Kell tiksub, ema küpseb

Millega edestab rätsepana töötav Tea Madonnat, Nicole Kidmani ja teisi Hollywoodi staare? Sellega, et sünnitas poja 50aastaselt. Ligi kümme aastat hiljem kui need kuulsad naised.
Tõepoolest, kes naistest poleks märganud 40. sünnipäeva lähenedes imelikku meelemuutust. Tuttavate tited muutuvad imearmsaks, tahaks neid jälle süles hoida, silitada õrna nahka ja tunda beebilõhna...

Tea, kes on nõus ajakirjas esinema ees­nimega, tunnistab, et pärast 25aastast kooselu, 40. eluaastate saabudes, oli lapse kasuks lihtne otsustada. Lapsesaamine oli seni edasi lükkunud mitmel põhjusel: algul oli elutempo kiire, siis tulid ebakindlad 90ndad.

Esitan taktitu küsimuse: “Kas tuttavad ei pärinud, kus lapsed on? Olite nii kaua abielus." “Kui mõni uuriski, ütlesin vastu, et küll nad tulevad,” seletab Tea. “Mu naabrinaine sünnitas 45aastaselt, kasvatas lapsed ja lapselapsedki üles. Üsna hilja sünnitas ka mu isa õde.” Pere oli küll valmis last saama, ent ilusat soovi ei õnnestunud niisama lihtsalt teoks teha. “Otsisime abi mitme arsti juurest, aga ju ei leidnud kohe seda õiget. Ilmselt oleksime vajanud rohkem julgustust,” meenutab Tea.

Lõpuks võttis Harri ohjad enda kätte. Viis viimast aastat möödusid lootes ja oodates. Oma südames oli ta kindel, et ükskord see juhtub. Tunne ei petnud.

Pilvitu rasedus ja priske poisslaps

Teal vedas. Rasedus kulges pilvitult, ei pi­kemaid haiglasviibimisi, iiveldust ega väsimust. Hinge kinni ei hoidnud Tea ka looteveeuuringu tulemusi oodates, uskudes, et kõik sujub.
“Aga kui uuringud oleksid näidanud haigust?” pärin ettevaatlikult. Tea kehitab õlgu ega hakka oletama, mis ta siis oleks teinud. Ta mäletab, et oli lihtsalt väga rõõmus, kui ultraheli näitas: poiss mis poiss. Ja poetab siis malbelt: “No alguses mõtlesin siiski tüdruku peale.”

Tuttavad-sugulased ja isegi õde ei aimanud Tea lapseootusest midagi, arvasid, et naine on lihtsalt kosunud. “Keegi ei küsinud ja ega ma poleks öelnud ka,” on ta söakas.
Kuni viimase hetkeni teadis Tea, et sünnitab ise. Läks aga teisiti. Arstid otsustasid, et ligi neljakilost poisijõmmi ilmale tuua käib sportlikule, ent õblukesele naisele üle jõu. Laps sündis keisrilõikega. Nimeks pandi Henrik.

Tapeedipanekult sünnitama

Terviseklubi Harmoonikum perenaine Ene Lill (45), tarmukas heledapäine naine, sünnitas oma esimese poja Carli 21aastaselt. Pesamuna Robert sündis 17 aastat hiljem. Kahe lapse vahele mahtus kraad kunstiteadustes, uus suhe, ettevõtlus ning enesearendus.

“Laps oleks võinud tulla varemgi,” möönab naine, “aga maailm tundus 90ndate algul üsna kole koht: materialism, tarbimine... Pealegi näis, et aega on.”
Ene otsust mõjutas suuresti tohter Ivo Saarma, kes vastuvõtul kangekaelselt uuris, millal naine sünnitada kavatseb. Ene ebales: aastaid ju juba 35, mis seal enam. Ent kolm aastat hiljem sündis Robert.

Last kandes tundis Ene end reipalt. Polnud mahti mõelda, sest parasjagu oli käsil teise kõrghariduse omandamine. Sünnituski saabus arvatust kiiremini: vaevu jõudis ta kodus tapeedipaneku lõpetada, kui pool tundi hiljem oli tita käes.

Vastatud ja vastamata küsimused

Lapse ilmaletoomine elukaare teisel poolel tekitab naistes sagedamini siiski kartusi. Arstiteadus pakub hilistele sünnitajatele küll võimalusi, ent ei julgusta.
Fred Kirss, Tartu naistekliiniku sünni­tusosakonna juhataja, viitab statistikale: üle 35aastastel naistel on rohkem raseduse katkemisi, pärilikke haigusi ja loote kromosoomihäireid. 70% Downi sündroomiga lastest sünnib just küpsemas eas naistel.

