Henn Hermesele ehk kui laps pole määratud sündima

Urmasega kohtudes tundsime teineteises otsekohe ära sugulashinge sarnase maailmavaate ja väärtustega. Soov luua peret kannustas meid takka ning pea aasta hiljem olime rõõmsalt lapseootel. Meile sündis vahva poiss, kes on tänaseks saanud poolteiseaastaseks marakratiks. Polnud küsimustki, kas meie perre peaks veel lapsi sündima – jah, otsustasime juba pojaga sünnitusmajas olles.

Jäin peagi teise lapse ootele. Rasedus kulges normaalselt, kõik proovid olid korras. 13. rasedusnädala ultraheliuuringus siputas meile vastu terve mõnus põnn, arsti arvamisel taas poiss. Erinevalt esimesest rasedusest, mil iga päev tundus ime, oli seekordne palju argisem. Organiseerisin tulevikku: kuhu päevahoidu suurem poiss vahel mängima viia, kas meil oleks vaja kaksikute vankrit ja sada muud pisiasja. Isegi vardad võtsin kätte, pisike sai endale beebiteki ja kaisumõmmi.

Kolmapäev: šokk

20. rasedusnädalal on kõigile rasedatele ette nähtud ultraheliuuring. Läksin sinna koos Urmase ja põnniga. Olime rõõmsalt elevil, kui valmistusime ekraanilt vaatama multikat nimega “Meie teine poeg”. Tundus, et ultraheliuuringuid tehaksegi selleks, et rasedaid pika ootuse vahepeal rõõmustada filmiga tulevasest lapsest ning anda teada beebi sugu, et saaks valida õiget värvi vankri ja siputuspüksid.

Ultraheliuuring oli lõbus ja vahva, kuni arst alustas lapse südame vaatlust. Ta uuris kaua. Kasvava ärevusega hakkasin ekraani asemel jälgima tohtri nägu. Arst katkestas toimingu ning palus meil tõsise vaikse häälega õhtul tagasi tulla. Ta soovivat südant täiendavalt uurida. Kõhus läks õõnsaks, pitsitus tuli kurku. Urmas arvas, et kindlasti on kõik korras. Mina lootsin pigem, et tegu on pisikese rikkega – arsti näoilme ütles, et niisama lihtsalt me ei pääse.

Läksime õhtusele uuringule segaste tunnetega. Arst oli tund aega täiesti vait. Iga minutiga ootusärevus kasvas. Jälgisin suurel ekraanil tuksuvat lapse südant ning üritasin aru saada, mis seal võiks valesti olla. Arst lausus, et lapsekese süda on väga haige. Prognoos on halb, kui mitte kõige halvem. Laps ei pruugi ellu jääda. Need sõnad sõitsid minust ootamatu rongina üle. Järgnevast ma suurt enam aru ei saanud, arsti selgitused diagnoosivariantide ja edasise tegevuse kohta jõudsid minuni läbi udu. Nutsin suure häälega. Lohutamatult. Ma tavaliselt ei nuta üldse.

Tegutsemine

Esimene öö oli unetu. Mõtlesin oma kõhus liigutavale pojale, tema südamele, karjuvalt valus oli. Järgmisel päeval halvav šokk kadus ja pea hakkas tööle. Vaagisin enda sees ja Urmasega koos erinevaid stsenaariume. Ootasime esmaspäeva. Pidime siis minema Tartusse sealsete arstide arvamust saama. Kinnitati esimese arsti diagnoosi, ent jutt prognoosist ja elukvaliteedist jäi vastuoluliseks ning napisõnaliseks. “Laps peaks tõenäoliselt sünnini vastu, kuna ema süda kompenseerib ta puudused, ja vajaks siis kohe operatsiooni. Ilma lõikuseta ta ellu ei jää, seda aga Eestis ei tehta.”

Selleks ajaks olime välja mõelnud erinevaid viise, kuidas saada põhjalikumat infot. Rääkisime oma murest sõpradele-tuttavatele ning paljud inimesed pakkusid abi, kontakte. Olime lootusrikkad, sest Tartuski hakati kohe pärast ultraheliuuringut rääkima sünnitusest ja operatsioonist. Ju siis pole olukord nii halb, et peaks mõtlema raseduse katkestamisele.
Meile Tallinnas ultraheliuuringu teinud arst andis Saksamaa südamekliiniku kontaktid, saatsime sinna haigusloo koos ultrahelipiltide ja diagnoosiga. Päevad olid täis telefonikõnesid, meilivahetusi, netiotsinguid. Tegutsemispuhangud vaheldusid nutuhoogudega.

