Kui Sandral tekiks kunagi soov veel üks laps saada, näeb ta ainsa võimalusena keisrilõiget erakliinikus.
“Kui teistes valdkondades kasutatakse elu kergendavaid vahendeid, siis miks peab sünnitamine olema keskaja tasemel? Kes tahab oma hambaid lasta parandada tuimastava süstita või loksuda Tartust Tallinna hobuvankriga? Mis oli meie emade jaoks paratamatus, ei peaks seda enam olema meie jaoks...”

Fertilitase ämmaemand Katrin Bürkland möönab, et sünnitusega tavaliselt kaasneb valu, kuid see ei pea olema kõike­haarav. Tõsi on ka see, et hirm tihti võimendab valu ja pärsib sünnitustegevust.

Kas ilma valuta sünnitamine on võimalik?

Katrin Bürkland: On naisi, kes sünnitavad valuta, kuid neid on väga vähe. Ise olen olnud ühe sellise naise sünnituse juures.
Muidugi on sünnitus valus. Samas on valu loomulik osa sünnitusest, sest tuhudeta ei saa laps ilmale tulla. Võib mõelda, et see on hea valu, mis ei peaks olema määrav ja kõikehõlmav.
Kuid inimeste valu suurus ja ka valu­taluvus on erinev. Keegi ei saa öelda naisele, et sinu sünnitus ei ole väga valus. Kui ta ütleb, et valu on talumatu, siis tuleb seda aktsepteerida.

Tavaliselt on vähe neid, kellele valu on talumatu. Enamik ütleb, et sünnitus oli valus, kuid juba mõne päeva pärast nad nendivad, et see ei olnudki nii hirmus. See läheb ruttu meelest.
Mõni tunneb ainult väikest valu, mis on ebameeldiv, näiteks survet vaagnale või alaselga. Mõni võrdleb seda menstruatsioonivaluga.
Esimene sünnitus kulgeb tavaliselt pikemalt ja valulikumalt. Teine läheb juba poole lühemalt. Tavaliselt on ka hirm esimesel korral suurem. Teisel korral osatakse oma soove ja vajadusi enamasti paremini määratleda.

Võib muidugi ka juhtuda, et just vanem sünnitaja muretseb rohkem, sest on rohkem lugenud ja teab enam karta.
Üldjuhul lähevad siiski järgmised sünnitused kiiremini ja kergemalt, kuigi ei pruugi. Ise olen sünnitanud kolm last ja ei saa öelda, et teise ja kolmanda lapse ilmaletulek olnuks vähem valulik.
Tavaline on ka see, et mida suurem hirm, seda suurem valu. Kindlasti mängib rolli naise enesekindlus ja usk, et ta saab hakkama. Kui naine usaldab ennast ja oma keha ning keskendub lapse turvalisele tulekule, on ka valu vähem.

Hästi olulised on lõdvestumine, hingamine, häälitsemine ja liikumine. Need vaigistavad valu ja vähendavad pinget ning lõpuks saab naine sünnitamisega ilusti hakkama. Sünnitusel peaks esmatähtis olema lapse sünd ja sünnipäev.
Eestis rõhutatakse, et keisrilõiget tehakse vaid meditsiinilistel näidustustel. Riikides, kus naiste soovidega arvestatakse rohkem, sünnivad juba pooled lapsed operatsiooni teel. Kas hirm pole piisav põhjus keisrilõikeks?

Ka meil tehakse sel põhjusel keisrilõiget. Pole haruldane, kui naine, kellel on sünnitushirmu diagnoos, saab lapse operatsiooni abil, ja siin pole vahet, kas ta sünnitab era- või riiklikus haiglas. Erahaiglas ei saa seda kergemini teostada.
Tavaliselt hakkab naine juba varakult rääkima, kui suur ja kõikehaarav on tema hirm sünnituse ees. Ta kardab sellisel määral, et soovib kindlasti keisrilõiget.
Kuid seda otsust ei tehta kergekäeliselt. Pole nii, et naine tahab ja operatsiooni aeg pannakse kinni. Kui naine on seda soovi väljendanud oma ämmaemandale, siis tavaliselt suunatakse ta veel ühe ämmaemanda või arsti juurde rääkima. Hea oleks suhelda ka raseduskriisi nõustajaga.

Sellise naisega püütakse tegelda ja pakkuda talle professionaalset abi. Vahel on mõni lasknud ennast teiste hirmudel kergesti mõjutada. Hirmujutud liiguvad suust suhu ja ka meedias.
Mõnikord õnnestub selgeks teha, et sünnitamine pole nii hirmus asi, mille vältimiseks peaks minema operatsioonile. Keisrilõige on tõsine operatsioon, millega kaasnevad riskid ja tüsistused. Pole olemas loomulikku keisrilõiget. Loomulik on ikka ise sünnitada.

Mida ikkagi teha, kui naine kardab sünnitust?

Aitab usalduslik suhe ämmaemandaga, kellega saab rääkida ja sünnitust planeerida. Igal inimesel on omad soovid. Kahte ühesugust sünnitust pole olemas.
Ämmaemand soosib seda, et naisel tekiks mingi ettekujutus eesolevast sünnitusest. On hea, kui naine ja tema tugiisik, näiteks mees, mõtlevad läbi, millised on nende soovid ja nägemus.
On naisi, kes tahavad vette minna või ei taha valuvaigistit. On neid, kes tahavad kindlasti valuvaigistit, sest on väga valukartlikud.

