Ingellaps jääb südamesse

Katrini poeg suri veidi enne sünnitust, Kairi tütar elas päeva. Praegu on mõlemal väike tütar ja nad jagavad teiega oma minevikku.
Katrini paari aasta tagune rasedus kulges vaevusteta. Tähtaeg oli möödas, kui lõpuks tundis ta õrnu valusid. “Kirjutasin tööl olevale mehele MSNis, et mul algasid valud. Helistasin ka sünnitustuppa ja nemad soovitasid kodus olla niikaua kui võimalik. Loomulikult arvasin ma, et tunnen lapse liigutusi. On normaalne, et enne sünnitust jääb laps vaiksemaks. Nüüd tagantjärele tean, et sel ajal ta enam ei liigutanud, oli juba surnud. Millal täpselt ta suri, seda ei saa kindlaks teha, kuid eelmisel õhtul tundsin ma veel kindlasti liigutusi.”
Hiljem haiglas ei leidnud ämmaemand lapse südametoone. Ta tõi teise aparaadi, arvates, et eelmine on katki. Ikka ei midagi. Kutsus siis arsti ja sõidutas kohale ratastel ultraheliaparaadi. Arst ütles vaid, et tuleb suures ultrahelis kontrollida. “Isegi siis ei tulnud mulle veel pähe mõtet, et see väike inimene võiks olla lahkunud. Ultraheliuuringus näitas arst meile lapse südant. See seisis... Olin ju korduvalt näinud, kuidas see liikuma peab, ja nüüd see lihtsalt seisis! Arst ei öelnud midagi muud, kui et südameklapid ei liigu. Ju ta ei tahtnud kasutada sõna surnud.”
Kairi esimene tütar sündis peagi pärast keskkooli lõpetamist, kahjuks saatusliku südamerikkega. “Ime, kuidas ma ise üldse ellu jäin. Terve järgnev aasta oli nagu valge leht, vaid mõned üksikud mälestused on sellest ajast. Üritasin end korduvalt  ära tappa, aga saatusel olid teised plaanid.”

Üksi jääda oli piin

Mis tollal enim lohutas?

Katrin: Alguses tundus, et millestki pole lohutust. Oli tunne, et jätke kõik mind rahule – te ei mõista nagunii, mis ma läbi elama pean. Telefoni lülitasin välja, sest rääkida ei tahtnud ega suutnud kellegagi peale mehe. Korra päevas lugesin sõnumeid.
Mõne aja pärast hakkasin suhtlema meili teel, nii oli lihtsam teiste küsimustele vastata. Sageli tundus, et meil tuleb hoopis teisi lohutada ning alatasa seletada, et ikka juhtub selliseid asju ja arstid polnud süüdi. Ei arstid ega masinad saanud meid aidata. Nädal pärast sünnitust läksime maale, kus saime olla omaette ja metsas kolada, see aitas palju.
Kairi: Lohutust nagu polnudki millestki. Kahjuks ei saanud ma tuge ega lohutust ka pereliikmetelt ja sõpradelt. Süüdistada neid selles ei saa, oli see ju neilegi tundmatu olukord. Nad ei osanud kuidagi käituda ja lihtsam oli ära minna. Aga haiget tegi see küll – üksi sellises olukorras olla on tõeline piin. Lapse isa uputas end alkoholi. Vanemad süüdistasid juhtunus mind.

Millest tagantjärele mõeldes oli kõige rohkem tuge?

Katrin: Kõige rohkem tuge oli mehest. Koos nutsime oma nutud ja koos üritasime eluga edasi minna. Ühine oli ka otsus varsti uuesti lapseootele jääda. Samuti aitas rääkimine, alguses kirja teel, hiljem juba silmast silma.
Kairi: Kõige rohkem tuge oli lõpuks ühest sõbrast, kes mu sellest tardunud olekust, mis oli kestnud juba aasta, sõna otseses mõttes eemale viis. Pakkis mu asjad ja ütles, et nüüd aitab! Ja seda oligi vaja, et eluga edasi minna.

Miks minu laps?

Kas tekkis küsimus “miks just minu laps”?

