Kas päriselt rase või peast rase?
Mis seisund see selline on?
See sarnaneb rasedusele ja tekitab organismis vastavaid hormonaalseid muutusi. Naine tunneb hommikust iiveldust ja ta maitsed muutuvad. Rinnad paisuvad ja aegapidi suureneb vedeliku kogunemise ja rasvkoe ladestumise tõttu kõht. Pole vaid kõige tähtsamat — viljastamist ja loote arengut. Valerasedus kestab kõige sagedamini mõned nädalad, vahel aga lausa üheksa ja rohkemgi kuud ning lõpeb tuhulaadsete valudega kõhus. Naine ei teeskle mitte sugugi ning valmistub last ilmale tooma.
Arvatav rasedus tekib reaktsioonina organismi väga tugevale soovile saada last, vahel ka tohutule hirmule rasestumise ees.
Keha kui osa hingest
Mõtleme sageli, et meie keha on midagi autotaolist. Selles pesitseb surematu hing või mõistus — kuidas kellelegi rohkem meeldib — ning annab käske, kuhu sõita. Keha teenindab hinge: sööb, seksib, sünnitab ja on katki (ehk siis haige). Siis teeme profülaktilisi korrastustöid ja parandame teda.
Tegelikult on aga keha ja hing üks tervik. Keha on hinge materiaalne osa, mitte karp, kuhu hing on topitud. Ning meie reageerime elusündmustele mitte üksnes peaga, vaid kogu oma ihuga.
Milleks selline kummaline mäng?
Valeraseduse seisund kui tugevatoimeline probleemide lahendamise viis on olemas iga naise arsenalis. Isegi mitte kordagi last endas kandnud naine on tuttav rõhumise tundega, mis tekib menstruaaltsükli lõpus, progesterooni tõusu ajal. Mõningates olukordades aitab keha ajul hakkama saada selle ees seisvate ülesannetega just nimelt kaheldava raseduse kaudu. Ja see pole sugugi tobe allumine käsklusele: „tahan rasestuda“, vaid hoopis loominguline ümbermõtestamine. Selle kaudu üritab naise keha viia „pea“ tupikseisust välja, talle midagi ette öelda või aidata tal otsustada.
Valerasedus annab naisele hingetõmbeaja, et läbi mõelda olukord, samastada end sellega, koguda jõudu, saada kinnitust oma soovidele ning siis muuta neid või saavutada mingi tähtis eesmärk. See räägib alati uskumatust igatsusest. Ei, mitte niivõrd emaksolemise järele, kuivõrd armastuse, hoolitsuse ja austuse järele.
Kui illusioonid tulevad kasuks…
Kuni möödunud sajandi 90-aastate lõpuni sõlmisid paljud naised tänu valerasedusele hulgaliselt abielusid. Jäi ju ära menstruatsioon, hommikuti oli süda paha ja kleidi alt punnitas juba paras kõhuke. Aus mees abiellus, ning kõik raseduse tunnusmärgid läksid mööda. Ent pole ju midagi teha, ollakse juba abielus … Naine on veidi õnnetu, aga ka rahul — saavutas ta ju ometi oma ihaldatud eesmärgi.
Ma ei taha ja ma ei jää!
Harvemini juhtub vastupidine fenomen — kõik raseduse tundemärgid ilmnevad suure hirmu tõttu rasestumise ees. Siin annab keha oma mängudega märku sellest, et see, mida me nii väga kardame, on tegelikult meie suur soov, mida hetkel ei ole võimalik realiseerida, kuna see rikuks meie elu.
Miks tänapäeval tuleb seda harva ette?
1990-ndatel aastatel asuti rasedaid uurima ultraheli abil. Seda tehakse neljandal nädalal alates viimase menstruatsiooni esimesest päevast. Ultraheli on kahjutu ja lubab veenduda, et embrüo on emakas ning areneb normaalselt. Tänu sellele on valeraseduste arv järsult langenud.
Allikas: Lilit, september 2013
