Kõige rohkem tasuks pöörata tähelepanu putukahammustuste vältimisele ehk kasutada putukatõrjevahendeid, kanda pikkade käistega riideid, pikki pükse. Sääsed, kes seda viirust levitavad, lendavad kõige rohkem ringi ennelõunasel ja pealelõunasel ajal enne loojangut. Kõige olulisem on sel ajal putukahammustusi vältida. Magama minnes tuleks kasutada putukavõrke. Kuna viiruse vastu puudub vaktsiin ja puudub ka etioloogiline ravi, siis see on antud juhul kõige olulisem, mida inimene ise teha saab.

Noortel naistel, kes planeerivad rasestuda järgmise aasta jooksul või juba on lapseootel, soovitatakse seda piirkonda vältida, aga kui on vaja reisida, siis on kõige olulisem putukahammustuste vältimine.

Mis riigid kuuluvad praegu riskipiirkonda?

Viiruse levik algas Aafrikast, aga kõige suurem puhang on praegu Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikides. Riskipiirkonda kuuluvad ka Kariibi mere saared. Enne seda on viirust leitud ka Vaikse-Ookeani saartelt ja ka Kagu-Aasias.

Kui inimene naaseb riskipiirkonnast, siis mis on peamised sümptomid, mida võiks jälgida?

Viiruse peiteperiood on keskeltläbi nädal, võib-olla ka kümmekond päeva. Esmased sümptomid on 37-38 kraadine palavik ja sellele kaasuv peenpapuloosne lööve üle keha ning lihas- ja liigesvalu. Nende sümptomitega tasuks pöörduda nakkusarsti juurde ja kindlasti mainida, et on viibitud riskipiirkonnas. Sarnaseid sümptomeid annavad ka teised samade sääseliikide poolt levitatavad viirushaigused nagu chikungunya ja dengue. Lihtsalt peale vaatamisega on neil keeruline vahet teha. Neist ühegi vastu etioloogilist ravi ei ole.

Kas inimene peaks pöörduma pigem nakkusarsti, mitte perearsti poole?

Perearsti juurde võib samuti pöörduda, sest teinekord tulevad inimesed Eestisse erinevatest maailmanurkadest ka päris tavaliste haigustega või on mõni kohalik haigus aktiveerunud, mis on näiteks hoopis lennujaamast üles korjatud.

Kui ohtlik on viiruse kandja teistele inimestele viiruse levimise mõttes?

Viirus levib sääskede vahendusel ja need sääsed meie kliimas ellu ei jää. Tervishoiuametnikud ja –organisatsioonid on hoiatanud inimesi, kes tahavad verd annetada. Selle viiruse olemasolu on leitud asümptomaatilistel juhtudel ehk inimene ise tunneb ennast tervena, aga on viirusega kokku puutunud ja veri võib olla viiruse ülekande mõttes ohtlik. Neil inimestel, kes tulevad riskipiirkondadest tagasi, on soovitatud 28 päeva jooksul hoiduda doonorlusest, sh elundidoonorlusest.

Juttu on olnud ka sugulisel teel levimisest.

On leitud, et viirus on jäänud seemnevedelikku pidama rohkem kui nädalaks, aga see on olnud üksikjuhtum, millest pikki järeldusi teha ei saa.

Mida peaksid Eesti arstid selle viirusega seoses veel kindlasti teadma?

Selle viirusega seoses surmajuhtumeid kirjeldatud ei ole. Küll aga on kirjeldatud selle viiruse põdemise järgselt õige pisut Guillain-Barré sündroomi esinemise sagedust, mis on üks närvisüsteemi haarav sündroom. Ohtlikum on ta olnud raseduse ajal. Neid juhtumeid, kus on leitud vastsündinu seest viirus, on maailmas alla 20, aga samas on aju väärarenguga laste sünd olnud võrreldes varasema perioodiga Lõuna-Ameerika riikides tõusuteel. Praegu otsitakse võimalikku mehhanismi ja seost.

Tegelikult, kui tavaline inimene tuleb riskipiirkonnast tagasi, siis tema puhul ei olegi midagi muud soovitada, kui võtta aeg maha, juua rohkesti vedelikku, kasutada kondoomi. See ei ole niisugune ohtlik haigus nagu Ebola, mis on väga nakkav ja kõrge suremusega.

Kuna epideemia on alles suhteliselt noor, siis mingeid järeldusi, kuhu suunas ta liigub ja mis saab edasi, on raske teha. On spekuleeritud ka teemal, et sääsk Aedes albopictus, kes viirust levitab, on Lõuna-Euroopas ennast sisse seadnud, aga viiruse kandlust leitud ei ole.

Allikas: Kliinik.ee