Hirmudest vabaks

Mirjam Saueaugu (33) neli sünnitust on kõik olnud erinevad.
Emotsionaalselt ja füüsiliselt oli kõige raskem esimene. “Ei arvanud, et see nii hull võib olla,” meenutab ta 13 aasta tagust 15 tundi kestnud lapse ilmaletoomist.
Noor naine läks sünnitama veendumusega, et kõik saavad ju hakkama ja küllap kulgeb ka temal see iseenesest. “Ühel hetkel läks aga asi käest, hirm ja valu olid segamini ning valu paisus hästi suureks.”

Kui lapse südametöö aeglustus, tehti ruttu lahklihalõige ja beebi saadi kätte.
“Tagantjärele mõeldes – oleksin pidanud paremini valmistuma, sest teadmine, kuidas end ise aidata, annab ka turva­tunde ja vähendab hirmu. Hirm aga aeglustab avanemisprotsessi ja suurendab valu.”

Mälestus esimesest sünnitusest varjutas ka teise lapse sündi üheksa aastat tagasi. Mirjam kartis väga valu ja lasi teha tuimastava seljasüsti. Tõepoolest, tuhud polnud seekord valulikud, kuid väljutusprotsessi valu epiduraalanalgeesia ära ei võtnud. Sünnitus kestis üheksa tundi.

Kolmandat korda last oodates oli Mirjam kindel, et valuvaigisteid ta enam ei kasuta ja sünnitab vette. Ta käis perekooli loengutel ja sisendas endasse usku, et kõik läheb hästi. “Olin enesekindlam ja sain aru, et pean ise valuga toime tulema. Valu on tähtis ja seda peab natuke tundma. See on maailmas ainus valu, millest sünnib midagi head ja toredat.”
Tuhude ajal elas Mirjam nendesse sisse ning meenutas endale, et nüüd avaneb emakas ja laps saab tulla allapoole.

Presside algul oli naisel korraks tunne, et ta ei saa hakkama, kuid ta võttis end kokku. Suureks abiks oli ka ämmaemand, kes tuletas meelde, kuidas madalalt häälitseda ja hingata.
Tüdrukul oli siia ilma sündimisega kiire ja kogu sünnitus kestis kaks aastat tagasi vaevalt tunni. Ämmaemandal oli aga kiireloomulist tüdrukut raske vees kinni püüda – ta lihtsalt ujus eest ära!
Neljas laps sündis neli kuud tagasi. Seekord kartis Mirjam, et kui sünnitus kulgeb sama kiiresti kui eelmine, ei jõua ta äkki sünnitusmajja. Hommikul kell viis, kui algasid tuhud, õues tuiskas, teed olid lahti lükkamata ja auto paksu lumekorra all. “Kujutasin juba ette, kuidas autos sünnitan. Õnneks jõudsime ilusasti haiglasse.”

Fertilitases ootas teda ämma­emand Katrin Bürkland, kes oli ka eelmise sünnituse juures, ja see lisas turva­tunnet. Mirjam oli rahulik ega muretsenud enam. Vannis oli mõnus ja soe ning rahustav muusika ja küünal aknalaual suurendasid head enesetunnet. Kõrval toetas rahuliku olekuga abikaasa.
Kuigi korraks enne presse tekkis Mirjamil samasugune imelik mitte-hakkamasaamise tunne, kogus naine end kiiresti ja tütreke libises peagi vette. “Oskasin valudega toime tulla. Hea, et kõrval oli ämmaemand, kes jälle hingamist meelde tuletas. Meil oli superhea klapp.” Kokkuvõtteks tõdeb Mirjam, et mida aeg edasi, seda kergemaks sünnitused läksid. “Suur roll on mõtlemisel,” nendib ta.

Kuigi usk sellesse, et kõik läheb hästi, on väga tähtis, ei söandaks naine kodus sünnitada, sest kunagi pole võimalik kindlalt teada, mis seisus on laps. “Vastutan lapse eest ja kui temaga midagi juhtuks, ei annaks ma endale elu lõpuni andeks. Turvalisem on haiglas, kus saab samuti teha õhkkonna hästi meeldivaks ja hubaseks.”
Haiglas oli tal hea olla ka sellepärast, et kodus suure pere keskel poleks saanud ainult beebile pühenduda.