Katrin: See küsimus kummitas alguses küll. Hiljem pole ma seda endalt küsinud. Tavapärases mõttes ei teinud ma raseduse ajal midagi valesti, mis võinuks selleni viia.
Kairi: Otsisin aastaid vastust iseendast. Kas see juhtus sellepärast, et olin raseduse ajal üleni üks suur närvipundar? Või sellepärast, et sanitar mulle ööl enne sünnitust mürgiselt nähvas: “Niikuinii sureb laps ära!” Või sellepärast, et suure kõhuga maasikaid rohisin.
Siis hakkasin mõtlema, mida olin valesti teinud, et ta minu juurest nii ruttu ära pidi minema. Vastuse leidsin alles aastaid hiljem. Kõik see, mis ma olen praegu, on sellest hetkest alguse saanud. Iga lõpp on ju uue algus ja sel hetkel sündis minu uus mina.
Mis tundeid tekitas teiste lohutamine “olete veel noored, küll saate järgmise lapse”?
Katrin: See jutt ajas närvi. Ma küll harilikult ei näidanud seda välja, vaid noogutasin, et jajah, aga kogu sisemus kisendas – ta on ja jääb mu esimeseks lapseks, kuigi me ei saanud võimalust teda kasvamas näha.

Milline on olnud hilisem suhe kaotatud lapsega?

Katrin: Matuseid me ei teinud. Kuidagi võigas tundus oma laps külma mulla alla saata. Pealegi tundus meile, et see laps on ja oli olemas vaid meie jaoks. Lahangult saadeti ta krematooriumi, sealt saime urni, sõitsime maale ja leidsime kahekesi talle puhkepaiga, mis on teada vaid meile endile. Panime talle ka nime, mis sellisel puhul kohustuslik pole. Meile oli see vajalik. Samuti palusin mehel haiglas temast mõned pildid teha. Tundsin tol hetkel, et vajan seda, ja ka praegu on hea meel, et need on mul olemas. Ta oli nii ilus.
Unenägudes pole ma teda näinud, olen temaga rääkinud mõtetes. Nüüd, pärast teise lapse sündi, harvem.
Kairi: Kuna olin tugevalt oma ema mõju all ja vägagi ebaadekvaatne, maeti mu laps haigla poolt, mis tähendab seda, et tal pole hauda, kus saaksin käia. Mingi aja masendas see mind jubedalt, siis leppisin. Juhtunut olematuks see ju ei tee. Samas usun, et konkreetne hüvastijätt aidanuks mul olukorraga leppida.
Usun ka, et lahkunud lapse enda ligi hoidmine aitab emal juhtunut reaalsemaks muuta. Et ta ei jääks selliseks koledaks unenäoks, mille peale vahel mõtled ja kõhkled, kas see juhtus ikka päriselt või mitte... Minule seda ei võimaldatud ja ma polnud ka piisavalt tugev, et selle eest võidelda.
Siiani suhtlen temaga oma hinges. Olen vabandanud, kui talle haiget tegin. Samas olen ta vabaks lasknud: ei hoia teda kinni oma mõtetega ega piina ennast. Tõelise hingerahu olen leidnud alles nüüd, 12 aastat pärast juhtunut, kui sünnitasin teise tütre.

Ma ei unusta kunagi

Mida tegite lapse jaoks varutud asjadega?

Katrin: Asjadega läks nii, et uued asjad võttis pood tagasi ja laenatud tagastasime omanikele. Nii ei jäänudki palju asju järgmist last ootama.
Kairi: Õnneks ei olnud asju ette ostetud. Mõned kootud kampsunid ja õmmeldud voodipesu on siiani kapipõhjas ning tema sünnipäeval nuusutan neid.
Kas ütlused “mis ei tapa, teeb tugevaks” ja “aeg parandab kõik haavad” peavad paika?
Katrin: Seda küll, kuid olnut ei muuda olematuks ei aeg, sündivad lapsed ega miski muu. Sa lihtsalt õpid sellega elama. Ja kui mitte sagedamini, siis kord aastas paned aknale küünla ning mõtled oma ingellapsele, kellel on igavesti koht su südames.
Kairi: Nii võib öelda küll, kuid see ei tähenda, et peaks unustama. Ma ei unusta juhtunut kunagi ja mälestus tast jääb alati minuga. Kindlasti räägin temast ka oma lapsele, kui ta on piisavalt vana, et seda mõista.
Tihti sattusin keerulisse olukorda, kui küsiti, kas mul on laps. Vastasin tavaliselt jaatavalt. Siis küsiti, kui vana ta on. Edasi pidin juba pikemalt seletama, mis ja kuidas. Nii et vahel, kui ei tahtnud selgitada, vastasin, et mul pole last, kuigi see oli ju vale.
Väga hea meel oli, kui mind emadepäeval õnnitleti. Keegi ei kujuta ette, mis tunne on emadepäeval sel emal, kes on oma lapse kaotanud. Ja kuigi see tundub ehk tühine, oli palju abi, kui keegi selle peale tuli.