Kalevipoegade kannatlikud naised

Pille Järve (31) elukorraldus on viimastel aastatel tiksunud kindlas rütmis nagu metronoomi järgi: kümme päeva meheta, neli mehega, kümme meheta, neli mehega. Alguses sisustas Pille meheta päevi üksi, seejärel hakkas neid tema eest sisustama Jasper Sten (4), tänavu veebruaris võttis selle töö enamalt jaolt enda kanda Kris Jordan (3 k). Jasper Sten käib juba lasteaias ja suurem osa Pille tavalisest päevast möödub praegu väikese pojaga kahekesi, õppides pisipõnni tundma ja aidates tal maailma avastada.

Kümme päeva nelja vastu

Enne vennakese sündi olid Pillel ja Jasper Stenil kahte moodi nädala­lõpud. Kahekesi veedetud päevadel võis näiteks tihti juhtuda, et ema ja poeg võtsid ette tuuri „Tunne Eestimaad“ ja külastasid vanavanemaid.

Hoopis teistsuguseks kujunesid need nädalalõpud, mil issi oli kodus. Siis oli ikka palju seiklusi plaanis, vaja ju isa kohalolek võimalikult hästi ära kasutada: minna ühiselt väljasõitudele, jalutama, ujuma, kinno, teatrisse. Ei puudunud ka isa-poja kahekesi veedetud kvaliteethetked.

„Nüüd, kui tita majas, on vaiksem aeg, anname väikemehele rahu ja oleme rohkem isekeskis,“ sõnab Pille.
Rasedana valdavalt üksi hakkama saamise kogemusi on pereemal nüüdseks juba kaks. „Teisel korral on siiski lihtsam, olukord oli juba tuttav,“ kinnitab ta. Muidugi oleks just lapse­ootu­se ajal partneri toetust eriti vaja. Kuid vanemad ja õde olid alati olemas ja vajadusel aitamas. Kuna polnud ka erilisi komplikatsioone, möödus raseduse aeg kiiresti.
Mehele pakkusid kojutulekud sõna otseses mõttes iga korraga järjest suuremaid üllatusi. „Eks tema jäi paljust ilma,“ usub Pille. „Ega ta ei kurtnud, ilma jäi ta ju ühtlasi sellest torisevast hormoonisajust, mida aeg-ajalt ikka ette tuli. Pealegi õnnestus kõik tähtsad ultrahelid nõnda sättida, et temagi juures sai olla ja asjast osa.“

Omaette trikiks kujunes mõlemal korral see, kuidas mees sünnituse juurde saada. Kui teaks täpselt ette, millal uus ilmakodanik saabub, siis poleks selles ju midagi keerulist – ­tarvis lihtsalt selleks ajaks puhkus võtta. Aga „igaks juhuks“ seda vähest puhkust ära raisata ei raatsi. Muidu võib nii minna, et mees võtab sünnituse tähtajaks puhkuse, kõik istuvad paar nädalat kodus, imetlevad ema suurt kõhtu ning siis on mehel puhkus läbi ja naine läheb sünnitama. Sünnitab üksi, tuleb koju üksi ja on ka tita esimestel elunädalatel üksi.

„Otsustasime sedapidi, et kui me õiget sünniaega ära ei taba, siis parem võtta risk, et sünnitan ilma meheta ja oleme pärast lapse sündi kauem koos,“ räägib Pille. „Esimene laps sündis meile tähtaegselt ja kõik õnnestus plaanipäraselt, jäi vaid loota, et seegi kord nii läheb.“ Tita aga otsustas teisiti ja tuli ilmale kaks nädalat varem. Nii ei jäänudki Pillel muud üle kui öösel mehele helistada, et võib aga hakata esimesel võimalusel koju tulema.

Teistsugust elu polegi olnud

Nüüd, kui lapsi juba kaks, hakkab Pille pisiasjade kaudu aina enam tundma, et selline elu on siiski poolik. ­Olgugi et seni on kogu pere koos seda teed käinud ja teistsugust elu pea­aegu­ polegi olnud. Tegelikult ei oskagi muudmoodi ette kujutada.
Pille arvab, et esmajoones jääb just mees sellise elukorralduse tõttu paljust ilma. Lapsed kasvavad-arene­vad iga päev ja ainult telefoni teel pere­elust osa saada on raske. Olla peres külaline või kõrvaltvaataja on midagi muud kui elada ühena nende seas.

