Me räägime siinkohal väga haruldasest diagnoosist HELLP, mis on üks preeklampsia (varasema nimetusega rasedusaegse toksikoosi) raske erivorm.

Kiire keisrisünnitus

Oma esimest last oodates ei oska ükski naine täpselt aimata, kuidas reageerib tema keha: kas tulevad veenilaiendid või tursed, nutu- või naeruhood või läheb kõik lihtsalt ja loomulikult. Anne rasedus kulges üsna tava­pärast rada. Ta oli küll pisut eriline rase, sest juba 18. eluaastast on tema vererõhk keskmisest kõrgem. Aga arstid teadsid seda ning oskasid igakuistel visiitidel ja proove võttes ta eripäraga arvestada. “Tundsin end nagu rase ikka – õnneliku, aga alates kuuendast kuust väga suurena,” meenutab Anne, kes esimese lapseootusega võttis juurde peaaegu 40 kilo, neist 30 kilo viimase 1,5 kuuga!

Lapseootuse seitsmendal kuul toimus aga suur muutus. Anne keha oli endasse kogunud väga palju vett (40 juurdetulnud kilo olidki ennekõike organismi kogunenud vesi), keha oli paistes ja suur ning neerud hakkasid valutama. Kui naine väga tumedat värvi vedelikuga täidetud uriinitopsiga arsti juurde läks ja analüüsivastused tulid, aimas arst halba. Ka vererõhk oli vaatamata rohtudele kõrge. See ehmatas meedikuid eriti.

“Mind pandi toolile istuma ja arst ütles, et tõenäoliselt saan ma juba täna või homme lapse. Seepeale sõidutati mind kiirabiga Tallinna keskhaiglasse, et saaksin parimat võimalikku abi. Juba sama päeva hilisõhtul sündiski keisrilõike abil pisike Markus – ise 1,4 kg, aga täis elutahet,” räägib Anne täna juba üsna rahulikult neist sündmustest, mis tol hetkel ta elu pea peale pöörasid. Kaks kuud enne tähtaega emaks saada pole lihtne.

Anne raseduse lõpetamise põhjustas preeklampsia, rasedus­aegne hüpertensioon, mis on mõnikord ohtlik nii emale kui ka kõhu­beebile. Kuna rasketel juhtudel kutsutakse sünnitus esile enne täht­aega, võib lapsel vaja minna intensiivravi, mis on kättesaadav vaid Tallinnas ja Tartus.

Mis on preeklampsia?

Preeklampsia on tervel naisel pärast 20. rasedusnädalat tekkida võiv seisund. Eristatakse kaht liiki preeklampsiat: varase ja hilise algusega. Varase algusega preeklampsia tekib enne 35.–37. rasedusnädalat ning on ohtliku ja võrdlemisi kiire kuluga. Hilise algusega preeklampsia ja kõrgvererõhutõbi on enamasti kerged ja tõsiseid probleeme ei põhjusta.

Milles preeklampsia seisneb? Naisel tõuseb vererõhk, millega kaasnevad neerude läbilaskvus valkudele ja/või tursed. Tõsiseim oht lootele on aga hapnikupuudus, mis pidurdab tema arengut. Ka emale tähendab see ohtlikku seisundit, sest kahjustada võivad saada nii neerud, aju kui ka kopsud ja silma võrkkest.

Täpseid tekkepõhjuseid seni ei teata, aga arstid ütlevad, et preeklampsiat ennetada pole võimalik. Kui kerge preeklampsia ei vaja ravi, siis raske vormi puhul tuleb kiirelt reageerida ja rasedus lõpetada. Kui naise seisund on kriitiline, lootel on verevarustuse häired või pole lootust, et sünnitus õnnestub esile kutsuda, tehakse keisrilõige, et päästa ema ja võimaluse korral ka beebi. Nõnda juhtus ka Annega.

