Jäära asemel sündis Veevalaja
Arvan, et see lugu sai alguse kaks päeva enne sünnitust, kui vetsus käies märkasin, et tuleb limast roosat voolust. Korraks käis peast läbi mõte, et äkki on limakork. Kuna aga tähtajani oli ju veel üle kuu, siis ei muretsenud ma selle pärast üldse. Nelja päeva pärast oli nagunii kokku lepitud ämmaemanda vastuvõtt koos viimase ultraheliga, mõtlesin, et seal räägin. Samasugust roosakat voolust tuli ka järgmisel päeval. Siis käis peast läbi mõte, et läheks ja näitaks ennast, aga kuna absoluutselt mingeid kaebusi mul ei olnud, siis jäin selle plaani juurde, et küll ma räägin teisipäeval ämmaemandaga.
Jaaa-jah...
Kerged „päevade“ moodi valud algasid kell 4 öösel, olid aga õrnakesed, nii et ma ei pannud neile suurt rõhku. Rohkem sportlikust huvist mõõtsin ühe silmaga valude vahesid – olid 10–15 minutit. Jäin uuesti magama. Tänapäeva perekoolis tehakse esmarasedatele ikka päris korralik ajuloputus, et esimeste valude korral pole mõtet kohe haiglasse joosta, olge ikka kauem kodus.
Kell 7 olid valud juba päris arvestatavad. Käisin vetsus, kõht oli natuke lahti ja paberile jäi limane voolus, kus sees olid peenikesed vereniidikesed – ehmusin väheke ära. Mõtlesin, et peaks minema haiglasse kontrolli. Sisimas aga lootsin, et kõik ikka vaibub ja emakas viskab niisama vimkat.
Lootsin libavalusid
Äratasin mehe üles. Ütlesin, et mul täitsa valutab, peaks minema igaks juhuks erakorralisse üle vaatama, aga enne käin duši all ära (see pidi mõnel juhul libavalud ära ajama). Duši all oli väga mõnus, lõdvestas tõesti hästi. Korraks kadusid ka valud ja mõtlesin, et näe, olidki libavalud. Aga oh ei, tulid mõne minuti pärast tagasi ja olid tugevamad kui enne. Tulin pesemast ja siis olid valud sellised, et ma väheke juba karjusin. Mees kuivatas fööniga mu juukseid ja aitas riietuda. Aga enda peas läksin ikka ainult haiglasse kontrolli, mitte sünnitama – no kuidas ma sünnitan, kui mul alles 34+6?! Elame Pärnu lähedal, kuid tahtsin kindlasti sünnitada Tartus või Tallinnas.
Kell 9.45 jõudsime erakorralise meditsiini osakonda. Nii kui ma autost välja astusin, tundsin, et midagi niriseb mööda retuuse. Ütlesin mehele väriseva häälega, et veed tulid vist ära, mul on püksid kõik märjad. Mees lohutas, ütles, et pole hullu, kõik saab korda, kohe vaatab arst üle. Tol hetkel tundsin tohutut armastust tema vastu.
Mul oli juba väga valus ja kõiki asju ajas mees. Teavitas registratuuris, et me oleme arvel Tartus ja tahaks arsti läbivaatust, võib-olla peab hakkama Tartusse sõitma. Mäletan, et tädi, kes istus laua taga, oli jube aeglane. Varsti tuli keegi, kes juhatas meid üles, kus ämmaemand ühendas mind KTG-aparaadiga ja vaatas emakakaela. Mina muudkui UUUUtasin väga kõva häälega. Kuulsin ühe kõrvaga, et mees küsis, kas nüüd hakkabki sünnitus pihta. Ämmaemand vastas: „Meil on siin täisavatus, muidugi hakkab!“
Oi, see ehmatas mu ära!
Palusin end juhendada
Mul vahetati riided ja mind viidi sünnituspalatisse. Seal läks meil umbes tund. Alguses lasti veel valutada. Uurisin, kas saan ka teisi sünnitusasendeid proovida. Vastati, et kuna laps on enneaegne, siis teiste asenditega riskima ei hakka. Mõne aja pärast hakkasid käima pressid. Kuigi valud olid tugevad, oli mul nii palju jõudu ja mõistust alles, et palusin ämmaemandal end kogu aja juhendada, kuidas pressida, millal pressida ja millal mitte, millal kuidas hingata.
