Emal on lubatud väsida

See on aeg, mil naine on valvel 24/7. Siia kuuluvad, laps süles, ­tugitoolis veedetud ööd, täis gaasivalu-nuttu, tundide viisi kussutamist ja ­ümisemist, mustade mähkmete lõhn, nohud ja tundmatud lööbed. Ajus tiksuv hirm, et põnn midagi kurku või kaela tõmbab või kuskilt alla kukub. Kõige taustaks tohutu unevõlg.

Mis asi on õieti lapsepuhkus? Juba see on luksus, kui saad 15 minutit duši all olla ja juua hommikukohv ära nii, et see on veel soe. Kui päeval langeb ootamatult kaela 15 vaba minutit, siis valid kiirelt, kas pesed juukseid või vaatad üle e-posti. Kui õnnelik juhus saadab sulle kolmeks tunniks kellegi last hoidma, siis otsustad ruttu, kas lähed sõbrannaga kohviku-tuurile või heidad kolmeks tunniks magama. Kõike ei saa. Sinu aeg ei kuulu enam sulle.

Kurnatusele lisab pinget seegi, et ühiskond armastab kujutada värskeid emmesid õndsuse­udus hõljuvate madonnade või trimmis kõhuga superemadena. Tegelikkus on enamasti glamuurist kaugel. Nii kipubki naise südamesse pugema kibe tunne, nagu emadel ei olekski lubatud olla kurnatud, ahastuses ja vihane. Emadusest nagu ei sobikski rääkida muud kui seda, milline sulnis aeg see on. Olgem ausad: emaks olemine on maailma kõige raskem töö!

Järgnevad lood ehk lohutavad emasid, kes praegu väsimuse käes vaevlevad.

Kuidas me ööune leidsime

Katherina (35), kolme lapse – Eiliki (7), Hectori (5) ja Benji (4) ema

Eile öösel otsustas minu nelja-aastane poeg tulla meie voodisse magama, tund hiljem tegi sama tema viiene vend ja veel tunni pärast liitus meiega seitsmene õde.

Meie voodi on suur ning väga mugav. Kui aga kolm last end sinna unele sätivad, on tulemuseks, et mudilased magavad õndsalt pikuti-laiuti, mina aga ei leia endale ühtki vaba nurka. Enamasti kolin siis mõne lapse voodisse. Sinna, mis veel vaba on, sest ühe neist on juba hõivanud mu abikaasa. Järgmisel päeval tunneme end mehega nagu väsinud sokid: lihtsalt ripume monotoonselt ja ostame õhtul poest kogemata kolme õhtusöögi jagu toitu, mida me valmistada ei jaksa, ja sööme hoopis võileibu.

Siinkohal tuleb täpsustada, et üks lastest sööb röstitud leiba sulatatud võiga, teine röstitud ning jahutatud leiba sulatamata võiga ning kolmas muudab tihti meelt ning solvub igasuguse leiva peale. Poeskäigu oleks võinud vabalt vahele jätta. Seejärel küsivad kõik jäätist. Ma unustasin jäätist osta. Me oleme kõik väsinud. Meie lastest ja lapsed meist.

Meie esiklapse esimestest kuudest mäletan vaid suurt üllatust, et olen nüüd ema, ning peas trummeldavat mõtet “mida ma siis nüüd täpselt tegema peaks?”. See-eest on mul eredalt
meeles hetk 10 kuud hiljem, mil oleme Tallinnast Londonisse kolinud ja ma zombi­likus olekus Mothercare’i poe uksest sisse tammun.

Seal vaatas mulle vastu raamat “Täielik teejuht beebide magama saamiseks”. Autor Gina Ford. Loomulikult haarasin ma selle letilt, maksin ning unustasin kõik muu ostmata. ­Aitäh, Gina Ford, et sa õpetasid mu lapsi magama ­panema inimlikul ja loomulikul viisil! Ma armastan sind siiani! Olen 100% kindel, et kui poleks sind, siis ei oleks meie armsal tütrel kaht nooremat venda.

Meie 10kuune tütar oli ­võimatute ­uneharjumustega. Ta ärkas iga 1–2 tunni järel ja ainult minul õnnestus teda ­rahustada. Tolleks saatuslikuks hetkeks Mothercare’i poes olin ma katsetanud kõiki ­tuttavate ja sugulaste soovitusi. Kõik need olid ­­eri­nevad, ja oma suures väsimuses ei suutnud ma enda sisehäält isegi mitte üles leida, veel vähem kuulda võtta. Arvasin, et ees ootab veel oma 2–3 aastat magamatust. Gina Ford oli minu jaoks ingel: lõpuks ometi oli maailmas inimene, kes lihtsalt ei kirjeldanud väikelapse ­õnnelikku päeva, vaid rääkis, kuidas seda paganama õnnelikku päeva saavutada! Nädalake ­hiljem – voila! – sain meie armsa tütre magama kella seitsmest õhtul kuni viieni hommikul.

