Abiellusin suhteliselt vara ja sain ka kohe lapse. Imetamise ajal, eriti alguses, kui tekkis piimapais, muutusid rinnad veel number või paar suuremaks, rinnaesine oli täis suuri siniseid veresooni, mis pidid tagama verevarustuse kogu sellele massile. Midagi oli head ka – piima oli alati ja kuna rinnad olid piisavalt pikad, sai last toita igasugu imelikes poosides, sest rinda sai suunata, kuhu tahtsid. Hea küll, mitte päris selja taga oleva lapse suhu, aga no peaaegu.

Pärast imetamist läks asi ühest küljest paremaks, teisalt hullemaks. Veresooned kadusid nahapinnalt, rinnad muutusid tühjaks. Ja pikemaks. Iga imetamisega muutus rindade kuju. Kui tuli end paljaks võtta, kadus hea enesetunne. Haihtus kindlus magamistoas. 

Lõpuks, pärast nelja lapse sünnitamist ja igaühe vähemalt aasta jagu imetamist olin jõudnud nelikümmend eluaastat selja taha jätta. Ilukirurgia tundus mulle aastaid ebaeetiline, justkui kuuludes vaid edevate ja lollide maailma. Kuidas sa lõikad midagi maha – armasta end sellisena, nagu sa oled, sa oled lapsed sünnitanud, on loomulik, et sul on sellised rinnad, kanna uhkusega, su emal olid sellised rinnad, su vanaemal olid sellised rinnad jne. Mees kinnitas veel, et teda ei häiri minu välimuse juures miski, aga kui ma seda teha tahan, siis ta toetab. 

Mõtlesin sellele – unistus täituks! Saaksin edaspidi hüpata ja joosta, ilma et miski vastu lõuga lopsaks. Saaksin joogat teha, ilma et teatud poosides miski näo ette vajuks, saaksin tantsida, ilma et miski teist takti lööks, saaksin kanda tavalisi ja paelteta rinnahoidjaid või üldse mitte midagi kanda... Jaa, see juba oleks midagi!

Loe avameelset pihtimust rinnaoperatsioonist ajakirjast Anne&Stiil. 

Jaga
Kommentaarid