Meedikud kinnitavad, et kuulma, nägema ja isegi tundma hakkavad lapsed juba emaihus. Siia maailma ilmuvad nad juba terve muljete pagasiga. Miks siis mitte püüda „sõbruneda” oma veel sündimata lapsega? Samas ka tundma õppida tema maitseid ja soove?

Suhtlemise õppetunnid

Reeglina õpetatakse lapsega suhtlemist enne tema sündi juba sünnituseks ettevalmistuse rühmades. Kogenud instruktorid ei jäta teile kahtlusekübetki sellise suhtlemise sihipärasuses ning selgitavad üksikasjalikult, mida ja kuidas tuleb teha, et paremini oma lapsukesest aru saada. Kuid seda kõike võib ka ise ära õppida, kasutades mitmesuguseid meetodeid.

Vestlus. Laps hakkab kuulma umbkaudu raseduse 16.nädalast alates (alguses on need lihtsalt summutatud järelkajad ema organismis toimuvatele protsessidele). 6.-7. raseduskuul hakkab laps juba täpsemalt eristama (ja meelde jätma!) ema ja isa hääli ning reageerima intonatsioonidele. Kuid vestlema võib väikesega juba varem asuda, sellega hakkate ennast harjutama oma veel sündimata lapsega ning arendama eneses emaarmastust.

Ainult „side” püüdke saavutada üksnes siis, kui olete heas tujus — rääkige talle, kui tore, tark, lahke ja andekas ta on ning kui väga te teda armastate ja millise kannatamatusega ootate tema ilmaletulekut. Võite lugeda talle luuletusi ja muinasjutte või lihtsalt lobiseda, millest iganes — peamine, et informatsioon, mida talle teatate, oleks maksimaalselt positiivne.

Pidage meeles, et laps muretseb koos teiega. Rahustage teda, öelge, et kõik läheb hästi. Mõned emad väidavad, et õppisid raseduse ajal oma lapsega isegi kokkuleppeid saavutama. Näiteks suutsid nad maimukesele selgeks teha, et too magaks ja ei põtkiks, kui emal on järgmisel hommikul ees tähtis nõupidamine. Vahel aga palusid, et ta võtaks sisse mugavama asendi, et ema võiks pärast päevatööd puhata. Proovige teiegi — äkki õnnestub?

Puudutused. Kui märkate, et laps on hakanud liigutama (tavaliselt juhtub see 20.-21. raseduse nädalal), püüdke ta liigutustesse tähelepanelikult suhtuda. Märkige ära aeg, millal liigutused on kõige tugevamad: just sellel ajal tulekski lapsega suhelda. Valige selleks moodus: see võib olla silitamine, kerge massaaž või lihtsalt õrnad puudutused.

Peamine, et teie vastastikuse suhtlemise viis oleks alati üks ja seesama. Oodanud ära lapse liigutused, asuge oma kõhtu silitama, tehke seda mitu korda, väikeste vaheaegadega. Selline suhtlemine võiks kesta iga päev vähemalt 10 minutit. Juba mõne seansi järel märkate, et laps hakkab teile vastama — tõukab sama kohta, kus te parasjagu kõhtu silitate. Nii tekib juba raseduse ajal emotsionaalne side lapsega.

Muusika kuulamine. Uuringud näitavad, et emadel, kes raseduse ajal kuulasid pidevalt muusikat, sünnivad kolm korda sagedamini hea kuulmisega lapsed. Ainult tuleb silmas pidada, et mitte igasugune muusika ei mõju lootele ühtviisi.

Loomulikult on lastel, nagu ka täiskasvanutel, oma muusikalised eelistused, ometi on täheldatud, et meloodiline klassikaline muusika meeldib lastele kõige enam.
Mozarti ja Vivaldi rahuliku klassika helid rahustavad last. Samas ei meeldi kõhulastele ärevakstegev bassimuusika — niisiis, pole vaja imestada, kui kuulates midagi sarnast, hakkavad nad meeleheitlikult jalgadega taguma. Kaasaegsete meloodiate seast soovitavad psühholoogid ühisteks kuulamisteks rahvamuusikat, lastelaule, džässi ning igasugust lõbusat (ainult mitte agressiivset) muusikat vastavalt teie maitsele.

On hea, kui hakkate ise oma lapsele laulma. Näiteks rahustab igaõhtune unelaul teda suurepäraselt. Võimalik, et tulevikus aitab kõhus kuuldud lauluke teda kiiremini uinuda.

Ja peamine: muusika kuulamine peab olema ühine. Kui te asetate kõhule kõrvaklapid, ise aga süvenete juturaamatusse või seriaali, pole sellisest „muusikalisest seansist” suurt kasu.