Teisipäevast neljapäevani: infovoog

Kui saabus täpsem seisukohavõtt Tartu arstidelt (äärmiselt pessimistlik) ja ka Saksamaa asjatundjatelt (optimistlikum), panime kokku sellise pildi.
Meie lapsel on võimalus jääda ellu. Tõenäoliselt elaks ta mu kõhus sünnini ja võtaks kaalus normaalselt juurde, ent võib minna ka teisiti. Südamerike on progresseeruv ning praegu ei oska keegi ennustada, millises seisus oleks süda sünnihetkel.

Laps vajaks sündides mitmeid raskeid operatsioone ja hiljem üha uusi, täiskasvanueas võib minna tarvis südamesiirdamist. Ta ei saaks kunagi terveks, isegi kui kõik operatsioonid õnnestuksid suurepäraselt, sest rike pole parandatav. Süda töötaks ülekoormusel kogu ta elu ja seaks piirangud elukvaliteedile. Operatsioone tehakse ainult välisriikides, Eestis puudub võimalus kiirelt reageerida. Lõikustevaheline suremus on kõrge. Operatsioonide tarbeks peaksin viibima pidevalt välismaal, eemal oma esimesest pojast, isegi kuni kuus kuud.

Võimalik, et see pilt ei hõlma täit tõde, meie otsinguaeg oli piiratud. Eesti arstid soovitasid rasedus katkestada, arvestades siinset meditsiini ja kogemust. Saksamaalt saime infot võimaluste kohta, mis mujal on olemas. Tallinna arst, kellest oli märkamatult saanud meie tugipunkt, ütles, et otsuse peame tegema nii, et oleme kõiki aspekte kaalunud. Et ei jääks okast hinge. Nii me proovisimegi, andsime endast parima.

Reede: otsus

Esialgne reaktsioon oli kindlalt opereerida, et laps jääks ellu, maksku mis maksab. Siis leidsime, et pigem mitte. Muutsime pidevalt meelt, vastavalt sellele, kas parasjagu oli võimust võtnud lootusepuhang või masendus.

Neljapäeva öösel vastu reedet, pärast pikka arutelu, jõudsime valusale äratundmisele. Meie eesmärk ei ole, et laps iga hinna eest ellu jääks. Teda juba beebina ees ootavad raskused, valu, hirm ja pidevad operatsioonid pole see, mida me vanematena talle soovime. Keegi ei saa oma lapsele planeerida muredeta elu, aga see, mis meil oli pakkuda, olnuks pisikesele inimesele liiga ränk taak elu alustamiseks. Väga raske oli mõelda, et laseme tal minna, aga mingil hetkel, pärast kõige uuesti läbimõtlemist, hakkas hinges kergem.
Me ei saa kunagi teada, kas see oli õige otsus. Tundub, et päris õiget vist ei olegi olemas.
Esmaspäeval pidin minema arstile esimest tabletti võtma ja kolmapäeval haiglasse rasedust katkestama.

Laupäev ja pühapäev: leppimine

Ma ei nutnud enam nii palju. Rääkisime lõputult, hoidsime teineteist. Mõtlesime pojale ja lootsime, et ta saab aru, miks just nii. Et me ei hülga teda. Et me tahame talle kõige paremat, mida me enda mõistuse ja südame abil suudame pakkuda. Igal öösel mõtlesin, et praegu oleme kõik veel koos, praegu on kõik veel hästi. Hoidsin meest ja suuremat poissi kõvasti kaisus.

Esmaspäev ja teisipäev: piinad

Võtsin tableti, mis pidi põhjustama lootemuna irdumise ning võimalikult ka beebi surma. Need olid kõige raskemad päevad ja ööd mu elus. Peas käis mõtete virvarr: “Minu tegevus põhjustab selle, et varsti ta enam ei liiguta. Mina põhjustan oma lapse surma. Ma olen ainus inimene maailmas, keda ta tunneb, ta loodab mu peale ja ma reedan ta.” Ühest küljest lootsin, et ta enam ei liigutaks, et kõik saaks ometigi läbi. Teisalt kartsin seda hetke, mil kõht jääb vaikseks. See oli agoonia ja hullumeelsus – mida ma õigupoolest teen?!

Kolmapäev: hüvastijätt

Eelmisel õhtul lükkasin magamaminekut aina edasi, et hommik jääks kaugele. Ent aeg ei peatunud, imet ei juhtunud. Haiglasse jõudes juhatati meid perepalatisse. Süütasime küünla ja panime mängima südamelähedase muusika. Kell 9.15 sain sünnitust esile kutsuva tableti, kolm tundi hiljem teise, siis algasid sünnitusvalud. Valud muutusid üsna kiiresti tugevaks. Umbes tunni suutsin neid üle hingata, siis otsustasin valuvaigisti kasuks. Katsetuseks tehti tugevatoimeline tuimastav süst, mis kahjuks ei aidanud, seejärel epiduraal. Erinevalt tavalisest sünnitusest ei pidanud lapse väljutamiseks olema täisavatust.

