Kaksikud & üks kolmik

Tüdrukud on parasjagu kaheseks saanud. See on iga, mis ajab ka tugevama lapsevanema otsaesise higiseks ning närvid krussi. Kardan, ja pisut isegi loodan, kohtuda räsitud vanematega, kellest kolmikud Loore-Lee, Liisa-Lota ja Marta-Miina on viimase välja pigistanud. Nii see ometigi ei lähe. Võsul asuva mereäärse pruuni eramu ukse avab reipa olekuga ema, tema selja taga paistab aga isa - vaat et iga käe ja jala otsas rippumas üks punases kleidis laps. Isa naeratab nii laialt, et suu ulatub peaaegu kõrvade taha. "Tulge edasi," viipab ta.

Algul oli šokk suur

"Näe, kaksikud ja üks kolmik!" hõikas kord üks laps, kui oli näinud kõnealuste Võsu neiude kummalist sõidukit. Eritellimusel valmistatud vanker on kokku pandud kaksikute kärukorvist ja ühest üksikust korvist. See hüüatus võtab Ojaliivide lasteseisu aga imevahvasti kokku. Kui doktor Andrei Sõritsa kaks tugevat ja tublit viljastatud munarakku Tiina kõhtu istutas, ütles ta hoiatuseks saatuslikud sõnad: need on teil nii tugevad, et kolme ei julge ma panna, paneme kaks. Loodus mängis aga Madisele ja Tiinale vägeva vingerpussi - ju oli kolm neid ette nähtud. Nii sündisidki keisrilõikega kaks kuud enne õiget aega kolmikud.

Kui pere kolme elujõulise loote kohta ultraheliaparaadist tõestusmaterjali sai, oli šokk algul suur. "Esimese öö olin päris magamata, käisin meie Kalamaja kahetoalises korteris arhitektinäoga ringi - kuhu me nad majutame?" jutustab Madis lõbusalt. "Kokku sündis kuus kilo ja 1,3 jooksvat meetrit lapsi."
"Nad kaalusid igaüks nii palju nagu tavaline üksik loode selles eas. Kujutate ette mu kõhtu? Lõpus kerkisin nagu pärmitainas!" lisab ema Tiina.
Kui algul jälgisidki tirtsud ajakirjanikku altkulmu, siis nüüd on nad sulama hakanud ja uudistavad mind juba üsna lähedalt. Üks kaksikutest sirutab sõrme ja katsub mu kampsunikraed. Ma ei saa aru, kumb ta on. Küsin vanematelt.

"Kui nad sündisid, märgistati nad algul numbritega 1, 2 ja 3. Siis pandi eri värvi käepaelad. Praegu kannab paela ainult Liisa ja sedagi vanaemade jaoks, kes kaksikutel vahet ei tee. Mind uudistas järelikult see teine kaksik - Loore.

Loore-Lee, Liisa-Lota ja...

Kui kolmikute iseloomu ja eripärade kohta küsin, saan vastuse, mis on ühtaegu ootuspärane ja pole ka. On's igaüks täiesti erinev? Sinnakanti, aga mitte päris. Ühemunakaksikud Loore ja Liisa on sarnased pea kõiges, nii füüsiliselt arengult kui iseloomult. Nende sünnikaal oli sama ning praegugi kasvab see ühtmoodi vaat et grammi pealt - mõlemad kaaluvad 12,5 kg. Kõndimagi hakkasid pooletunnise vahega.

Seevastu üksik kolmik loob igas olukorras oma tempo ja seadused. "Ta oli meil nagu füürer, päevagraafiku seadsimegi tema järgi. Algul oli ta selline preili, et teised kaks teda mängu ei võtnud," kirjeldab Tiina oma nääpsumat tütart. Marta on tiba lühem ning kaalub vaid 9,5 kg. "Nüüd alles hakkab ta aru saama, et kui tahab õdedega mängida, peab nendega ka arvestama," lisab isa.
"Meie pere andekas on kaksik Liisa, väga lahtise peaga. Piisab ühest korrast ütlemisest, et ta saaks aru ja peaks vajaliku meeles. Ka loogikamänguasjad on talle ülilihtsad lahendada. Marta, see üksik kolmik, on teistest aeglasem. Aga kompenseerib puudujäägi särtsakama iseloomuga," kirjeldab Tiina rüblikute erinevusi. Täheldan, et Loore pulkvoodi on ainsana kannatada saanud: täpselt pea ja hammaste kõrguselt on seda kõvasti näritud. Ju on tema sõltumatuseiha suurim.

Päevaplaan aitab hädast

Ojaliivide köögi seinal on tahvel päevaplaaniga. Pere peab plaanist kinni - see ongi kolmikute kasvatamise võti. Ajapikku on lapsed ka ise seda järgima hakanud: nad teavad täpselt, kunas on vaja koer välja lasta, kunas mähkmeid vahetada. Nende pere neljajalgne liige ongi ainuke, kes algusest peale pidevas stressis elab. Kui lapsed koju toodi, hakkas rotveiler kuulma vaid lauseid "mine nüüd sina eest", "ära sega" ja muud taolist. "Ta elab pidevas armastusepuuduses," ütleb Tiina. Aga mis teha!