Tüsistuste nimekirja võib lisada ka enneaegse sünnituse ja ülekantud raseduse. Loote hapnikupuudus, mis enamasti nõuab keisrilõiget, tekib keskealistel esmasünnitajatel seitse korda sagedamini kui noortel. Riske võib põhjus­tada ka muutunud verehüübimissüsteem. Samas on raske vastata, kas iga pisema probleemi sünnieelse avastamisega tehakse rohkem head või halba. Või kust läheb eetiline piir raseduse katkemise võimalusega seotud protseduuride ja uuringute ning doonori sugurakkude diagnostika kasutamisel.

Kui hunti kardad, ära metsa mine, teadis vanarahvas. Oma teist last oodates otsustas Ene hirmudele ja riskidele mitte mõelda. Ta keskendus sellele, et kõik läheb hästi, ning loobus isegi looteveeuuringust. “Mis see oleks aidanud? Kui saatus on selline, et sünnib haige laps, siis nii on.” Tea tunnistab, et palju tuge oli arstide julgustavast sõnast.

Pühendunud emad

Houstoni ülikooli uuringud väidavad, et vanemad sünnitajad sobivad emarolli paremini. Nad pühenduvad perele, sest isiklikud ja töised eesmärgid on saavutatud. Nad on majanduslikult kindlustatud. Sageli on nad abielus, neil on palju tuttavaid ehk siis toetajaid. Uurimus kinnitab, et ehkki keha on sünnituseks parimas vormis 20ndais, on hing ja vaim emaduseks valmis pigem kümme aastat hiljem. Ja mis samuti tähtis – küpsemaid emasid vaevab sünnitusjärgne depressioon vähem.

“Mis depressioon?!” ei saa Tea minust aru. “Kui olen väsinud, tuleb Harri ju appi.” Tea meenutab, et esimesed kuud pärast sünnitust oleks temagi vajanud rohkem und. Öised söötmised vähemalt iga kolme tunni järel kurnasid. Aga kes noorematest emadestki väidaks vastupidist?

“Muidugi oleks Henrik võinud varem sündida, aga praegu pole veel hullu,”arvab isa Harri (52). “Raskemaks läheb ehk siis, kui poisile jaksu juurde tuleb ja meil jälle väheneb. Lapse tegemistega tahaks ju kaasas käia. Mullu suvel, kui traktorirooli istusin, tuli poiss kohe uudistama. Küllap me jõuame veel koos tegutseda. Hoopis tähtsam on, kuidas pojale eeskujuks olla. Kui õlut joon, püüan lapse silma alla mitte sattuda. Hakkab äkki külge,” muheleb mees.

Ene ütleb, et tal polnud aega ei tavaliseks ega sünnitusjärgseks depressiooniks. “Keskeas inimene on oma koha leidnud ega ole enam nii ebakindel. Julged olla ise, ei sõltu mehe või tuttavate arvamusest. Kui laps on terve, jäävad pisimured varju. Ainult und jäi väheks. Korraks tundus ka, et abikaasa pole uueks väljakutseks piisavalt valmis. Aga lugenud inimesena leidsin ka vastuse – mu hormoonid möllasid ikka ainult minu sees.”

“Ühel hetkel mõistsin, et kuhugi pole kiiret. Maailm ei jookse eest ära, mul on aega lapsele ja endale,” tunnistab Tartu naiste­kliiniku ämmaemand Siiri Põllumaa, kes sünnitas oma neljanda lapse 38aas­taselt.

Aeg küpsetab emasid

Küpses eas emakssaamine võib tunduda isekas. Maitsed küll emarõõme, aga koos­oldud aeg jääb napiks, jaksust rääkimata. Siiri Põllumaa leiab, et küsimus pole vanuses. “Mõni ei jaksa ka kahekümne­aastaselt, teine on viiekümneseltki tegus.”

Elu väikese Henrikuga annab Teale ja Harrile hoogu juurde: poiss on elava loomuga ja hakkaja. Kui Tea läks suusamäele, oli Henrik isaga kelgumäel. Nii nagu lapsed kasvavad, muutuvad ka emad. Siiri tunnistab, et on oma üheksa-aastase pesamuna Ottoga pigem kanaema tüüpi, kontrollivam kui kolme eelmise lapsega. Samas on Otto lähedasem, sest aega koos olla on nüüd rohkem kui tudengiemana.