Meid käisid tihti vaatamas arst ja ämmaemand, nad olid suureks toeks. Poeg sündis kell 16.20 ja koos tema sünniga saabus mingil kummalisel viisil rahu meie sisse. Tema jaoks oli kõik lõppenud, ta oli läinud. Hoidsime kahekesi kaua veel väikest pöialpoisikeha süles ja jätsime hüvasti nii hästi, kui oskasime. Saime kaasa tema jalajälje ning tegime koos esimesed ja viimased pildid, meie salajased mälestused oma teisest lapsest. Ta viis endaga kaasa meie valu ja jättis haigutama tühja koha, palju suurema kui tema väike keha.
Igatseme. Armastame.

Mis saab edasi?

Lapse surm on tragöödia ka siis, kui see juhtub looteeas. Kui tunned, et masendus võtab täielikult võimust ning sa ei suuda toimunuga leppida ja edasi minna, otsi kindlasti abi psühholoogilt (naiste- või perearsti saatekirjaga saab abi tasuta) või raseduskriisinõustajalt (www.rasedus.ee). Lein on aga igati normaalne nähtus, anna endale aega.
Meie leiame lohutust mõttest, et pisike on nüüd kusagil paremas kohas. Igatsus meie teise lapse järele on suur, aga teda ei saa me kunagi tagasi, kui just ta hingeke teist korda meie juurde tulla ei plaani. Paljud, kes on lapse kaotanud, usuvad sellesse, teise võimalusse. Kuna see ilus mõte aitab vähendada kaotusvalu, siis usun minagi, et täpselt nii see on.
Täname kogu perega Fertilitase haigla personali ja kõiki Tartu arste, kellega selle loo käigus kokku puutusime.  

4 SOOVITUST OTSUSE LANGETAJALE

Infot otsides avastasin, et tavalisest abordist kirjutatakse palju, meditsiinilisel põhjusel katkestamisest aga mitte. Ometi on tegu murega, millega puutuvad kokku üsna paljud. Loodan, et kellelgi on minu kogemusest ja järgnevatest soovitustest kasu. Otsuse tegemisel:

• Ära jää murega üksi! Meie leidsime tuge teineteiselt, vanematelt, sõpradelt ja saatusekaaslastelt, kellega tutvusime selle loo käigus. Nendega avameelselt rääkides saime mitmeid vajalikke kontakte. Jagasime lähedastega erinevaid mõtteid, ka piinavaid uitmõtteid. Väljaöelduna kadusid neist paljud. Arutasime kõik võimalused ja tunded läbi koos mehega ning toetasime teineteist. Kallistused ja kaisusolekud olid eluliselt vajalikud. Seega: räägi, küsi nõu, uuri. Ära karda arstidelt infot pärida.

• Anna kõik endast olenev, et teha kindlaks lapse diagnoos, väljavaated, võimalik elukvaliteet ja ravivõimalused. Sa ei ole küll arst, aga see ei tähenda, et sa pole võimeline infot koguma ja sellest aru saama. Uuri välisriikide kogemusi. Otsi üles Eesti parimad spetsialistid. Toimi nii, et midagi ei jääks hinge kripeldama.

• Mõtle üksikasjalikult läbi ja mängi mõttes lõpuni kõik võimalikud stsenaariumid, ka eriti hullud. Nõnda pisenevad hirmud, otsekui oleksid erinevad olukorrad juba läbi elanud. Nii on parem ka kainelt mõelda, asjatuid kartusi pole segamas.

• Ära süüdista ennast! Küsimus “Miks just meie laps?” on kerge kerkima. Mind aitas ühe sõbra mõte: “Kellelgi need halvad asjad ju juhtuvad – lihtsalt seekord sattusime need olema meie.” Urmas maadles miksidega rohkem, ta arvas, et see juhtus, kuna ta ei hinnanud pisikese olemasolu piisavalt.

KUIDAS VALMISTUDA RASEDUSE KATKESTAMISEKS

Tihti katkestatakse rasedus pärast väärarengu avastamist nii kiiresti, et paari valdab segadus. Meil oli kaks nädalat aega mõelda, kuidas soovime oma lapsega esimest ja viimast korda kohtuda. Tänu sellele oli meie hüvastijätt küll kurb, aga inimlik. Leidsin Eesti haiglates toimunud katkestamislugudega tutvudes siiski üsna ühelaadseid kogemusi – kurbi lugusid hoolimatusest, üksindusest ja teadmatusest.

Kuna oled haiglas haavatav ja tundlik, on parem, kui tead, mis sind ees ootab. Mõtle haigla valikul läbi järgmised punktid. • Kas katkestamise juurde lubatakse tugiisik? See on emotsionaalselt väga raske läbielamine, palju hullem kui tavaline sünnitus. Tundub arusaamatu, miks osas Eesti haiglates on naine sunnitud selle raske tee üksi läbima. Minuga oli kaasas mees ja sellest oli palju abi. Ka tema soovis jätta oma lapsega hüvasti.

