Ämmaemand tuleb appi

Ämmaemandad Elina Piirimäe ja Ingrid Kaoküla on oma töös kogenud, et noored naised vajavad üle kõige head nõu – nii pärast sünnitust kui ka raseduse ajal. Kuna riiklikus meditsiinisüsteemis napib kohustuslike protseduuride kõrval aega, et naisega vestelda, lõid nad Ämmaemanduskeskuse. Seal saab tasulist nõu last plaaniv ja rase naine ning võib ämmaemanda koju kutsuda juba sünnitanud emme. Miks aga peaks naine, kes on äsja oma beebiga haiglast koju tulnud, vajama veel ämmaemanda abi?

EP: Meditsiinisüsteemis on suund sellele, et ema saaks lapsega võimalikult ruttu koju. Meil öeldakse, et kui kõik on korras, võid vastsündinuga juba kuus tundi pärast sünnitust haiglast lahkuda. See on tore, aga mis saab edasi? Järgmisel päeval võib tekkida piimapais ja siis tuleb otsida, kust saada imetamisnõu. Perearstid ja -õed, kes külastavad noort peret, suunavad oma tähelepanu rohkem lapsele. Perearst ei hinda emaka taandarengut, piima teket jm sünnitusjärgse taastumisega seonduvat. Tihti kuuleb ema pärast sünnitust ka vastukäivaid nõuandeid, nii et lõpuks on väga raske otsustada, kuidas toimida.

IK: Loomulikult tahab naine võimalikult ruttu koju. Eriti veel siis, kui haigla on ülerahvastatud ja ta tunneb end seal liigsena. Neis riikides, mille eeskujul Eestis varast väljakirjutamist alustati, ei saadeta naist koju “ellujäämiskursustele” – et vaata ise, kuidas hakkama saad. Seal on hea patronaažisüsteem, mis tagab sünnitanud naisele jälgimise ja abi.
Eestis on sünnitusjärgsetest koduvisiitidest tehtud diplomitöö, millest selgus, et ühelgi juhul ei küsitud naise käest, kuidas ta end tunneb. Rääkimata sellest, et oleks katsutud emakapõhja kõrgust või uuritud rindade seisundit. Naine on kodus täiesti ilma järelevalveta – pole kellegi asi, kuidas ta hakkama saab. Kui ta läheb 6–8 nädala pärast naistearsti vastuvõtule, siis seal räägitakse juba sellest, mis saab edasi, kas kasutada rasestumisvastast vahendit jms. Selleks ajaks on naine kõik emmemasendused, piimapaisud ja muud hädad iseenda või sõbrannade toel üle elanud. Aga see ei peaks nii olema.

Tahaksime võimaldada Eesti naistele üht korralikku koduvisiiti, mille käigus nad saavad abi ja nõu. Nii naine kui tita. Naine tahab ehk lihtsalt teada, kuidas last hoida, kas ta on
õigesti rinnal jne. Võib-olla kuluvad talle ära mõned harjutused, mis kiirendavad sünnitusest taastumist. Ei ole ju palju vaja.

Kuidas kulgeb rasedus?

EP: Ka raseduse ajal on isiklik suhe arsti või ämmaemandaga ja nõuanded kõige tähtsamad. Praegu on meil aga üsna protseduurikeskne raseduse jälgimine. Haigekassa ju rahastabki protseduure. Palju tuleb täita ka pabereid: kirjutada saatekirju, tõendeid jne. Aega, et rääkida silmast silma, ei jää. On luksus, kui naine on vastuvõtul pool tundi, tavaliselt on see aeg lühem. Meie tahame saavutada naisega lähedase suhte. Meie töö põhineb info­jagamisel ning nõustamisel, samas mõõdame ka emakapõhja kõrgust ja kuulame loote südametoone (jälgime lapse arengut emaüsas).

IK: Selge, et rasedus on suurte muutuste
ja kohanemise aeg. Üks terve rase tahab kõige rohkem teada, mis temaga toimub ja miks. Tal koguneb kuu ajaga paberitäis küsimusi, mis talle muret teevad. Kui ta tuleb minu juurde, tahab ta neile vastuseid, aga mul pole tema jaoks aega. Ma pean mõõtma ja saatekirju kirjutama. Protseduurikesksus tekitab naises vaid segadust ega lase rasedusele keskenduda. Kogu visiidi väärtuslikem osa on naisele võib-olla arsti lause: “Kõik on hästi.” Sellest hoiab ta kinni kui õlekõrrest.

Kuidas läks sünnitus?

EP: Pakume naistele sünnituskogemuse analüüsi, mida mujal Eestis ei tehta. Tihti ei saa naised aru, mis toimingud sünnitust saatsid. Neil polegi võimalust kogetut kellegagi arutada ja analüüsida. Haiglatoimingud on aga naisele tundmatud ja vajavad sageli pikemat seletust, et mõista nende vajalikkust. Oma perekoolis näiteks püüame põhjalikumalt selgitada erinevaid ettetulevaid situatsioone.
Igal juhul – kui inimene mõistab, mis ja miks toimus, on tal kergem vastu minna järgmisele sünnitusele.

