Beebi tuleb omal ajal

Küllap tundub Mardile (34) ja Meritile (24, nimed muudetud) nende tütrekese iga naeratus sama õnnestav nagu päike pärast pikka kõledat talve. Miina (10 k) laskis vanematel oma tulekut pikalt oodata.
Soov last saada oli Mardil ja Meritil pärast pulmi kindel mis kindel. Kui aga Meriti päevad jonnaka järjekind­lusega igal kuul aina edasi käisid, hakkas ärevus noorte hinge pesa tegema. Aastajagu päevi hiljem oli ärevusest saanud ahastus. “Mis mõttes – me oleme noored, terved inimesed ja ei saa lapsi?!” meenutab Mart osakest nende toonasest tunnetespektrist. Ärevus nõudis maandamist, seega asusid noored aktiivselt infot, nõu ja abi otsima.
Kõigepealt kurtis Merit muret naistearstile.

Analüüsid ja uuringud

Tohter lasi Meritilt võtta vereproovi ja saatis ta ultraheliuuringusse. Kummastki ei selgunud midagi, kõik tundus korras olevat. Igaks juhuks tehti kordustestid. Endiselt sai vastustest välja lugeda, justkui oleks naise organism lapseootuseks korras.
Seejärel saatis naistearst Meriti röntgenisse kontrollima, kas muna­juhad on läbitavad. “See on ebameeldiv protseduur, pidin valust peaaegu minestama,” mäletab naine. “Õnneks ei kestnud see kauem kui ehk viis minutit.”
Röntgenist selgus, et Meriti muna­juhad on läbitavad. Oli see hea või halb uudis, ei osanudki noored toona hinnata.
Kuna naisega tundus kõik korras ole­vat, kontrolliti ka Marti. “Meeste­arsti juurde minek oli raske,” tunnistab ta, just psühholoogilises mõttes. “Mehed kipuvad ju ikka mõtlema, et ei, minus küll asi ei ole! Et mina olen terve, normaalne mees!”

Kuigi hirmutav, oli enese kontrollida laskmine Mardile loomulik samm. Mees soovitab seda kõigile, kelle peres lapse tulek aega võtab. “Kõlab klišeena, aga tahaks ikkagi mehi julgustada: üritage sellises olukorras igat moodi toeks olla ja naise koormat jagada,” ütleb ta. “Ega mul lihtne sinna minna polnud, kuidagi au pihta käis. Samas tiksus aeg-ajalt peas soov, et oleks viga ometi minus, siis saaks selle koorma endale võtta... ja vähemalt häda põhjus oleks teada.”

Merit meenutab, et oli parajasti rei­sil, kui Mart oma proovide vastused teada sai. “Minuga on kõik korras,” võis mehe SMSist lugeda. Miks nad siis lapsi ei saa?
Merit läks uuesti naistearsti vastuvõtule. Nüüd prooviti hormoonpreparaate. Merit võttis kuuride kaupa Estrofemi ja Duphastoni, kuid nende neelamise ainus tulemus oli seitse lisakilo puusadel.
Närvid teadmatusest pingul, oli õhk­kond kodus pidevast lootuse ja lootusetuse vaheldumisest pinev. “Kurbus oli kogu aeg meie kodus olemas,” lausub Mart.

Proovide tulemusena kaldus arst arvama, et ilmselt on häda munasarjade multitsüstilisuses. Naisele soovitati munasarjade drillimist. “Panin sellele protseduurile juba aja kinni, kui arst ütles, et ei, siin on ikka mingi muu põhjus – emaka limaskest on liiga õhuke,” räägib Merit. Et drillima pole mõtet minna. Ja emaka limaskest on sedavõrd õhuke, et paraku pole Meritil võimalik tavamoel lapseootele jääda.

Netifoorumid ja imerohud

Lootus meditsiinile lõi noorte hinges kõikuma. Kas ehk kuidagi muudmoodi võiks abi saada? Sõbrakäe ulatas internet oma soovituste ja samas olukorras perede imeliste juhtumitega. Mõlemad uurisid kümnete kaupa netifoorumeid.
Alternatiivsetest raviviisidest jäi neile silma ajurveda. Kuna samal ajal käidi Indias reisil, külastasid Merit ja Mart ka sealset ajurveda-ravitsejat. Tema kuulas nende loo ära ja varustas neid paari suure kotitäie taimsete prepa­raatidega. “Oh, need rohud oli hästi-hästi halvad!” ohkab Merit. “Kuu aega proo­visime neid ikka kuidagi võtta, aga maitse oli nii kohutav ja kuna midagi ei juhtunud, siis loobusime.”