• Kas sünnitusvalude leevendamiseks on lubatud kasutada valuvaigisteid, sealhulgas epiduraali? Tavalise sünnituse puhul on valudel kindel eesmärk ning lõpptulemuseks on suur rõõm. Antud juhul lisavad valud veel rohkem vaeva. Kuid valutustamine ei ole tava igas haiglas.

• Kui palju viibib sinu juures meditsiinilist personali? Kas saad piisavalt juhiseid toimuva kohta? Näiteks, kas esmassünnitaja saab hingamisjuhiseid, et leevendada valusid. Selleks ajaks ei ole rasedad veel tavaliselt perekooli loengutesse jõudnud.

• Kes on lubatud protsessi juurde? Kes võtab lapse vastu? Mis saab lapsest pärast sündi? Naiste lugudest on selgunud, et tihti on nendega arsti-õe asemel olnud keegi kolmas (sanitar, koristaja). Mulle oli vastuvõetamatu, et minu lapse kui potentsiaalse prügi võtab vastu sanitar, samuti mõte, et laps tuleb sünnitada siibrisse, nagu osas haiglates tavaks. Ma soovisin, et mu last koheldaks lapsena, vastavalt inimväärikusele.

• Kas last on võimalik soovi korral näha ja sülle võtta? Kas temast saab mälestuseks teha pildi või käe-jalajälje? Talita siin sisetunde järgi. Mina soovisin poega näha ja sülle võtta. Mees esialgu kahtles. Midagi hirmuäratavat selles ei olnud, laps oli lihtsalt pisike. Tõenäoliselt oleksin nähtava väärarenguga lapse puhul otsustanud teisiti. Mõnes haiglas ei pakuta võimalust last näha ja/või temast mälestust talletada. Ida-Tallinna Keskhaiglas saab kaasa kaardi lapse käe- ja jalajälgedega. Meie tegime pildi ning saime ka jalajälje. Leina-alane kirjandus soovitab lapsega isiklikult hüvasti jätta ja temast mälestus säilitada. See kiirendab leinaprotsessi ja leppimine juhtunuga tuleb kergemalt.

• Kas sa soovid lapse keha matta? Seda võimalust tihtipeale ei pakutagi. Peetakse normiks, et laps jääb haiglasse ja liigub sealt edasi jäätmekäitlusse. Tegelikult on võimalik ka nii pisikest inimest tuhastada. Tuleb meeles pidada, et surmatunnistust alla 22 nädala vanusele lootele ei väljastata ning nime talle ametlikult panna ei saa. Tuhastamisele on võimalik laps saata haigusloo alusel. Sea end valmis selleks, et matusebüroo neid detaile ei tea. Ametlikku matust Eestis võimalik korraldada ei ole.  

MEDITSIINIPERSONALI SUHTUMINE PEAB OLEMA EMPAATILINE

Fred Kirss, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja, vanemarst-õppejõud Kõikidest raseduse katkestamistest tehakse meditsiinilistel põhjustel vähem kui 1% ja enamik neist lootepoolsete näidustuste tõttu. See tähendab, et lootel on diagnoositud eluks sobimatu väärarend või haigus. Mitte kunagi pole tegu ühe arsti ainuisikulise otsusega. Loote eluks sobimatu väärarendi kahtluse korral kinnitatakse diagnoos kolmanda etapi haiglas – kas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus, Ida-Tallinna Keskhaiglas või Pelgulinna haiglas.
Rasedust võib katkestada kuni 22. rasedusnädalani.

Selleks ajaks on lootel tekkinud võime iseseisvalt hingata ning seda peetakse eetilistel kaalutlustel abordi ja sünnituse piiriks. Meditsiinilistel lootepoolsetel näidustustel tehtav raseduse katkestamine on vanematele vabatahtlik. Põhiliselt kasutatakse tänapäeval medikamentoosset raseduse katkestamist. Selle korral tekivad sünnitusvalude sarnased emaka kokkutõmbed, mis kutsuvad esile abordi.

Valutustamine peab olema adekvaatne, vajadusel võib tarvitada epiduraalanesteesiat (nn seljasüsti). Tugiisiku kohalolek on soovitatav ja enamasti seda ka kasutatakse.
Väärarendi diagnoos kinnitatakse uuringuga. Loode peab sündima puhtasse keskkonda, steriilse linaga sünnitusvoodisse. Enamikul juhtudel on vaja paralleelselt teha ka meditsiinigeneetilised uuringud.

Lapse kaotanud vanematel soovitame vestelda haigla hingehoidjaga, vajadusel lepitakse kokku korduv visiit. Meditsiinipersonali suhtumine peab olema empaatiline.