IK: Minu juurde tuli nõustamisele pere, kel oli eelmisest sünnitusest jäänud õudne mälestus. Samas tahtsid nad saada teist last. Nad uurisid, mida teha, et olla järgmiseks korraks paremini valmis. Soovitasin neil võtta kaasa sünnitusloo, et võiksime koos arutada, mis neid nõnda hirmutas. Tihti on probleem selles, et selgitused on jäetud jagamata. Ei saa ju öelda, et kõik sünnitused on normaalsed ja ühtegi protseduuri pole vaja. Loomulikult on. Kuid inimesele peaks rääkima, millised on valikuvariandid, ja laskma tal otsuse langetamisel osaleda. Siis on ta võrdne koostööpartner ega tunne, et talle on “ära tehtud”. Naine teab, et on andnud endast parima ka siis, kui sünnitus on keeruline ja raske. Tal ei jää ohvri tunnet.

Kahjuks muutub ka sünnitamine järjest tehnoloogilisemaks ja inimene on ainult üks väike mutrike suures masinavärgis. Enamik protseduure, mis sünnitusabisse tulid, nagu näiteks tita-KTG jt, olid algselt mõeldud probleemseteks juhtudeks. Praegu kasutatakse neid valikuta kõigi naiste puhul ja üha tihemini. Masinad tekitavad aga hirmu. Ämmaemandal ei ole aega osaleda sünnitusprotsessis, vaid ta peab jälgima masinaid.

Soomes on inimesest kaugenemiseni juba jõutud ja meie oleme sinnapoole teel. Olen käinud Soome väikestes maakonnahaiglates, kus oli täielik vaikus. Kui küsisin, kas sünnitajaid pole, vastati, et on, neid on viis, aga neil on epiduraalid. Ämmaemand istus ja kudus ning viskas aeg-ajalt pilgu monitorile. Samas oli neil uhke vann, mille toomiseks oli kunagi sein maha võetud. Kui küsisin, mitu last on sellesse sündinud, öeldi, et mitte ühtegi.

Mida suurem on tehnoloogiliste ehk ohjes hoitud sünnituste osakaal, seda enam kasvab nende inimeste protest, kellele on elus tähtsad teised väärtused. Neile pole seni olnud kohta, kuhu minna. Isegi eraarst pole lahendus, sest ka temal on liiga palju tööd. Ämmaemandaid ja arste oleks ka haiglatesse juurde vaja, et saaks suhelda normaalsemalt.
Me aitame naisel valmistuda sünnituseks ka selles mõttes, et tal oleksid mängureeglid selged. Et ta oskaks küsida, miks on protseduur vajalik ja kas on muid võimalusi. Mõningaid asju võib personal pidada nii enesestmõistetavaks, et ei pea vajalikuks selgitusi anda.

Kaugem eesmärk – sünnituskodu

EP: Tahame liikuda Skandinaavia kogemuse suunas, sealne ämmaemandusabi on äärmiselt kõrgel tasemel. Ämmaemandad ei tegutse vaid sünnitustoas, vaid nende töö on tähtis ka enne ja pärast lapse sündi. Mujal on levinud ka sünnituskodud, mis asuvad haiglate läheduses ja kus on kodune miljöö. Seal saab käia raseduse ajal ja sinna saavad minna sünnitama need, kelle lapseootus on kulgenud normaalselt. Kui sünnitusel tekib kõrvalekalle, kolitakse ümber haiglasse ja tuuakse laps ilmale seal. Tahaksime luua ka Eestisse sünnituskodu, kuid see sõltub juba rahastaja leidmisest.

IK: Sünnituskodus on tõesti kõik pere vajadused rahuldatud, sealsamas jälgitakse rasedust, valmistutakse sünnituseks ja sünnitatakse. See on meile aga kaugem eesmärk. Praegu pakume seda, mida on võimalik ja mille järele on samuti vajadus – individuaalset raseduse jälgimist, perekooli ja rasedate võimlemist. Praktiline sünnitustreening on tähtis, sest aitab naisel õppida tundma oma keha ja lõõgastusvõtteid.

ÄMMAEMANDUSKESKUS OOTAB PERESID
Ämmaemanduskeskuses on võimalik saada rasedusaegset ja sünnitusjärgset nõu (visiiditasu 250 kr). Ämmaemandad teevad ka koduvisiite (450 kr). Tallinnas asuvas keskuses on perekool, rasedate võimlemine ning tite- ja imetamisnõustamise tunnid. Keskuses töötab kolm kogenud ämmaemandat ja üks võimlemisõpetaja.
Lähem info www.ammaemanduskeskus.ee.