Siinkohal pean andma ka omapoolsed soovitused. Gina Ford on nimelt ­rutiini nõudev daam. Kui teil aga juhtub olema mitu väikest last, on rutiini järgimine aeg-ajalt sama kurnav kui see, kui lasta asjadel loomulikku rada minna. Mina võtsin laste lisandudes kasutusele vahepealse ­variandi – kuulasin siiralt proua Gina sõna, aga samas ka mõistuse häält. Näiteks on väga ­tähtis teada, kui palju und kolmekuune beebi päeval vajab. Sest kui beebi magab ­päeval 5 tundi, siis ta lihtsalt ei maga öösel 12 tundi!

Praeguseks on unetud ööd minevik. Minu väsimus aga üllatuslikult mitte. Kuid nüüd on see teistsugune, pigem vaimne kui füüsiline. See on väsimus, mis tekib iga päev samade tegevuste kordamisest. See on väsimus tõdemusest, et sa pead olema alati valmis ja kohal. Sa ei tea kunagi ette, millal järgmine probleem end ilmutab või millal saabub hetk, mida sinu armas laps sinuga omavahel jagada soovib.

Selle väsimuse tõttu ma vahel karjun omaette. Vahel palun lastelt vabandust, sest olen käskinud neil vait olla, et mitte hulluks minna. Sest seda ma teen, kui veel kord kuulen lauset, mis algab sõnadega “emme, aga..”

Parim, mida teha saame, on minna oma isikliku väsimusega kaasa, olla üks oma igapäevase eluga. Ja olla õnnelik, et saame elada koos selliste eriliste inimestega nagu meie lapsed.

Üleväsimus viis une

Kirsi (33), kahe lapse – Miku (8) ja Liisi (4) ema

“Kuule, sul on kaks väikese vahega last – kas kunagi läheb kergemaks ka?” küsis üks tuttav minult hiljuti. Ta on alati hea välja näinud, aga nüüd meenutas zombit. Silmad punased, ise üleni närtsinud ja tujutu. “Tüdruk ärkab iga tunni ­tagant ja ma ei suuda enam magama jääda. Ma olen nii väsinud!” kurtis ta. Tõepoolest, ka mina olen säärase loo pea­tegelane olnud. Vaid mõne aasta eest!

Olin see, kes pärast aastast nonstop äratamismaratoni ja beebikussutamist une kaotas. Oh, ma proovisin kõike! Nõelravist ­tablettideni, millele lisandus mantra: ”Las ta räägib, ära tee välja!” Nimelt hakkasid mulle närvidele käima need, kes mu unemuredest kuuldes oma beebi magusat und kiitsid ja soovitasid metsajooksu teha. Aja jooksul õppisin suud koomal hoidma.

Jah, lastega on vahel väga raske. Magada ei saa ja stsenaarium ”nädalavahetusel magan välja” ei pruugi käivituda lähima aasta jooksul. Sa ärkad ­pidevalt. Lõpuks ei suuda end enam välja lülitada ega puhata ning tegutsed autopiloodil. Võib juhtuda, et kaotad väsimusest lühimälu ja on täiesti loogiline, et pärast pikki otsinguid leiad autovõtmed sügavkülmikust.

Aga see läheb mööda. Ühel hetkel pead loomulikuks hoopis seda, et ärkad kell 11 selle peale, et su kaheksane ja neljane sind sööma kutsuvad. Nad on ärganud, multikaid vaadanud ja sulle laua katnud. Ja see unetuselugu tuleb meelde ainult siis, kui keegi seda piisavalt detailselt kirjeldab.

Õppisin võtma kergemalt

Anu (28), kahe lapse – Andre (5) ja Klaidi (2) ema

Olin 23, kui sain esimese lapse. Olin end kurssi viinud igasuguste probleemidega, mis lapse sündides tekkida võivad, kuid selliseks põrguks ma ­valmis polnud.

Esimene laps on mul sünnist saati “ise­loomuga”. Pärast teise lapse sündi sain kohe öö, mil laps aina röökis ja ükski asi ei aidanud. Mõtlesin, et küll hiljem läheb paremaks. Aga ei, läks aina hullemaks. Kuude kaupa magamata öid. Võitlesime gaasi­dega kuni lapse 9. elukuuni. Selleks ajaks oli minust alles jäänud närviline vare. Lohutasin end hea ja ­paremaga, ­mistõttu võtsin lisaks beebikilodele juurde veel kümme kilo. Enesega tegelemise jaoks aega nappis ja viimaks nägin väga räbal välja.