Helge kogemus kodus

Ka Kirlin Meejärv (24) sünnitas oma esimese lapse neli aastat tagasi haiglas, kuigi juba siis kaalus ta kodus sünnitamist.
Ämmaemandaks õppiv Kirlin oli olnud praktikatel suurtes sünnitusmajades, mis teda ehmatasid. Naine valis enda lapse ilmaletoomiseks erahaigla, et olla kindel, et keegi võõras keset sünnitust tema privaatruumi ei sisene. “Hirmud olid tugevalt sees,” tõdeb Kirlin.

Tuhud kestsid naisel kolm päeva, Fertilitases oli ta viimased seitse tundi. Kui ta nägi oma ämmaemandat Ingrid Kao­küla, suurenes turvatunne. Kõrval oli ka abikaasa, kellelt ta sai jõudu ja kaitstustunnet. Meeskond oli koos ja sünnitus kulges edasi kohe kiiremini.

Kirlin sünnitas väikese Henri küünlavalgel vannivette. “See oli väga loomulik ja intiimne. Kõik läks õnneks.”
Kuigi midagi halba haiglas sünnitamise kohta naisel öelda ei olnud, teadis ta koos mehega, et järgmine laps sünnib kodus. “Kuna sünnitamine on sama loomulik tegevus kui hingamine, siis mida kodusem ja loomulikum on keskkond, seda lihtsamini see toimub. Kui saad end mõttes vabaks lasta, teeb keha oma töö ise.”

Järgmine kord oligi käes kaks aastat hiljem. “Ootasin sünnitust ja last põnevuse ja armastusega. Mul ei olnud hirme. Haigla oli viie minuti tee kaugusel ja teadsin, et kui midagi läheb pahasti, saame kohe sinna minna.”

Tuhud kestsid 20 tundi ja nende alguses käis Kirlin mere ääres jalutamas. Ägedamat tuhutamist oli kuus tundi. Koju oli tellitud sünnitusbassein, kuhu pisike Uku sisse vulpsas.
“Nautisin seda protsessi täiel hingel. Pärast kodusünnitust oli hoopis teine tunne. Tundsin endas palju energiat ja ruum oli armastusest paks. See oli väga helge kogemus,” meenutab Kirlin.
Ka tema mees oli rohkem rahul sünnitamisega kodus, kus ta sai protsessist enam osa võtta ega tundnud ennast nagu külas olevat.

Kirlini sõnul ongi sünnituse juures määrav hirmude ja turvalisuse vahekord. Ka metsloom sünnitab vaid siis, kui on turvaline keskkond. Kui näiteks metskits hakkab sünnitama ja näeb kaugel hunti, katkestab ta sünnituse isegi siis, kui poeg on hakanud juba väljuma. Ta jookseb sünnitama sinna, kus pole ohtu. Ka naine peaks sünnitama seal, kus tunneb ennast turvaliselt ja on vaba hirmudest.
“Lapse ilmaletoomine on raske ja vastutusrikas töö, see on intensiivne ning paneb kogu su olemuse ja eneseusu proovile. Nagu väike palverännak ilma kodust lahkumata,” mõtiskleb Kirlin. “Kuid ma ei saa öelda, et see oleks midagi piinarikast või väljakannatamatult valusat.”

Mõlemal korral aitasid tal lõdvestuda hingamine, lähedaste silitused, liikumine, vesi ja sama suurepärane ämmaemand Ingrid, kes oma kahe sooja käega oskas miljon imet teha.
Viimasel sünnitusel tootis naise keha valule vastuseks nii palju endorfiine, et kohati tekkis tal joobnud tunne. “Tänu sellele saime kõik naerda.”

Kirlin kogus kodus sünnitamise kohta teaduslikku informatsiooni ja leidis, et erinevad näitajad räägivad selle kasuks. Kodus esineb vähem sünnitusele vahele­sekkumist, emad ja lapsed on selle järel tervemad ning vähem on sünnitusjärgset depressiooni.