Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemanda Liis Jõgise sõnul sünnib Pelgulinna sünnitusmajas peaaegu iga päev mõni laps vette. Kuna vann on olemas igas sünnitustoas, on naisel võimalik vastavalt eelistusele ja enesetundele valida, kas seda kasutada või mitte. „Meil sünnitavatest naistest lausa 80 protsenti kasutab sünnitusel mingil moel vett, olgu see siis veeteraapia eesmärgil või vannis sünnitamiseks," tõi ämmaemand välja, täpsustades, et 10-11 protsendil ämmaemandate poolt juhitud sünnitustest tuleb Pelgulinna sünnitusmajas laps ilmale just vannis.

Normaalselt kulgeva raseduse ja sünnitegevuse puhul julgevad ja oskavad ämmaemandad seda ka järjest rohkem naistele soovitada. Lisaks sellele, et vees olles on naisel lihtsam vahetada asendeid, muudab vesi pehmemaks ka beebi tuleku. „Kuna vees olles on lihased paremini lõdvestunud ning kudede venivus suurem, ei ole ka venitustunne lapse pea lõikumisel nii terav kui n-ö kuival maal," selgitas Liis Jõgis peamisi vettesünnituse eeliseid.

Ometi ei ole vesi imevahend, mis kõikidele naistele ilmtingimata sobima peab. Ämmaemand Jõgis rõhutas, et enda jaoks parim lahendus tuleb leida just proovimise teel. „On naisi, kes väga soovivad vette minna, kuid kui nad vanni jõuavad, saavad aru, et see pole nende jaoks," tõi ta näite. „On ka selliseid juhtumeid, kus tundub, et kõik sobib suurepäraselt, kuid laps miskipärast ei sünni, ükskõik millist asendit naine ka ei prooviks. Veest välja tulles on järgmise tuhuga laps aga lupsti käes. Mõni laps lihtsalt ei taha vette sündida."

Et uue ilmakodaniku jonnakust ja seda, mis naist sünnitusel kõige paremini aitab, ei ole võimalik ette teada, julgustabki ämmaemand proovima erinevaid võimalusi. Ei ole olemas vahendit, mis kõigile ühtviisi sobiks.

Teistmoodi kui sõbrannadel

Viimast tõestab hästi 38-aastase Katrin Soone lugu. Tänavu aprillis teist korda emaks saanud naine soovis vett proovida just selleks, et näha, kas sellest on sünnitusel abi. „Olin kuulnud sõbrannade käest, et nemad pidid veest välja tulema, sest vees olles läks emakas pigem „laisaks". Tahtsin näha, kuidas see mulle mõjub. Mul ei olnud 100 protsenti kindlat plaani vette sünnitada, kuid kätt ette ma sellele võimalusele ei pannud," rääkis Katrin, lisades, et ainsana oli ta enda jaoks välistanud epiduraalanalgeesia (seljasüsti) kasutamise, soovides võimalikult loomulikku ja ravimitevaba sünnitust, nagu oli ka esimese lapsega.

Et vees oli Katrin end alati hästi tundnud ning raseduse ajal järjepidevalt ujumas käinud, andis perekooli loeng vettesünnituse teemal viimase vajaliku tõuke vetteminekut proovida. „Kui mul ei oleks vette sünnitamise kohta üldse infot olnud, oleksin olnud pigem skeptiline vana kooli inimene: kõike uut ei lähe, pea ees, katsetama, eriti kui kaalul on uue inimese elu."

Sünnitusmajja jõudes oli juba päris kiire. Vajalikud protseduurid tehtud, sai naine minna vanni valusid leevendama. „Lõpus, kui juba kolmas väljutusfaas algas, läks ikkagi ebamugavaks - siis ei päästnud enam ka vesi -, aga kindlasti oli seda valu kordades lihtsam taluda vees kui veest väljas sünnitades," võrdles ta oma hiljutist kogemust veidi rohkem kui kaks aastat tagasi toimunud esimese sünnitusega. Kui ebamugavaks läks, oli aga juba hilja veest välja tulla ja nii tõigi Katrin ämmaemanda soovitusel lapse ilmale just vannis.

„Ka lapsele on vette sündimine pehmem, sest temperatuuride erinevused ei ole nii suured," tähendas ämmaemand Liis Jõgis. Laps on ema üsas harjunud veekeskkonnaga, kus on ligikaudu 37 kraadi. Sündides 33-37-kraadisesse vette, ei ole esmane šokk beebile nii suur kui puutudes koheselt kokku 22-kraadise õhutemperatuuriga.

