Kuu aja pärast nägin koguni kahte südant. Pärast paaripäevast eufooriat sai aga õnn otsa. Mu südamesse kasvas Murepuu – riskirasedus. Enne­aegsed. Ühe peetumine teeb viga teisele. Ja ma polegi võimeline kaht korraga kasvatama! Enesetunne võttis üha ebakindlamaid toone. Lahenduseks keelasin ­endale Perekooli foorumid ja otsustasin minna ­dr Šoisi juurde kuklavoldi kontrolli.

Miski pole kindel!

Mõne nädala pärast sain dr Šoisilt lisaks teadmisele, et kõik on suurepärases korras, ka muud infot – nimelt esimene on poiss ja teine häbelik... aga see ei tähenda, et ta on tütarlaps. Ja selle asemel, et ­rõõmustada, tabas mind uus mure: kaks poissi korraga! Oma v­aimusilmas veetsin järgnevad aastad traumapunktis ja koolidirektori kabinetis. Mõistsin, et minu muretsemine kaldub üle paanikaks.
Nüüd oli mul Oma Jumalaga üks tõsisem jutuajamine, mis kestis nädala ja lõpuks vormus otsuseks: “Muidugi ma soovin tüdrukut! Aga ma olen rahul kõigega, mis mind ootab. Ma olen juba niigi väga rahul. Aamen.”

Lisaks otsustasin, et tulen ­kapist välja. Ütlen sõpradele, et minu kummaline kõrvalehoidmine seltskonnast on tegelikult põhjustatud heast uudisest. Nimelt olin end ärevuses peitnud koju, oodates, et mööduks suvi ja esimene rasedustrimester. Et pääseda katkemishirmust. Niisiis ütlesin välja uudise ja samas ka hirmu – miski pole kindel, aga loodame, et kõik läheb hästi!

Uskmatu Toomase haihtumine

Ja nii läkski. Sügise poole muutus kõik. Koos teise trimestriga saabus usk, et olengi pöördumatult rase. Pidev ärevus ja hirm ebaõnnestumise ees asendusid rahuliku teadmisega. Uskmatu Toomas oli kadunud.

Adusin, et mitte ainult mina ei tahtnud lapsi, vaid need väikesed tahavad ka kasvada ja sündida. Minul tuleb teha ainult koostööd – süüa tervislikult, mõelda häid mõtteid, mitte tõsta raskeid kohvreid.
Kuna olin lõpuks selgeks saanud rahulolupoliitika, kiitsin end iga lisandunud sentimeetri eest ning peletasin kõik kahtlused (kõht on liiga väike, magusaisu tohutu). Ootasin rahus arsti järgmist vastuvõttu ja seda, et kõht ükskord ka ometi suurem oleks.

Kõik läheb, nagu peab

Koos kõhu kasvamisega algas uus ja huvitav ajajärk. Kuna olen taaskasutuse pooldaja, tõid sõbrannad meie lastetuppa paari kuuga palju riidekotte, vannid, voodid, turvahällid jm.
Tuba sai imemõnusaks sisustatud ja õnneks on sõprusringkonnas juba järgmised kaks algusrasedat, kellele meilt ülejäänud kraam edasi rändab. Minu meelest ideaalne titeasjade korraldus. Ökoloogiline ja ökonoomne. Aga mis veelgi tähtsam – iga pakiga oli kaasas mõni hea õpetus või nipp. Või paar raamatut, kuidas imetada kaksikuid, luua päevarežiimi jne.

Need õpetussõnad ja nipid olidki suurim tugi, mida ma sõpradelt saanud olen. Parim ärevuse leevendaja, kõige mõistlikum viis uskuma jääda, et igale probleemile leidub lahendus. Tänaseks on neist tittedele sünteesitud väikene vundament põhitõdedest, mida proovin järgida.