Eesti naine sai lapse surrogaatema abiga

Hanna (toona 23) oli just sünnitanud oma teise lapse, kui olukord võttis dramaatilise pöörde. Suure verejooksu tagajärjel jäi ta ilma emakast. Titaga oli kõik hästi, ent noor naine lahkus sünnitusmajast teadmisega, et rohkem lapsi ta ei saa. Poleks ju väga vajagi, kui kaks juba olemas? Aga kui su ellu tuleb suur armastus, siis sellest põhjendusest ei piisa.

Hanna kohtas Chrisi, Uus-Meremaalt pärit ettevõtjat. Võib öelda, et see oli armastus peaaegu esimesest silmapilgust.

“Suhtlesime algul tööalaselt, ent peagi tundsime mõlemad, et meid ühendab peale töö veel miski,” ütleb naine. Euroopas ringi reisinud ja ärikontakte loonud Chris plaanis aga varsti kodumaale naasta ning Hanna pidi otsustama, kas pakkida kotid, võtta kaasa kaks juba kooliealist last ja asuda armastatud mehe kutsel elama maakera teise otsa. Või jääda koju ja küsida endalt, mis oleks saanud, kui…

Enne otsustamist tuli selgeks rääkida va­lus teema: laste saamine. Chrisil polnud veel lapsi, ent Hanna oli kaotanud sünnitusvõime. Seega tuleb leida siiras inimene, kes heast südamest sünnitab võõrale perele lapse. 

Hanna ja tema abikaasa ei osanud arvatagi, kui pika teekonna alguses nad seisid.

“Kuni viimase raseduskuuni, ei, kuni vii­mase sünnituseelse päevani oli ärevus sees. Kui bioloogiliselt oli tegu meie kõhubeebiga, siis juriidiliselt oli ta ju sündides võõras laps, kelle võisime tulevikus lapsendada. Peab olema raudse närviga ja usaldama täielikult surrogaat­ema, et kõik üheksa kuud rahulikuks jääda. Meie seda alati ei suutnud. Ikka tükkisid pähe mõtted: mis saab, kui sünnitusema ei loobugi lapsest?"