Enneaegsega haiglas ja ise juhtunust segaduses, ei jõudnud naine täpselt analüüsida, mis temaga toimus, kogu tähelepanu läks beebile, kes võitles elu eest. “Nagu vist kõigile enneaegsete emadele, anti ka mulle rahustit, et mu emotsioonid oleksid kontrolli all. Algul olidki. Kõik tundus võimalik ja ilus. Kuni nädala pärast rahustite andmine lõpetati ja reaalsus kaela sadas. Pidime koos abikaasaga kogu tarkuse appi võtma, et kohaneda uue olukorraga. Otsisin ka lastehaigla psühholoogilt abi, sest ei teadnud, mida tunda või teha.”

Uus situatsioon tähendas seda, et Anne ja tema abikaasa lootsid iga päev, et laps on hommikul elus ning tema kopsud hakkavad tööle, silmad nägema, jalad käima. “See oli väga õudne aeg. Tahaks kõiki enneaegsete beebide vanemaid julgustada, et ei tohi kaotada optimismi. Ilma usuta paremasse tulevikku ei ela seda aega üle,” on Anne veendunud. Ka on ta kindel, et vanemate positiivne suhtumine aitab beebil end paremini tunda.

“Ja kokkuvõttes läks meiega ju hästi. Markus jõudis eakaaslastele kiiresti arengus järele ja lasteaeda minnes ei saanud keegi aru, et tegu on enneaegselt sündinuga. Täna on ta täiesti tavaline kuueaastane poiss, mängib jalkat ja turnib puude otsas, teeb koerustükke ja on uudishimulik. Ainult minu keha jäi kandma üleliigset raskust, oli ikka vett täis ja paistes. Arstid ütlesid, et ma nüüd olengi selline, pisut ümaram. Kuue aastaga harjud oma peegelpildiga ära. Jäin lõpuks ka ise uskuma, et ju ma siis olengi selline, 20 kilo raskem kui enne lapseootust.”

Kas ma julgen rasedaks jääda?

Pärast kogetut ei plaaninud paar pikka aega teist last. “See ei tulnud mõttessegi, enneaegse beebiga üle­elatu oli liiga valusasti meeles,” ütleb naine. Aga kuna täiuslikust perest, kus on ema-isa, koer ja kaks last, oli puudu teine beebi, otsustasid nad siiski julguse kokku võtta ja proovida veel kord. Riskides, sest kuue aasta jooksul tehtud eriuuringutega ei suudetud juhtunu täpset põhjust välja selgitada.
“Me teadsime, et teine laps ei pruugi sündida. Olime sellega arvestanud nii palju, kui seda üldse on võimalik teha. Aga me ei tahtnud ka, et meil jääks kripeldama, miks me veel ei proovinud. Teine kord võib ju teisiti minna.” Ka arstid kinnitasid, et kord preeklampsia läbi elanud naine ei pea järgmine kord sama stsenaariumi kogema.

Anne teine rasedus tuli kergelt. Kaks triipu ilmusid täpselt siis, kui nad last plaanima hakkasid. Ka lapse­ootus ise oli palju lihtsam kui esimene. Naine ei võtnud ise grammigi juurde, ainult beebi kõhus kasvas ja kosus. Kõrvaltvaataja ei saanud arugi, et Anne lapseootel on. “Arstide järelevalve all võtsin vererõhurohtu ja verevedeldajat, et hoida nii iseend kui ka beebit. Ma tõesti uskusin, et seekord olen tark ja kõik läheb hästi, sest preeklampsia ei pruugi korduda.” Aga kordus.

Teie organism ütleb kohe üles!

Lapseootus kulges tavapärast rada, kuni ühel päeval viiendal raseduskuul tundis naine, et jalad ei taha kuulata sõna. Neerud valutasid. Eelmine päev oli magu tunda andnud ja jalad olid pisut paistes. “Aga sa ei oska nendes väikestes asjades näha midagi eluohtlikku, rasedal ikka aeg-ajalt valutab siit või sealt. Lihtsalt ettevaatusabinõuna ütlesin mehele, et pakime lapse autosse ja sõidame Tallinna kontrolli.”

Igaks juhuks teele vastutellitud kiirabi mõõtis Anne vererõhuks 210/100. See oli väga halb näitaja. Kui keskhaiglasse jõuti ja Anne kõhu ümber aparaadid pandi, selgus, et kõhu­beebi süda oli seiskunud. Ka Anne seisund oli kriitiline. Hemo­globiinitase, mis peaks naistel olema 120 kanti, oli kõigest 40. Ka trombo­tsüütide tase oli äärmiselt madal. Annel diagnoositi preeklampsia raskeim ilming HELLP.

