nõuandeid. Kui arst ütles, et lutti on kindlasti vaja, sest tita tahab imeda, olin kohe nõus. Andsin lapsele kunstpiima lisaks, kartes, et tal on kõht tühi. See aga pani teda vähem rinda imema ja piima juurde ei tekkinudki.”

Sünnitoetaja ja imetamisnõustaja

Nüüd luges Katariina laste une­raamatuid, et seekord kergemini läheks. Lisaks läbis ta äsja sünnitoetaja ja imetamisnõustaja õppe – aasta aega igal teisel nädalavahetusel käis põlistarkuste ja rahvaravi koolis, kus seda õpetati. “Kord mitu aastat tagasi nägin unes, et võtsin sünnituse vastu,” ütleb Katariina. “See jäi mind saatma. Mõtlesin, et õpin ämmaemandaks, aga neli aastat intensiivset õpet – selleks polnud ma valmis. Siis kuulsin raadiost põlistarkuste kursusest ja sain kohe aru, et seda ma just tahangi.”

Koolituse ajal käis ta praktika korras ka sünnitusel kaasas ja nägi, et sünnitoetajast on tõepoolest palju abi. “Ühel hetkel jäi sünnitus seisma, sünnitoetaja rolli võttis endale ämmaemanda praktikant, kes hakkas sünnitajaga vestlema. Tuli välja, et sünnitajal oli teadvustamata hirm, et laps ei mahu välja. Kui hirmud said temaga läbi arutatud, läks ka sünnitustegevus edasi,” kirjeldab Katariina. “Sünnitoetaja mänguruum ongi enne meditsiinilisi sekkumisi, tänu temale võivad need sekkumised üldse ära jääda. Aga muidugi jääb sünni­toetaja ka näiteks ootamatu keisrilõike korral toeks.”

Katariina sõnul ei konkureeri sünnitoetaja tugiisikuga, kelleks on sageli lapse isa, vaid on toeks ka isale. “Mehele saab juhtnööre anda, kuidas naist aidata – kõigil isadel ei tule see nii loomulikult. Selleks on sünni­toetaja õppinud sünnituse füsioloogiat, sünnitusasendeid, abiks olemist tuhudega toimetulekul ning palju psühholoogiat.”

Katariina on ka kodu­sünnituse pooldaja, kuid peatselt sündiva lapse isale oli see mõte hirmutav. “Mul endal pole midagi ka haigla vastu. Kuid saan aru, et on naisi, kellel on haigla­hirm, ja nende sünnitus võib kulgeda kodus ämmaemanda valve all rahulikumalt.”

Katariina on palju analüüsi­nud oma imetamiskogemust, kui poeg beebi oli. “Lutt võis rikkuda imetamisvõtte. Piima aga ei tekkinud seetõttu juurde, et panin lapse rinnale vaid teatud kellaaegadel ja andsin beebile vahepeal ka kunstpiima, mistõttu ta jälle imes vähem. Selle asemel oleksin võinud pumbata.”

Naine sai ka väga valusa kogemuse osaliseks, kui luges tol ajal foorumitest hävitavaid hinnanguid emadele, kes oma lapsele kunstpiima pakuvad või imetamise katkestavad. Üks on kindel: foorumeid ta sel korral lugema ei hakka. Ja teiseks: ta ei mõista hukka emasid, kes lapsele kunstpiima annavad või imetamise enne lapse aastaseks saamist lõpetavad. “Ma ei tunne ühtki naist, kes ei imeta sellepärast, et lihtsalt ei taha. Pigem on neil naistel olnud imetamis­muresid, millega on maadeldud kuid, kuni lõpuks on alla vannutud.” Ema vaimne tervis, millest otseselt sõltub beebi heaolu, on ka midagi väärt. “Tühja propagandat, et rinnapiima peab andma, pole mõtet teha,” leiab Katariina. “Tuleb proovida aidata igal konkreetsel juhul eraldi.”

Pea kergelt pilvedes ja jalad kindlalt maas. Otsustav, aga mitte radikaalne. Kindlameelne, aga mitte kinnisideede küüsis. Mõistlik ja mõistev. Selline Katariina mulle paistabki.

ÜKSTEISE KÕRVAL HEAS JA HALVAS

Õde Ursula Ratasepp-Oja:

“Katariina on emana väga kannatlik. Nii kannatlik kui ei kellegi teisega ega kusagil mujal. Minu jaoks on kannatlikkus üks (väike)lapse ja vanema vahelise suhte suurimaid väljakutseid. Kui see on olemas, on kõik võimalik: pikad miks-vestlused, avastusküllased jalutuskäigud, lõputud raamatulugemisõhtud... Katariina on Ruudiga arutlev, ärakuulav ja õiglane. Nii on ka Ruudi tasakaalukas varatark laps, kelle elutervet olekut olen alati imetlenud.

Õena on Katariina lojaalne. Ma ei oska seda tegelikult isegi kirjeldada. Tahaksin öelda, et noh, teate küll – ta on ju minu õde ja sellest peakski piisama. Aga ma olen aru saanud, et selline suhe õega nagu meil ei olegi nii iseenesestmõistetav. Ta on minu pere ja minu sõber. Oleme üksteise kõrval olnud tema sünnist saati – heas ja halvas, rõõmus ja mures, väikese ja suurena. Vahel lähemal, vahel veidi kaugemal, aga ta on alati, a l a t i minu jaoks olemas.”