Möödunud nädalal hakkasid mind krambid kimbutama. Internetis uurides sain ma nii palju targemaks, et tegemist võib olla emaka venimisega, sest nüüd 20-24 nädalatel pidi emakas kõige kiiremini venima ja kasvama. Kui päeval olen saanud need valud no-spaga kontrolli alla, siis öösel ei oska ma küll neid kuidagi ära hoida ning nii juhtuski, et meeletu kramp lõi mulle keset ööd kõhtu.

See valu oli kirjeldamatu, nagu keegi lööks noa kõhtu, ühtegi pidi end keerata ei saanud, hingeldasin meeletult ning pisarad voolasid. Õnneks aga läks see valu peale kõhu silitamist ja voodist püsti tõusmist ära. Ma ei kujuta ette, mis ma oleks teinud, kui sellel ööl ei oleks mu kallist meest kodus olnud, ma vist olekski lihtsalt seal voodis proovinud olla kuidagi ja nutnud.

Kõhuke on nüüd kasvanud meeletu kiirusega, täitsa rase olen juba, kõht on juba arvestatav. Teadsin, et kaksikutega pidigi kõht ju kiiremini ja suuremaks kasvama, seega ma nii väga selle üle ei imestagi. Beebsud annavad ka ikka iga päev endast kasvõi korra märku, kuid liigutusi on rohkem tunda kõhu vasakul pool, eks neil veel ruumi on seal end liigutada ja võib- olla on just seal pool hea olla, kes seda teab.

Vahepeal loen erinevaid foorumeid ja muid kohti kus emmed kirjutavad oma rasedustest ning laste kasvamisest. Ma ikka imestan, et teiste mehed juba samal ajal tunnevad lapse põtkimisi, aga meie veel küll ei ole tundnud beebsude põtkimisi. Ootan juba seda hetke, kui käega saab esimest korda ära eristada selle põtkimise, siis on issil ju ka huvitavam.

Räägin ka veidi beebsude arengust. Nende käed ja jalad on proportsioonis, närvid on ühendatud aju ja lihastega ning nende luudes on tekkinud luuüdi. Neile hakkab kujunema nahaalune rasvkude, mis hoiab sooja. Nende kehasid katab lootevõie. Nad mõlemad kaaluvad kuskil 200g. Nii väikesed! Ehkki mu kõht on nii suur! Oh seda raseda elu küll.

Teine blogi on mul ka: elukaksikutega.blogspot.com