Kaksikute blogi: surmast, sünnist ja sellest, mis tunne on rasedana töötuks jääda
Surmast ja sünnist
Kui surm ja matused on alati väga kurb teema, siis rasedana elan ma selliseid asju kuidagi sootuks teisiti üle. Kui kuulsin, et meie seast on lahkunud üks väga väga kallis inimene, siis esimese reaktsioonina võtsin ma kinni oma kõhust ja katsusin kas see on ikka alles. Kogu see asi pani mind tõesti rohkem hindama oma perekonda ja inimhinge väärtust. Võib-olla ma mõistangi perekonna väärtust nüüd veelgi rohkem, kuna ootan ise lapsi ning mõte sellest, et keegi minu jaoks tähtis inimene võiks veel siit ilmast lahkuda, ei taha mulle pähegi mahtuda.
Tervisest
Lõpuks sain ma ka oma suurtele peavaludele seletuse! Kurtsin alguses perearstile ning peale seda ka kohe ämmaemandale - sain saatekirja haiglasse. Mitu-mitu päeva olin haiglas ning käisin erinevatel uuringutel ja sain ka lõpuks vastuse - migreen ja pingepeavalud. Kahjuks rasedana otsest valuvaigistit välja ju ei saa kirjutada, seega pean ikka endiselt leppima paracetamoli ja magamisega. Sain ka õpetusi erinevate venitusharjutuste kohta, mis aitavad kaela- ja õlapingeid ära hoida.
Rasedusaegstete ravimite kohta sain rohkem teada SIIT
Ootusest
Haiglas olles nägin ka oma kaksikuid, nad on lihtsalt nii toredad seal kõhus, siplesid väga palju ning ei tahtnud kuidagi üldse rahulikult olla. Ja muidugi mis kõige tähtsam, ma tunnen selliseid väikeseid müksamisi enda sees - oi kui mõnus see tunne ikka on!
Tööst ja töötusest
Ma usun, et meie seas on palju neid rasedaid, kes otsivad tööd ja lihtsalt ei pääse kuhugi. Jah, ma saan ka tööandjast aru, kuid võin öelda, et mõnikord on rase naine targem võtta tööle, kui mitterase, sest kui rase tööd otsib ja ta selle saab, siis ta ka soovib seda teha. Ent minuga juhtus nüüd väga täbar olukord ja võin ausalt öelda, et ma lihtsalt nutsin tükk aega,kui mulle sellest teatati.
Nimelt alustasin ma mõni aeg tagasi tööd ühes firmas käsunduslepingu alusel (jah ma tean, et see leping pole just hiilgav variant, kuid vähemalt midagigi). Nüüd, kui olin haiglas, siis sain ka haiguslehe ning pidin kahjuks loobuma kahest tööpäevast. Selle ajaga aga otsiti minu asemele uus töötaja ja mina võin lihtsalt oma pillid kotti panna. Teate, kui nördinud ma olen, ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna, ma olen lihtsalt nii pettunud. Ma nii väga ootasin seda päeva, kui saan uuesti tööle minna ja tööd teha, sest tegelikult mulle see töö ju meeldib...
Lootusest
Muidugi on ka positiivseid noote. Nimelt otsustasime kalli mehega, et sõidan mõneks ajaks maale puhkama. See on asi, mida praegu vajan, et oma beebsude jaoks tugev ema olla.
Beebiootusest kirjutan ka oma teises blogis, seda saad lugeda SIIT