Arstide konsiilium tuli kokku ja arutas, kas naine suudab ise sünnitada kõhus hinge heitnud lapse või tehakse keisrilõige. “Otsustati viimase kasuks, sest selliste näitudega polnud ma võimeline sünnitama. Keisrilõikega kaasnes kohe ka vereülekanne, sest ilma selleta poleks ma operatsiooni üle elanud.” Naise kõhust aidati välja 400grammine beebi. Kas ema tundis valu, pettumust? “Jah, muidugi, kuigi teadsime, et ka selline lõpp on võimalik. Muidugi olime juba mõelnud, kuhu tita magama panna, aga nime ega nägu tal meie jaoks veel polnud. See oli enesekaitserefleks.”

Viis päeva intensiivravis

Järgmised päevad veetis Anne intensiiv­ravipalatis. Juba pärast esimese lapse sündi oli Annel diagnoositud nee­rude ja südame kahjustus, nüüd olid need organid pidanud veel ühe šoki üle elama. Jälgiti, et kõik stabiliseeruks. “Aga vererõhk ei tahtnud kuidagi alla minna. Läks üks päev, siis teine, kolmas, neljas ja viies. Kuni lõpuks viidi mind üle kardioloogiaosakonda ja leiti õige ravim.” Pärast seda vererõhk stabiliseerus ning nädala pärast sai naine lõpuks koju abikaasa ja poja juurde. Ise 12 kilo kergem kui enne sünnitust. Kogetu oli tema kehast vabastanud seitse aastat tagasi talletunud vee.
Tagantjärele oskab Anne muidugi oma sümptomeid paremini hinnata.

“Enne juhtunut ei teadnud ma midagi HELLP-sündroomist, kuigi preeklampsia oli üle elatud. Aga nüüd oleksin loomulikult targem ja reageeriksin kiiremini. Olin juba mitu päeva tundnud ülakõhuvalu ja sinikad tulid nagu iseenesest. Lisaks olin mõned päevad ärganud paistes silmaalustega,” loetleb Anne.

Kuna juhtunust pole palju aega möödas, siis Anne alles taastub ja seab peas mõtteid ritta. “Minu meelest on väga tähtis, et ükski pere, kes kunagi midagi säärast läbi elab, ei tunneks end maailmas üksi. Selliseid asju juhtub ja selle teadmisega peab edasi elama,” on Anne veendunud.

Kas nad muretsevad nüüd väikese kutsika või leiab mõni teine, kodu vajav laps teekonna nende ellu, seda näitab aeg. Täna võtab Anne pojal Markusel käest kinni ja viib ta jalkatrenni. Sest elu läheb edasi.
* Nimi asjaosaliste palvel muudetud.

PREEKLAMPSIA JA HELLP-SÜNDROOM

Vastab dr Ferenc Szirko, Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitus­eelse osakonna juhataja.

Kui tihti esineb rasedate seas preeklampsiat?

2–20% lapseootel naistest, sõltuvalt sellest, kuidas preeklampsiat defineerida. Ent probleemiks on raske preeklampsia, seda on umbes ühel 200 raseduse kohta.

Kas pärast ühte preeklampsiat on võimalik, et teine rasedus kulgeb täiesti normaalselt?

Jah. Raske preeklampsia kordumisoht on võrdlemisi väike. Kui sellega kaasneb aga tausthaigus, võib lisanduva preeklampsia oht olla märksa suurem.

Mis on HELLP?

HELLP-sündroom on üks raske preeklampsia ilmingutest, mida iseloomustab hemolüüs, maksaensüümide suurenenud aktiivsus ja väike vereliistakute arv patsiendi veres. Enamikul haigetest esineb ülakõhuvalu, iiveldus, oksendamine, hüpertensioon, proteinuuria. Varajane diagnoos on eriti tähtis, kuna HELLP-sündroomi puhul on emal ja lootel raskete tüsistuste tekke risk suurenenud.