Ehk oleks abi enesesisendusest ja mõtte mujale juhtimisest? “Olime lugenud neid lugusid, et kui vabalt võtta ja mitte nii paaniliselt last tahta, siis jäädaksegi rasedaks,” ütleb Merit. Mart tunnistab: “Jah, proovisime mit­te lapsele mõelda, aga ega see meil päris hästi ei õnnestunud – lapsemõte oli kogu aeg kuklas.” Kõige valusamad olid hetked, mil mindi külla äsja beebi saanud sõpradele.

Mingil hetkel, kui lapseootusesaaga käis veel täistuuridel, leidis Merit netist soovituse võtta kuningakepiõli ja E-vitamiini koos. Võttiski siis. Et mitte niisama, käed rüpes, istuda ja igatsusest hulluda. Selleks ajaks oli mõlemal selge, et ega muu ei aita kui kunstlik viljastamine. Juba kogusid nad selleks raha. Juba olid kunstliku viljastamise kabinetis esimese korra äragi käinud. Vastuvõtul vaatas arst, et ei, Meriti munasarjad on ikka tsüstilised ja neid tuleb kõigepealt drillida. Kuna seda protseduuri saab teha pärast päevi, jäid nad vereeritust ootama.
Aga päevi ei tulnudki. Merit oli nüüd, mil ta üle aasta mensest väga ootas, lapseootele jäänud.

Rõõm. Rõõm? Rõõm!

Merit kirjeldab tähtsat hommikut: “Mart oli koeraga jalutama läinud ja mina otsustasin omaette rasedustesti teha, et kuhu need päevad siis jäävad. Ja äkki nägin ma testil kaht triipu! Langesin liigutusest diivanile kum­muli ja hakkasin suure häälega nutma. Samal hetkel jõudis Mart tagasi, nägi, et ma nutan, ja hakkas kohe lohutama, et ära muretse, kallis, küll me lapseootele jääme. Mina pühkisin pisaraid ja katsusin talle läbi suure nutu teada anda, et me juba jäime!”

Mart: “Ma ei suutnud seda uskuda. Tunne oli selline, et... Kihutasin kohe apteeki, et teine test osta ja kontrollida. Röökisin autos suurest õnnest.”
Samal päeval tegid õnnelikud uskmatud veel kaks testi – mõlemale ilmus kaks triipu – ja järgmisel hommikul igaks juhuks veel ühe. Kokku tegid Merit ja Mart neil päevil oma viis rasedustesti. Et veel kord näha lapse tervitust justkui õnnetoovat sõnumit. Jah, see oli tõsi – Miina oli igal korral endiselt ja kindlalt olemas.
Veel kolm kuud hoidsid noored uudise enda teada. “Ei tahtnud ära sõnuda. Raseduse algul oli ka küsimus, kas loode jääb pidama, kuna limaskest oli õhuke,” mäletab Merit.
Kui siis 12 esimest ohtlikku nädalat mööda said ja Merit arsti juures ultrahelis lapsukest nägi, läkitas ta saadud pildi kohe Mardi telefonile. Mart oli tööl. “Siis oli võimas tunne küll! Lõpuks julgesin pilti ka kollee­gidele näidata ja tegin uudise teatavaks,” jagab mees.

Lootust ei tohi kaotada, soovitavad Merit ja Mart nüüd endasarnastele muresolijatele. Tuli ju nende tütreke ka viimasel hetkel, otse en­ne kunstlikku viljastamist. Ja seda õppisid nad oma loost ka, et kunagi, mitte kunagi ei uuri nad äsja abiellu­nute käest enam semulikult: noh, kunas siis peenikest peret ka loota on? “Võib-olla on see neile hetkel kõige valusam teema. Sorkida ei tasu,” ütleb Mart. “Küll need lapsed tulevad õigel ajal.”

Siiani ei oska Merit ja Mart arvata, mis täpselt Miinal nende juurde tulla aitas. Merit oletab, et ehk soodustas rasestumist kuningakepiõli ja E-vita­miini mõju. Mart ei oska midagi aima­­ta ja mis sest enam analüüsidagi. Peaasi, et Miina on olemas, õnnelikult naeratab ja esimesi samme teeb.
Võib olla, et lapseootele jäämise või mittejäämise põhjus on ikkagi inimteadvusele hoomamatu. Meil polegi vaja seda teada ning meie asi on loodusele alluda ja nentida: lapsed tulevad siis, kui on õige aeg.