“Olen praegu hoopis teine inimene,” arvab Ene. “Carli ajal olin ökoinimene olude sunnil, nüüd teadlikult.” Carl jäi ikka vahel üksi voodisse, kui Ene poodi läks. Siis ju tehtigi nii. Kui aga Robert väike oli, ei lasknud ema teda hetkekski silmist. Käis ööselgi vaatamas, kas laps ikka hingab. Robertiga on ka aega rohkem. “Poiss loeb mulle ette või uurib, kes oli kõige pikem dinosaurus. Kui ma ei teadnud, ütles ise ja lisas ladinakeelse nime. Roberti uudishimu ei lase ka mul laisaks minna,” kinnitab Ene.

Loodus aitab kaasa

Arvatakse, et hiline rasedus ja sünnitus teevad naise nooremaks. Siiri Põllumaa kinnitab mu väidet pika “jaaga”. Põhjus on naissuguhormoonides, mis toniseerivad lihaseid, tugevdavad luid ning vähendavad kõrgvererõhktõppe haigestumist. Hilisel sünnitajal saabub hiljem ka menopaus ja ülemineku­iga vaevab vähem. Kahaneb isegi kolesterooli hulk, insuldi ja osteoporoosi oht.

Aga mitte ainult. Vanuse kasvades on suurem ka ema rahulolu lapse ja rasedusega, selgub Michigani ülikooli sotsioloogi Amy Pienta uurimusest. 6000 naist küsitledes ilmnes, et kõige vähem rahul olid väga noorelt emaks saanud, hilissünnitajad olid märksa rahulolevamad.

Tea silmad muutuvad naeruseks, kui ta Henrikust räägib: “Need on armsad hetked, kui ta jookseb mind kallistama või issiga mürab. Ja üldse… elu on muutunud lõbu­samaks.”
“Kui elus esimest korda isaks saad, on see ikka suur sündmus,” tunnistab Harri. “Et vana isa? Elu näitab, et meestele pole vanus küsimus. Aga laps on Tead küll muutnud! Ta on särtsakam ja ilusam kohe.”

Ene tunnistab: “Vahel tõusen nüüdki keset ööd ja vaatan, kuidas Robert magab. Teen talle vaikselt pai ja olen pisarateni õnnelik.”

Søren Kierkegaardilt pärineb mõttetera: “Julgeda – tähendab kaotada mõneks ajaks jalgealune. Mitte julgeda – tähendab kaotada elu.” Tea ja Ene julgesid. “Minu eeskujuks oli moekunstnik Liivia Leškin, kelle tegemisi ma juba oma ameti tõttu jälgin,” räägib Tea. “Tema sünnitas 45aastaselt. Mõtlesin siis, et igaühel on võimalus, kui vaid julged proovida.”
Ja nagu Siiri ütles: “Laps tuleb siis, kui ta tuleb. Kui aeg on küps.”

Mida tasub silmas pidada?

Fred Kirss, Tartu naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja

ª Munarakud antakse naisele eluks kaasa ja need vananevad, mis­tõttu suureneb 40. eluaastates geneetiliste haiguste risk. Kui aga testid on tehtud ja on teada, et sünnib terve laps, pole mureks põhjust.

ª Vanuse kasvades võib tekkida rasedusaegne diabeet. Selle puhul on emal veresuhkrut rohkem ja laps saab glükoosirikkamat toitu, seega on ta sünnihetkeks raskem ning ka keisrilõike tõenäosus suurem.

ª Suuresti perekondliku eelsoodumusega kõrgvererõhktõbi kujuneb välja 40. eluaastateks. See võib ilmneda ka raseduse ajal ning vajab ravi.

ª Igal viiendal üle 30aastasel naisel on üks või mitu müoomisõlme, mis enamasti probleeme ei põhjusta. Kui müoom on avastatud enne rasedust või on suurem kui 5 cm, tuleb nõu pidada naistearstiga. Emaka­õõnde ulatuv müoom raskendab rasestumist.

ª Suitsetamine on vanuse kasvades üks lisariske, suitsetajatel on raskem ka rasestuda. Nende lapsed on tihti väiksema kaaluga, poistel võivad kahjustuda suguorganid.

ª Võimalusel tuleb esimene laps ikka hiljemalt 30. eluaasta paiku sünnitada. Pärast võib tekkida probleeme rasestumisega.