Sain aru, et mul endal ei pruugi kõik õiges taktis õnnestuda. Pressisin umbes 15–20 minutit ja meie tibu tuli ilmale kell 11.06. Kaal 3130 g ja pikkus 51 cm, nii et mõõtude poolest nagu polekski enneaegne. Platsenta väljutamisele kulus lisaks 20–30 minutit. Sain kolm sisemist ilupistet (nagu arst neid nimetas). Lahklihaga oli kõik õnneks korras, kartsin millegipärast väga, et see rebeneb või peab lõikama.
Kõik lõppes hästi
Ka pisikesega oli kõik hästi. Hindeks saime 9, mis on väga hea. Kohe pärast sündi ta rinda ei võtnud ja talle anti süstlaga piimalahust. Järgmisel hommikul proovisime uuesti rinda ja siis hakkas söömine sujuma. Esimese ööpäeva veetis tütreke igaks juhuks siiski intensiivravipalatis, kus teda põhjalikult kontrolliti. Saime teda iga kell vaatamas käia. Ta oli nagu väike roosa inglike.
Kolmandal elupäeval tõusis lapse bilirubiinitase kõrgeks ja ta oli 12 tundi lampide all. Haiglas olime kokku 5 päeva. Praegu kasvab ja areneb Emili jõudsasti.
MIS MIND SÜNNITUSEL ÜLLATAS
1. Kõige rohkem üllatas, et sünnitus polegi tegelikult nii hirmus, kui räägitakse. Võib-olla mul lihtsalt vedas, aga sünnitus läks nii kiiresti, et ma ei saanud arugi. Mingit tundide viisi valutamist ei olnud. Tugev valu kestis küll vahemikus kella 7–11, aga mõistust see minema ei pühkinud ja olin kogu aeg valvas, et järgida ämmaemanda nõuandeid.
2. Räägitakse ja kirjutatakse, et esmassünnitajal läheb emakakaela avanemisega väga palju aega. No minu puhul ei pidanud see paika. Pigem oli nii, et kui oleksin veel venitanud, siis pidanuks kodus või autos sünnitama.
3. Minu elukaaslane oli nii tubli. Olen lugenud, et mehed võivad sünnitusel väga närvi minna. Kartsin natuke seda, olin ju ise nii närvis ja ebakindel. Kuid mees oli kogu aeg mu kõrval, tegi nalja, tuletas meelde, et ma ikka hingaks kogu aeg. Kui sünnitus oli juba möödas, istus mu kõrval ja ütles, et no nüüd võib teisele ringile minna. Imestan, kui loen perekoolist, et mõni ei taha meest sünnituse ajal enda kõrvale. Keda siis veel? Last tehakse kahekesi ja arvan, et on loomulik, kui teda võetakse siia ilma vastu ka kahekesi.
4. Räägitakse, et emad armuvad oma lastesse esimesest silmapilgust. Olin väga üllatunud, kui pärast sünnitust pandi laps minu kõhule, kuid mina ei tundnud midagi erilist. Mul oli justkui tühi tunne. Tundus, et isegi mees armastas teda minust rohkem. Lapsega harjumine võttis mul aega umbes kuu. Nüüd tean, et see kõik oli loomulik. Oli lihtsalt raske leppida sellega, et mul on nüüdsest vähem aega iseendale, vähem aega oma mehele, et ma ei saa enam minna, kuhu tahan, ja siis, kui tahan.
5. Väga meeldivaks üllatuseks oli Pärnu haigla sünnitusosakonna professionaalsus. Pärnu haigla pole just kõige populaarsem koht sünnitajate seas. Kui ämmaemand ütles, et nüüd kohe läheb sünnitamiseks, ehmusin suuresti just selle pärast, et ma ei olnud Tartus ega Tallinnas. Laps valis aga Pärnu. Ja ma olen tema valikuga väga rahul.
MIDA MA TEEN JÄRGMINE KORD TEISITI
Pööran rohkem tähelepanu pisiasjadele. Igasugune ebatavaline asi nõuab kontrollimist. Kui hakkas tulema kahtlast roosat voolust, oleksin pidanud minema end erakorralisse näitama. Võib-olla oli emaka töö juba näha ja sünnitust oleks saanud edasi lükata.
Seekord lõppes enneaegse lapse sünnitus väga hästi, kuid alati pole see nii ja varane sünnitus võib ka väga ohtlikuks osutuda. Tulevikus kuulan rohkem mõistuse häält kui perekooli loengute lugusid.