Vahepeal toob üks kaksik kirju lapiteki ja sätib selle põrandale. Nagu kokkulepitult viskavad punased kleidid end sinna selili ritta. "Piimaaeg," selgitab isa. "Ma pole lasknud neil sünnist saati eriti nutta - võtsin kohe sülle. Gaasivalude ajal oli väga raske, kui kõik korraga töinasid. Hullumaja! Üks karjus ühe, teine teise õla peal ja kolmas ootas voodis lärmakalt oma korda. Vahel piirdusid telefonikõned isale vaid lühikeste appikarjetega. Ainult kindel päevaplaan aitaski," meenutab ema raskemaid aegu.

Tekil puhkeb nõudlik kisa ja rüselus. Lõpuks saab igaüks piimapudeli pihku ning elutuppa sigineb õnnis vaikus, kui mitte arvestada joomislurinat, tuulekohinat ja käbide potsatamist katusele. Akna taga raksuvad lained. Põnnide silmalaud muutuvad silmanähtavalt raskeks. Käes on lõunauinaku aeg kolmikute päevaplaanis.

Aeg iseendale - vaid unistus?

Kui lapsed on magama pandud, saame Tiina ja Madisega rahulikult kohvitassi taga juttu puhuda. Tahan kangesti teada, kui palju neil iseendale aega jääb.
"Rahvarikkaid kohti me väldime. Näiteks kaupluses on kolmikud käinud vaid kaks korda elus," jutustab ema Tiina. "Aga see-eest on meil toredad noored onud (Tiina vennad), kes hea meelega vahel lapsi hoiavad. Kord kutsus noor onu pruudigi põnne kantseldama, küllap on hea isageen ka noorte tüdrukute seas hinnas," itsitab naine.

Korra on pere käinud Egiptuses, kus tuldi päris kenasti toime. Suusareiside ajal kantseldavad lapsi vanaemad, jagades hoiuaja omavahel pooleks. "Tööl saame käia graafiku alusel," poetab Madis vahele. Madis ja Tiina on Pirita jahtklubi restorani osanikud. "Tead, meil siin Võsul käib kell teistmoodi, aeglasemalt," ütleb Tiina ja tal on kadestamaajavalt õigus. Eks vist seetõttu õnnestubki neil kolmikute kasvatamine justkui iseenesest. Näen Tiina lugemisnurgas raamatuid ja ajakirju, küllap veedab ta seal mõnusad puhkehetked, kui lapsed magavad.

Aeg ja ruum olid peamised põhjused, miks pere linnast ära kolis. Väikeses Kalamaja korteris ei mahtunud ülilai vanker uksest sisse ega välja, kolmikutele tarvilik varustus kahetoalisse elamisse ammugi mitte. On ju kolmikute tuba nagu väike lasteaed: kõike on kolm, nii voodeid kui ühesuguseid mänguasju.

Mälestusretk beebiikka

Vaatame kohvi kõrvale suuri ja raskeid albumeid, kuhu vanemad on kõik tähtsad hetked talletanud. Võite isegi arvata, kui palju on vaja pildistada, et kõigi kolme edusammud ja armsad ilmed jäädvustatud saaksid. Igast sünnipäevast on mälestuseks papist torbikutega päkapikupildid. Päris kribalate kolmikute haiglapiltidel on näha, et toitmine käis algul sondipidi. Arvukad torud ja juhtmed tõendavad, et mitmike sünd on tõepoolest riskantne - liialt vara, liialt õrnad ning liialt kollased, meenutab Tiina. "Kuna kõhus oli neil äärmiselt kitsas, oli igaüks sündides mingit pidi kõver nagu banaan. Võimlemisega saime lapsed lõpuks sirgeks."

Jõuame fotodeni, kus tüdrukud on üksteise otsas kuhjas, karukõrvadega kostüümid seljas. "Need kombinesoonid saime Tallinna linna beebipakist, see oli küll õnnistus. Kolmekaupa riideid osta on päris kulukas," jutustab Madis. Suur abi oli perel ka Pampersi mähkmete aastavarust, mille firma kinkis. Linna rahaline toetus kattis ülikalli stardipaketi - beebimööbel, vankrid ja muu kraam. "See olnuks mõrv rahakotis," toonitab ema.

Viimase fotoalbumi jäädvustused lõpevad käesolevas hetkes, põnnid on kahesed. Just parasjagu, et veel üht poissi püüdma hakata, küsin veidi taktitundetult.
"Püss on tühjaks lastud," vastavad vanemad kui ühest suust ja naeravad. "Ehk saame kunagi poisist lapselapse."

Tallinna Kolmikute Pereklubi

Et kolmikutega pered omavahel hõlpsamini lävida saaksid, on loodud MTÜ Tallinna Kolmikute Pereklubi. Ühendusest on palju abi ka neile, kes toetuste ja abi otsimisega ise hätta jääksid. Vt www.triplets.ee.