Uus ilmakodanik teeb oma esimese hingetõmbe alles siis, kui ta õhuga kokku puutub - niisugune on kaasa sündinud refleks. Seetõttu on Liis Jõgise sõnul asjatu ka naiste hirm, et laps võib vette sündides ära uppuda. Vannis sünnitaval naisel on tähtis lihtsalt pepu korralikult vee all hoida, et sündiv beebi koheselt õhu kätte ei satuks. Muidu tekib beebil uuesti vee alla minnes aspireerimise oht: ta võib tõmmata endale vett sisse, sest hakkab õhuga kokku puutudes kohe hingama.

Poolteist tundi vees

34-aastane kahe lapse ema Kaida Mihelson rääkis oma hiljutisest kogemusest, et temal ei olnudki plaanis vette sünnitada, ta ei olnud selle peale eelnevalt ei mõelnud ega vettesünnituse vastu huvi tundnud. Vett soovis ta kasutada just valude leevendamiseks. Vannis olles tuli aga „vooluga" kaasa minna.

„Vanni ronimisest kuni lapse sünnini läks mul aega poolteist tundi," kirjeldas Kaida oma kiiret sünnitust käesoleva aasta maikuu lõpunädalal. „Läksin ise kas liiga hilja vette või mõjus vesi nii aktiveerivalt, et ei jõudnudki vannist välja enne, kui laps juba käes oli."

Ka Kaida esimene laps tuli ilmale „kuival maal" nagu Katrinilgi. Arvestades, et kahe sünnituse vahele jäi kümme aastat, oli noor naine valmis aga selleks, et teine sünnitus kulgeb raskelt. „Ma ei ütleks, et olin ise kuidagi füüsiliselt paremas vormis kui esimese sünnituse ajal, aga teine sünnitus kulges väga kiiresti ja kergelt. Kõik oli oluliselt lihtsam, kui julgesin oodata," rääkis ta positiivse emotsiooniga, lisades, et erinevalt eelmisest korrast ei tekkinud sel korral ka rebendeid. „Arvan, et kiire ja kerge sünnitus oli just tänu vee mõjule."

Kiidusõnu jagas Kaida ka sünnituse vastu võtnud ämmaemanda Viktoria Karro kohta, kes naise sõnul väga kiiresti, samas rahulikult tegutses. „Suuresti tänu temale oli meie teise lapse sünd meeldiv ja meeldejääv kogemus," märkis ta. Kui veel kolmaski laps tulla otsustaks, sooviks Kaida lapse ilmale tuua just vees, oli naine tänu positiivsele kogemusele kindel.

Ämmaemand Liis Jõgise sõnul võikski vees korraga viibida maksimaalselt poolteist tundi. Pärast seda tasub tulla mõneks tunniks vannist välja ja kui enesetunne võimaldab, siis rahulikult ringi liikuda. „Naine ei jaksagi kauem vees olla, ta väsib füüsiliselt ära. Kui aga naine on väsinud, jääb ka sünnitus vinduma." Seega on ämmaemanda soovitus neile, kes tahavad lapse ilmale tuua vannis, et vette mindaks pigem hiljem kui varem. Sel viisil jätkub vees jõudu ka veel nii-öelda lõpuspurdiks.

Foto: Pelgulinna Sünnitusmaja

Kuigi vettesünnitus on igati loomulik, on sellel siiski ka mõned vastunäidustused. Näiteks kaasneb vettesünnitusega suurem infektsioonirisk, seetõttu ei lubata erinevate põletike ja nakkustega naistel vees last ilmale tuua. Vastunäidustuseks on ka naise halb enesetunne, kõrge vererõhk ning epiduraalanalgeesia kasutamine.

Lootepoolsetest teguritest välistavad vettesünnituse beebi tuharseis või liiga nõrgad südamelöögid. „Kuivale maale" sünnitama soovitab ämmaemand minna ka neil, kelle puhul on teada, et sündimas on väga suur laps - vannist väljas saab ämmaemand lapse tulekule paremini kaasa aidata. Siiski, lõpliku otsuse selle kohta, kas vettesünnitus on naisele lubatud, saab teha alles konkreetse sünnituse käigus.

Kel enesetunne hea ja näitajad korras, on vettesünnitus aga miski, millele võiks rohelise tule anda nii esma- kui korduvsünnitaja. Vettesünnitus on üks aktiivsünnituse vorme, mis eeldab naiselt ühelt poolt oma keha kuulamise oskust, teiselt poolt valmisolekut kuulata ämmaemandat ning täita tema poolt antud juhtnööre. Puhtfüüsiliselt ei ole vettesünnituse puhul ämmaemandal võimalik naist nii palju abistada kui „kuival maal", kuid just loomulikkus ja ürgnaiselikkus, mis vettesünnitusega kaasneb, on üks selle võludest.