Ämmaemandal ei tasu selliseid kindlaid soove hakata ümber lükkama. Siis võib naisel tekkida kahtlus, et miskit ei taheta talle võimaldada, ja tekib lisastress. Kui naine on mures valu pärast ja tahab valutustamist, siis see tuleb ka plaani kirja panna.

Paberile pandud sünnitusplaan on tähtis eelkõige perele, kuid ka ämmaemandale.
Kui tuhud käivad juba ägedalt, ei taha naine tavaliselt pikalt rääkida. Siis on hea ämmaemandal vaadata tema mõtteid-soove veel kord paberilt. Ta saab küsida juurde ja niimoodi naist paremini aidata.

Algul vahetame valude leevendamiseks asendeid, liigume ja hingame sügavalt. Hästi aitab ka duši all ja vannis olek, mis pehmendab valusid.
Praegu on uudne sünnitusabigeel, mis loodi Šveitsis ja mida on ka meil alates möödunud suvest kasutatud. Geeli, mis aitab kudedel venida, pannakse tupe seinale. Kui laps hakkab allapoole tulema, on tänu geelile hõõrdejõud väiksem ja traumade oht pisem.

Tavaliselt alustame leebematest meditsiinilistest valuvaigistitest, näiteks naerugaasi sissehingamisest või lihastesse tehtud valuvaigistavast süstist. Vastavalt vajadusele saame pakkuda tugevamaid meetodeid, nagu valuvaigistavat süsti emakakaela või selga (epiduraalanalgeesia).
Tänu valu kadumisele saab naine puhata ning rahulikumalt ja sügavamalt hingata. Samas võib väheneda tunnetuslik side lapsega, mis aitab naisel vaistlikult võtta sünnitamiseks paremaid asendeid. Teisalt ei saa naine ka takistada lapse väljumist, mis võib juhtuda valustressi korral.

Sünnituse lõpus ei saa enam valuvaigisteid kasutada, sest need võivad sündi takistada. Nüüd keskendutakse lapse sünnile.
Kuidas võiks veel sünnituseks valmistuda?
Väga populaarne on perekoolis käimine. Ei piisa ühest loengust, vaid läbida tuleks terve tsükkel, kus räägitakse kõigil teemadel – hingamisest, valutustamisest, psühholoogiast jne. Hea oleks käia seal koos tugiisikuga.

Väga toredad on joogatunnid, kus lisaks liikumisele saab ämmaemandale esitada küsimusi sünnituse kohta. Ettevalmistus aitab luua turvalisust. Tekib usaldus iseenda ja ämmaemanda vastu. Teadmine, et saan hakkama. Praegu liigub Eesti kodusünnituse seadustamise poole. Mida kodu ja haigla vahel valides võiks arvestada? Ka siin on põhiküsimus turvatundes. Sünnitamise protsess on nii kodus kui haiglas ju sama.

Tähtis on aga see, et naine saab sünnitada nii nagu tahab ja teda toetavad inimesed, kellega tal on hea olla. Määrav pole niivõrd koht kui see, mida naine tunneb ja kuidas teda aidatakse.
Ilmselt osa naisi tahab kodus sünnitada, sest neil on eelnev halb haiglakogemus. Kui naine on tundnud midagi negatiivset, näiteks hoolimatust, siis on arusaadav, kui ta tahab järgmise lapse sünnitada kodus. Ta tahab tunda ennast hästi ja olla kindel, et tema soovidega arvestatakse.

Usun, et ka haigla ämmaemandad tahavad sama pakkuda. Sünnitusruumi saab muuta niisama hubaseks, kui on kodu. Seal võivad olla meeldiv muusika, küünlad ja lemmikesemed.
Eesmärk on võimalikult vähe vahele segada. See ei ole ämmaemanda ega arsti, vaid pere sündmus. Arst kutsutakse vaid siis, kui tekib probleem. Haiglas on hea see, et vajadusel on abi lähedal. On olukordi, kus keisrilõige peab toimuma 5–10 minuti jooksul.

Tavaliselt läheb aga kõik hästi. Naise ja ämmaemanda vahel tekib soe koostöö. Naine valitseb ise oma sünnituse üle. Tema otsustab, kuidas vahetab asendeid.
Ämmaemand jälgib naise ja lapse seisundit ning julgustab kõrval. Kui kõik on korras, ei pea mingeid protseduure läbi viima ega midagi puutuma. Lõpuks, kui naine soovib, võib ta ise võtta kätega oma lapse vastu.

On hea, kui kodus sünnitamine seadustatakse, sest siis on reeglid paigas. Ämmaemand, kes läheb koju naist aitama, peab olema suure kogemusega, hea diagnoosimisvõimega ja varustatud vajalike abivahenditega.

Samuti peab olema kindel, et kui on vaja sünnitust haiglas lõpetada, võtab haigla personal naise hea suhtumisega vastu.
Haiglas ja kodus sünnitamist ei tasu vastandada. Mina pooldan loomulikku sünnitust, kus on võimalikult vähe ­sekkumist. Seda saab kogeda nii haiglas kui ka kodus.