Emana peab ta suurimaks miinuseks, et see kümme päeva tuleb tal olla lastele mõlema lapsevanema eest. „Vanemad kasvavad koos lastega ja kellelgi pole riiulis laste kasvatamise manuaali, kust vajalikul hetkel rida ajada. Praegu pean üksi otsustama, mis on õige, mis väär, ja mu kõrvalt puudub teine pool, kes abistaks oma arusaamadega. Eks juhtubki aeg-ajalt, et mina luban ja keelan midagi, kuid mehel jääb see teadmine puudu ning lapsel on pärast segadus kerge tekkima.“

Praeguseks on Pille hakanud mõistma sedagi, et kui täiskasvanud pereliikmed on pika aja peale oma elukorraldusega ära harjunud ja neile näib, et see toimib päris kenasti, siis mida aeg edasi, seda raskem on lastel. „Alguses laps ei teagi, et saaks ka teisiti. Sünnist saati issi tuleb, issi läheb – küllap nii peabki olema. Mida suuremaks nad saavad, seda enam tekib nukrus, et millal ta juba tuleb ja miks ta ikka peab minema.“

Kas selline elu siis on neid loobumisi väärt?
„Eks ikka mõtleme selles suunas, et küll peagi, peagi tekib võimalus Eestisse tööle jääda. Paraku seni seda võimalust tekkinud ei ole ning kahjuks ei paista ka niipea tekkivat. Arved tahavad maksmist ja ka endi mugavus on ilmselt selle kõige hind,“ nendib Pille. „Siiski leiame, et need pinged, mis meil hetkel on, on väiksemad kui need, mis tekiksid töö ja raha puudusest.“

Kasulik raamat

Kodust eemal töötavatele isadele võib lugemiseks kaasa anda Pere ja Kodu kauase tegevtoimetaja Evar Posti möödunud aastal ilmunud raamatu „Isa mis isa“. Selles on ka peatükk „Isa töötab kaugel: naine on kapten laevas“.

7 MÕTET KAUGEL TÖÖTAVALE ISALE

1. Tea, et kodust kaugel töötamine pole lihtne ei eemal viibivale mehele ega koju jäänud naisele ja lastele.
2. Kui teie suhe on hea, saate ilmselt hakkama.
3. Kui suhe on mõrane, võib eemal töötamine lahkukasvamist kiirendada.
4. Lepi sellega, et kodus on naine nüüd kapten laevas. Pere igapäevaelu toimub tema juhtimisel.
5. Austa otsuseid, mida naine teeb.
6. Suhtle nii naise kui ka lastega võimalikult tihti ja regulaarselt.
7. Arvesta, et kojutulek on raske hetk. Küsi pereliikmete käest, mida nad tahaks, et sa kodusoleku ajal teeks.

Pille soovitab saatusekaaslastele:

• Alguses on kergem, kui mõtlete, et selline elukorraldus on ajutine. Pange paika daatum, millal mees pere juurde tagasi tuleb. Iseasi muidugi, ­ kas sellest hiljem saab kinni pidada.
• Püüdke iga päev suhelda, et mehel oleks võimalik pere elust osa saada ja naisel temaga argiasju arutada.
• Leidke aega teineteisele. Eelkõige olete siiski mees ja naine, alles siis lapse­vanemad, vastasel juhul võib omavaheline suhe hääbuda.
• Lubage lastel ka ainult koos isaga midagi ette võtta, et nende side tugevduks.
• Ülitähtis on pere, sõprade, tuttavate toetus, et emal oleks võimalik leida aega ka endale, kas või lihtsalt väljamagamiseks. Pole mõeldav olla laste päralt 24/7, jättes ennast unarusse.

Kätlin soovitab saatusekaaslastele:

• Kui saad teada, et oled lapseootel, ei tasu ennast harjutada mõttega, et mees on kogu aeg su kõrval. Pettumus, kui teda tegelikult pole, on väga suur ja masendav.
• Ei tohi endasse usku kaotada. Kindlasti saab iga naine sünnitusel ilma meheta hakkama!
• Pärast sünnitust puhake ja magage palju koos lapsega, see taastab jõudu ja aitab paremini üksi toime tulla.
• Andke kaugel olevale mehele aega harjuda nii mõttega, et laps on tulemas, kui ka sellega, et laps on nüüd olemas.
• Püüdke mehele rääkida, et äkki siiski on võimalus ka kõik koos Eestis olles hakkama saada!
• Raudseid närve ja palju kannatust, küll siis kõik läheb lõpuks hästi!