Mõistke ta soove. Rase naine ja tema kõhulaps on üks tervik, seetõttu see, mis on hea ja meeldiv emale, rõõmustab ka last. Ja ikkagi soovitavad psühholoogid suhtuda tõsisemalt ja tähelepanelikumalt oma mitte veel sündinud lapse soovidesse.

Võimalik, et sel hetkel, kui teie tahate, et laps kuulaks „Aastaaegu”, tahab tema midagi hoopis muud. Näiteks nautida vihmapiiskade sahinat akna taga või olla lihtsalt vaikuses. Või see suur šokolaadijäätis, mille te lõuna ajal ära sõite, — kas olete ikka kindel, et lapsuke ei olnud selle maiuse vastu?

Kuidas siis mõista oma last? Esimestel rasedusnädalatel pole teie väiksekesel võimalust oma soovidest teada anda. Lihtsalt kuulatage tähelepanelikumalt iseennast, oma reaktsioone ja tundmusi. Näiteks, tahate lapse maitseeelistusi kindlaks teha. Kujutage siis endale ette teatud rooga, tunnetage selle maitset, lõhna, konsistentsi. Ja siis jälgige, mida tunnete.

Kas on rahulik ja hea olla? Tähendab, laps on nõus teie valikuga. On halb ja iiveldab? Paistab, et laps on oma keeles „ei” öelnud. Ja isegi kui kõik maailma spetsialistid soovitavad teil süüa tatart (see on ju nii kasulik!), teie aga tunnete, et ei teile ega teie väikesele tatrapuder üldse ei meeldi — lükake selle pudru keetmine parematele aegadele edasi. On olemas terve hulk teisi kasulikke toiduaineid.
Sel moel on võimalik teada saada lapse teisigi eelistusi: milline muusika talle meeldib, milliseid lõhnu ja värve ta eelistab.

Hilisematel aegadel, kui laps hakkab liigutama, teatab ta ise oma vajadustest. Näiteks võivad äkilised ja kestvad tõuked märku anda ebamugavast asendist. Kui te aga vahetate poosi, vastab laps sellele tänuliku rahuga. Või jäänud liiga kauaks arvuti ette istuma, tunnete, kuidas laps hakkab rahulolematult „keerutama” — küllap ei jätku talle õhku ning teil tuleb minna jalutama.

Kui te õpite lapse signaalidele õigesti reageerima, hakkab tal järk-järgult välja arenema teatav stereotüüp: ema võib usaldada, ta saab alati aru ja aitab. Sellest algabki teie vastastikune mõistmine.

Ema emotsioonid on tähtsad. Pole saladus, et rase naine on tavalisest haavatavam ja tundlikum. Need asjad, millesse ta varem rahulikult suhtus, võivad nüüd esile kutsuda teravdatud reaktsioone. Kuid enne, kui vihastada või solvuda, mõelge oma lapsele. Sest just ema oma üleelamiste ja emotsioonidega, oma suhtumisega toimuvasse annab lapsele ettekujutuse sellest, milline see maailm on.

Kui ema sageli kurvastab, muretseb ja tujutseb, kanduvad need meeleolud üle ka lapsele. Ja vastupidi, kui ema on õnnelik, naeratab sageli, oskab elust rõõmu tunda, püüab kõiges head leida, jätab laps õnnetunde meelde ning hakkab tulevikus selle poole püüdlema. Niisiis, püüdke, et positiivseid emotsioone oleks teie elus võimalikult palju: käige teatris kergemaid lavastusi vaatamas, jalutage kaunites kohtades, kohtuge meeldivate inimestega, tegelege loominguga. Looge endale ja oma lapsele hea meeleolu.

Eksperdi arvamus

Tänapäeval on sünnituseelne suhtlemine lapsega väga aktuaalne, ometi pole seda lõpuni tundma õpitud. Kahtlemata stimuleeritakse ühiste lugemiste, muusika kuulamise ja vestlustega ema kõhus oleva lapse tundeelundeid. Ometi on olemas mõningad metoodikad, millistesse spetsialistid suhtuvad küllaltki skeptiliselt: näiteks, hüpnootiline „ühinemine” lapsega, valguskiirega ema kõhule tähtede ja numbrite joonistamine, igapäevane võõrkeelsete tekstide kuulamine, et laps varakult arenema hakkaks.

Selline ülemäärane stimuleerimine võib last kahjustada, eriti siis, kui ema ei suuda aru saada, kas pakutav õppeprogramm meeldib lapsele või mitte.
Tegelikult on kõik, mis lapse täisväärtuslikuks arenguks vaja läheb, emal endal juba olemas — tema organismis, käitumises ja emotsioonides.