Imelik valehäbi, nagu ei tohiks sünnitusel valuvaigistit kasutada

Kohe, kui kihlatu Tasuriga rasedusest teada saime, hakkasime otsima erinevaid loenguid, trenne ja teisi rasedatele ja tugiisikutele suunatud ettevalmistusklasse.

Elasime tol ajal Kopenhaagenis, sünnitada olime otsustanud Eestis. Lendasin iga kuu Taani ja Eesti vahet, et ämmaemandat külastada. Keeruline oli ka osavõtt rasedatele suunatud loegutest, ujumisest ja muudest treeningutest. Lõpuks sain siiski oma lendude ja trennide ajad klappima ja hakkasin käima Pelgulinna Perekeskuses rasedatele mõeldud vesiaeroobikas. Seal oli alati nii hea ja soe tunne koos omasuguste pallikestega ringi veereda. Vesiaeroobikas õpetati õigesti hingama ja end lõdvaks laskma, treeniti keha sünnituseks ja selleks, et sünnitusjärgne taastumine oleks kergem. Ka jagati infot toitumise kohta, mis oli minule kui esmarasedale väga informatiivne.

Raamatutarkus

Otse loomulikult soovisin ma aina rohkem teada, kuidas ja mismoodi minu keha muutub ja beebi areneb. Öökapile soetasin dr Anne Deansi „Raseduse“, mis näis kõige põhjalikum ja kaasaegsem käsiraamat rasedusest ja beebi esimestest elunädalatest. Seal oli väga selgelt ja arusaadavalt välja toodud, kuidas sünnituse ajal valudega toime tulla. Valu – see oli minu suurim hirm.

Loengusse, kus õpetati valu lahti mõtestama, seda loomulikult valitsema, mitte enda vastu tööle panema, me kahjuks ei jõudnud. Lennuplaan muutus ja sinna meie loeng ka läks. Minul oli muidugi pisar silmas, et nüüd ma ei oska, ei saa, ei taha enam sünnitada. Järgmine kord ämmaemanda juurde minnes kurtsin temalegi oma muret. Õnneks rahustas ämmaemand Ulvi Kretsmann mu maha, et sellest ei ole midagi hullu. Soovitas lugeda rasedatele mõeldud kirjandust ja endasse uskuda.

Sünnitusplaani ma paberile kirja ei pannud, sest beebiga oli kõhus kõik korras ja ma ei näinud selleks mingit vajadust. Tasuriga olime aga kõik suusõnal läbi arutanud ja kokku leppinud, et kui mina ei ole sünnitusel adekvaatne enam sõnu ritta seadma, siis teeb seda tema minu eest. Kindel oli, et kui ma enam valutada ei jaksa, siis soovin epiduraali.

Märkamatult jõudiski kätte viimane raseduse nädal. Ootasin sünnitust juba nagu hingeõnnistust. Oli palav suvi ja minul nii raske olla. Esimesed õiged valud hakkasid 5. juuni varahommikul kell 4, sain kohe aru, et nüüd läheb asjaks. Ajasin end voodist välja, endal kerge ärevus juba hinges. Panin riidesse ja ajasin ka Tasuri üles. Haiglasse jõudsime kella 9 ajal. Vaikselt uutades ja aatades lasin vastuvõtutoas endaga kõik vajalikud protseduurid ära toimetada ja suundusime sünnitustuppa. Tasuril ei lubanud ma sammugi maha jääda. Tema pidi olema kogu aeg minu kõrval, minu tugi, minu sammas, mis mind püsti hoidis.

Sünnitustoas hakkasid tuhud ühe tihedamini käima ja valu hakkas põlvi nõrgaks kiskuma. Valude ajal mudis ja silitas mees minu selga, kiitis mind pidevalt, kui tubli ma olen. Sünnitusmajja saabumise ajal oli emakakaela avatus 2 cm. Hiljem kontrollide käigus kasvas see vaid 1 cm võrra, minu valud muutusid aga üha tugevamaks. Eeldades, et ehk avaldab lapse pea emakakaelale siis rohkem survet ja see avaneb, tegi arst looteveed lahti, kuid kasu sellest ei olnud.

Soovitan epiduraali

Õhtuks olid valud juba väljakannatamatud, olin sõna otseses mõttes kokku kukkumas. Tasur soovitas, et prooviksin naerugaasi, aga ei tahtnud ma ei gaasi, vanni ega midagi muud. Ainuke mõte peas oli, et antagu mulle kohe epiduraali. Kui ämmaemand 19.30 ajal taas minu julgustamiseks sünnitustuppa astus ja üksteisele silma vaatasime, laususime nagu ühes suust: „Epiduraal!“ Minu emakakael ei tahtnud avaneda ja epiduraal aitas sellel avaneda.

Olin kuulnud, et seljasüst on väga-väga valus. Minu valud olid sellel ajal aga suuremad ja hirm süsti ees kadus. Mul paluti keerata end külili ja põlved lõua alla tõmmata – öelda lihtne, teostada keeruline. Suur kõht on ees, tuhu tuleb peale ja siis pead seal liikumatult olema. Hakkama sain, suurim motivaator sellel hetkel oli beebi, kes tahtis siia ilma sündida. Süsti ma isegi mitte ei tundnud ja pärast seda sain lõpuks ometi puhata.

Tasur, kes analgeesia ajaks oli sünnitustoast ära saadetud, lubati tagasi, tema nägemine aitas mul end paremini tunda. Valu ei kadunud päris ära, küll aga suutsin selle nüüd üle hingata. Umbes kell 20 tehti mulle süst, tund pärast seda oli avatus 7 cm ja pool tundi hiljem saavutasin täisavatuse 10 cm. Kogu selle aja olid valud talutavad, nüüd suutsin pressidest tuleneva valu mõtestada ja keskenduda täielikult sellele, et beebi siia ilma aidata. 5. juunil 2015 kell 22.01 tuli ilmale väike poisslaps, kes kaalus 3265 g ja oli 51 cm pikk. Nimeks sai ta endale Noel-Henry.

Ka järgmistel sünnitustel kasutaksin vajaduse korral uuesti epiduraalanalgeesiat. Julgen seda soovitada ka teistele, kes tunnevad, et nad seda vajavad. See valehäbi, mis paljudes naistes on, et nemad ei kasuta sünnitusel abivahendeid, vanasti said kõik ilma hakkama, on vale. Ma ei näe põhjust seda valu kannatada, väsitada ennast ja last lihtsalt sellepärast, et nii on kellegi arust õigem. Kui ämmaemand seda soovitab, siis võtke see vastu. Kui ise soovite, siis tuleb enda eest seista ja see välja nõuda. Loomulikult siis, kui olete sellises sünnitusfaasis, kus seda veel teha saab. See ei ole koll põõsas, mida peab kartma.