Keiser päästab lapse ja ema
Nüüdseks on sünnitusest möödas juba enam kui kolm aastat. Pisidetailid hakkavad ununema. Kuigi kui keegi mulle pärast sünnitust ütles, et varsti ei mäleta sa sünnitusest eriti midagi, ei suutnud ma seda uskuda. Sünnitustähtajaks oli mulle määratud 10.11.12 ning sisimas lootsin väga, et nii ka läheks. Väga vahva numbrite kombinatsioon ja hea kõigil meeles pidada.
Lapseootus möödus mõnusalt, stressivabalt ja suuremate muredeta. Kuulasin mõningaid Perekooli loenguid, käisin rasedate joogas, kuid üleliia kirjandust lapsesaamise või emaks olemise kohta ei lugenud. Olin samaaegselt kahe hea sõbrannaga lapseootel, seega veetsime palju aega koos ka kohvikutes, kinos ja niisama aega veetes – mingit stressi ega hirmu eesootava sünnituse suhtes ma ei tundnud.
Olin ka välja mõelnud, et kindlat sünnitusplaani ma paika ei pane – ei näinud sel erilist mõtet. Reede pärastlõunasel ajal, kui olin kodus, tundsin, et seljal hakkasid eriskummalised „sipelgad” jooksma. Mõne aja möödudes tunne kadus. Samal ööl, vastu laupäeva, umbes kella kolme paiku, võtsin vaikselt välja oma telefoni ja panin tööle stopperi, et mõõta kahe valu vahele jäävat aega. Poole kuue paiku hommikul istusime elukaaslasega autosse ja sõitsime Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Valveõde teatas, et avatus on 3 cm, minimaalne selleks, et võiks haiglasse jääda. Seadsime end sünnitustuppa sisse ja jäime lootusrikkalt ootama.
Varahommikust sai hommik – personal vahetus. Hommikust sai lõuna, elukaaslane käis vahepeal kodus söömas, mina muudkui lamasin ja valutasin. Lõuna paiku otsustati looteveed avada usus, et see aktiveerib edasist sünnitegevust. Mäletan, et sain tableti, mis pidi sünnitegevust aktiviseerima, kuid midagi ei muutunud. Aina tatsusin palatis ringi, hoidsin sooja tatrakotti seljal ning käisin ka päris tihti duši all. Lõpuks keelati vesi ära, sest tundus, et see pigem pärsib sünnitegevust.
Kella viie paiku õhtul otsustas ämmaemand, et kui ma vastu ei ole, võiks mulle teha epiduraalsüsti – see aitaks mul veidi puhata ning kehal lõdvestuda, mis omakorda aitab kaasa emakakaela avatusele ja sünnitegevusele. Olin nõus, sest avatus oli ikka vaid 3 cm. Süsti mõju oli kiire ning pärast kümmet tundi haiglas viibimist oli hetkeks hea olla. Panin lausa silmad kinni ja magasin veidi. Lõunast sai õhtu ja süsti mõju hakkas ära kaduma. Palusin, et ehk saab uue doosi. Ämmaemand arvas, et see ei ole hea mõte.
Peatselt toimus taaskord personalivahetus ja uus ämmaemand määras siiski uue süsti. See tundus tol hetkel mulle ainuõige otsus. Pilk jäi hetkeks pidama ka seinal olevale kellale – kohe-kohe kümme õhtul, mõtlesin.See tähendas, et mul ei ole enam palju jäänud, et laps jõuaks sündida igatsetud kuupäeval 10.11.12.
Varsti tuli mind kontrollima ka arst, kes tuli ja ütles konkreetselt: „Nii, hakka nüüd pressima!” Seda ma aga teha ei jõudnudki, sest sünnitus oli liialt pikale veninud ning ühel hetkel oli palat järsku arste ja õdesid täis – otsustati, et beebi näeb ilmavalgust hoopis keisrilõike abil. Tundsin, kuidas nõusolekule allkirja andes hakkasid pisarad mööda põski alla jooksma ning jõudsin veel mõelda, et asi on kindlasti hull, sest miks muidu operatsiooni kasuks otsustati. Sain doosi valuvaigistit, mis halvas kogu mu keha altpoolt rindu, mind tõsteti ratastega voodile ja mõne aja pärast olingi juba operatsioonisaalis.
Varsti oli terve beebitüdruk erakorralise keisri abiga ilmale aidatud. Last nähes küsisin vaid: „Kas on ikka tüdruk?” Kalendris oli kuupäevaks 10.11.12, kell näitas 22:12. Neiu kaalus 3344 grammi ja oli 50 cm pikk. Nimeks sai Emily.