Mis mind lõpuks aitas? Hakkasin rohkem asju delegeerima lapse isale. Kui oli võimalus, ­andsime lapse hoida vanavanematele. Kasutasin iga võima­lust puhkamiseks ajal, kui laps magas. Jätsin kodu­toimetused julmalt tegemata. Kui algul üritasin olla täiuslik koduperenaine, siis nüüd suhtun rahu­likult. Las olla need tohutud nõude hunnikud ja pesuvirnad, eelkõige tuleb mõelda enese ja lapse rahulolule.

Vanem poiss on siiani väga halva unega ja ärkab öö jooksul vähemalt korra. Seevastu teine poeg on nagu ära vahetatud. Lapse tujud olenevad väga palju ema hetkeseisundist. Võib-olla olingi esimese lapse puhul oma uue rolli tõttu liiga närviline ja hirmul, ilmselt kandus see üle beebile. Seepärast soovitangi teistele noortele emadele: võtke väga rahulikult ja ärge stressake.

Kaosest aitasid välja lapsehoidjad

Helen (34), kahe lapse – Joakimi (5) ja Matilda (2) ema

Väikelapse emal omandavad väsimus ning aeg täiesti uued mõõtmed. Aeg hakkab venima ning päev tundub kui igavik. Kui poeg sündis, siis ta ainult kas sõi või nuttis. Mäletan hetki, mil olin hommikul sama väsinud kui õhtul. Laps nuttis kätel ja ma kujutasin ette, kuidas mu käed kukuvad lõputust kussu­tamisest lihtsalt otsast ära. Samal ajal lasin silme eest läbi telefoni kontaktide nimekirja, et leida kedagi, kes võiks tulla ja aidata. Aga helistada polnud kellelegi, sest kõik olid ju tööl! Lõpuks uinusin koos pojaga. Ilma süümepiinadeta võisime magada kas või pool päeva.

Kõik halb ununeb ning aasta pärast lapse sündi tundus, et miks mitte ka teine laps saada. Olin unustanud, kui halvasti end esimestel beebikuudel tundsin. Nüüd kogesin seda taas, aga koos pooleteiseaastase ­energilise poisiklutiga. Mäletan sellest ajast kohutavat hamba­valu, mis kestis üle nädala. Lamasin pooloimetuna diivanil, suunurgast nirisemas sülg, taustaks muusikavideod, et vanema lapse tähelepanu natukenegi mujale suunata. Et saada kas või üürike hetk, mil keegi mu peal ei roni. ­Päevad tundusid lõputud.

Kahe väikelapsega üksi kodusolek on kohati inim­võimete piire kompav kogemus. Olin lastega ­mõnikord üksi üle nädala, sest abikaasa töötas välismaal. Aeg-ajalt läksime lastega vanavanemate juurde, kuid suurt kergendust see ei pakkunud. Vahel kutsusin sõbrannad seltsi, kuid nemad said sellest suurest möllust hoopis šoki.

Kui tütar oli kuuekuune, võtsin paariks korraks nädalas abiks lapsehoidja. Nii sain rahulikult poes käia, trenni teha või lihtsalt magada. Lapsehoidjad jäidki meil abiks käima kuni väiksema lapse lasteaeda minekuni. Minu jaoks oli see väga oluline lahendus. Leidsin nii natuke aega iseenda jaoks. Samuti oli tähtis jõuda arusaamale, et pole vaja kõike ise teha. See, et keegi käib sinu kodu koristamas või lapsi hoidmas, ei tähenda, et sa oma asjadega hakkama ei saa. Tegelikult on vastupidi – nii oled sa rõõmus ja tasakaalukas ema, kes suudab ka teisi õnnelikuks teha.

Soovitusi kurnatud emale

• Kui meeleheide hakkab hinge matma, võta aeg maha ja hoolitse enda eest. Tõsta kas või karjuv laps võrevoodisse ja pühenda endale 5 minutit, et rahuneda. Kui sa endast välja lähed, ei saa sa ka last aidata.

• Ära jää oma väsimusega üksi. Palu vanavanemaid, sugulasi, sõbrannasid kas või paariks tunniks nädalas last hoidma. Korralda asjad nii, et saad regulaarselt välja magada. Üks magamata öö on võrdne kerge joobega, viis halvasti magatud ööd kustutab u 40% ajumahust. Ema peab saama magada.

• Lase auru välja. Leia keegi, kellega pingeid ja muresid jagada.

• Ära lase negatiivsetel mõtetel võimust võtta. Tea, et teed maailma kõige tähtsamat ja raskemat tööd. Anna endale selle eest au.

• Jäta majapidamistööd tegemata või lase neid mehel teha. Mõni vahelejäänud koristus ja musta pesu kuhi ei ole maailma lõpp.

• Kui beebi une- või söögirežiim on kaootiline, proovi Gina Fordi metoodikat (eesti keeles on ilmunud tema raamat ”Rahulolev beebi”). Paljud emad on selle abil tita ööseks magama saanud.