"Hoidsin last kaisus, puhusin talle õrnalt õhku peale. Lootus püsis ikka veel.”

Signe (27) ja Maddise (29) teine laps andis enda tulekust märku eelmise aasta kevadel. Haiglasse jõudnud, mõõdeti ema-lapse näitajaid, mis olid korras. Kui sünnitusest oli möödunud pool tundi, ütles arst väriseva häälega: "Me elustasime teie last, aga kahjuks ei õnnestunud teda päästa…” kirjutab ajakiri Anne&Stiil.

Mind lubati vanni,” meenutab Signe. “Sel sünnitusel ei keskendunud ma mitte enda valudele, vaid lapsele: kohe-kohe aitan ta välja ja kõik on hästi… Aga kui ta mulle rinnale pandi, ei tulnud mingit liikumist ega vääksu. “Hinga! Hinga!” kordasin ma. Üsna kiirelt lasti Maddisel nabanöör läbi lõigata ja ämmaemand tormas lapsega toast välja, öeldes, et näitab teda arstile. Mina jäin vanni lebama ja ootama. Mu esimene mõte oli: nüüd ei saa enam ometi midagi halvasti minna, me oleme ju haiglas!” Õde küsis Signelt, kas ta tahab vannist välja tulla. Signe ei osanud vastata. Ta tahtis vaid, et laps tagasi toodaks.

Minutid tiksusid. Mida kauem nad omapäi palatis viibisid, seda enam aimas Maddis halba. Ta lõi täiest jõust rusikaga vastu aknalauda ning puhkes nutma. Signe sisendas endale, et ei tohi ette kujutada halvimat. Suutis ainult mõttes anuda: palun, palun tooge mu laps tagasi! “Kui möödunud oli juba pool tundi, tulid palatisse õde ja arst,” meenutab Signe. “Arst ütles väriseva häälega: me elustasime teie last, aga kahjuks ei õnnestunud teda päästa… ta on surnud.”

 Toimetas Kerttu Jänese