Kodus kõik on kõige parem ehk kuidas ma valisin kodusünnituse

Aga minul polnud keisrit seljataga ja seetõttu polnud ka haiglahirmu. Kolm sünnitust olid olnud ladusad, haiglapersonal paigutatav skaalale talutav kuni toredad ja viimasel korral läksin sünnitustoast palatisse minemata otse koju.

Libakad

Nii ootasin oma neljandat last ja sünnitusele mõeldes oli mul üks soov – et keegi ei segaks. Et ma ei peaks kellelegi oma jalgevahet kontrollimiseks demonstreerima, vastama küsimustele a la kas ma suitsetan ning rahustama meest, et ta ei saa midagi teha – kõik on niigi väga hästi. Vaatasin youtube`ist videot, kuidas naine selili lamades naeratas ja unistasin, et minu laps võiks minust samamoodi välja voolata.

„Mis sa arvad, kui ma öösel sünnitan ja sind üldse üles ei ajagi?“ uurisin abikaasalt. „Kas sa end üksikuna ei tunneks?“ „Sinu kõrval tunnen ma end koguaeg väga üksikuna,“ jätsin mina vaikides ütlemata.

Mu kolm last olid sündinud tähtajast nädal kuni kaks hiljem ning mu kolleegid olid välismaale messile sõitmas. Nii plaanisin seegi kord üle kanda, sest pidin tööl käima, ja kui abikaasa päevaks Tallinnasse sõites rongijaamas „vaata, et sa pudenema ei hakka!“ manitses, ei osanud Jumal taevas ka arvata, et täpselt nüüd see juhtub.

Esimene seljavalu oli kell 12 rasedate jooga tunnis. Libakad. Tööl oigasin vahepeal ja pidin istumise asemel seisma. Tugevad libakad. Läksin tõin lapse koolist, viisin dokumendid raamatupidamisse. Vahepeal seisin ja puhkisin. Kodus lugesin Ülle Liivamäe „Loomuliku sünnituse“ raamatust, et sünnitusel ja libakatel saab selle järgi vahet teha, et libakad on ebaregulaarsed, tuhud aga regulaarsed.

Ütlesin abikaasale MSNis, et hullult valutab, aga ma ei tea, kas ma sünnitan. Ning asusin suppi keetma. Panin kondid keema, riisusin vahu ja lisasin maitseained. Kell hakkas viiele lähenema ja pidin kolleegi lapsele lastehoidu järgi minema.

Seisin auto kõrval ja valutasin enne sisse istumist. Autos oli kell silma all. Pidasin enne lastehoidu jõudmist auto tee ääres kinni – valu oli nii tugev, et sõita ei saanud. Enne lastehoidu sisseminekut ootasin taas valu ära.

Järgmise valu ajal pidin last riide aitama. Istusin ja ootasin mittemidagiütlevat ilmet näkku manades valu möödumist. 6 minutit. Regulaarne.

Sünnitus peaaegu supipoti ees

Vahepeatustega jõudsin koju ja hakkasin supi jaoks köögivilja hakkima. Ning abikaasale helistama. Kuid tema telefon andis kinnist. Vahepeal olin käpuli tabureti najal ning puhkisin. Sinna samasse köögipõrandale tulid ka looteveed. Polnudki libakad.

Ühe lapse saatsin poodi videokaamerale uut kassetti ostma. Teine laps oli trennis, kuid ta klassijuhataja helistas. „Paneme nüüd torud ära, mul tuleb valu ja ma ei saa rohkem rääkida,“ ütlesin klassijuhatajale järjekordse tuhu tulles.

Akna taga läks pimedaks. Sain lõpuks abikaasa kätte. -"Kui kiire on, kas laenan kelleltki auto või tulen bussiga"
-"Vahet pole. Nii kaua kui sa Tallinnast Tartu sõidad, ei suuda ma niikuinii enam seda valu kannatada."

Minu kolmas laps ja kolleegi laps ei saanud CD plaati mängima. Aitasin neid, võtsin märjad püksid jalast ja tundsin et olen hullult päev otsa rabanud. Olen kohe nii kangelaslikult rabelenud, et korraks võiks pikali heita. Läksin teise tuppa, röötsatasin voodisse ja „nautisin“ esimest pressi. Oo õudust! Kus mu puhkehetk on? Press oli megavalus.

Mul oli kaks kilelina, mis beebile mähkides alla pannakse. Laotasin kilelina voodisse ning proovisin järgmist pressi käpuli üle elada. Mega-mega-megavalus. Ja põmm, tabas lapse pea mu aluspükse.

Tirisin aluspüksid jalast, ning panin teise kilelina voodi ette lambanahale. Kolmanda pressi ajal olin põlvili ja pressisin innukalt kaasa – et ainult sellest valust lahti saada. Püüdsin peoga lapse pea ning asetasin hellalt maha. Tundsin, kuidas laps hingas. Võtsin ta sülle ja vupsasin voodisse ja tõmbasin teki peale. Kell oli umbes 18.45.

Poisist sai tüdruk

Siinkohal võiks öelda kõik – lugu läbi. Aga meil oli kokku lepitud, et suurem õde vaatab, mis sugu meie pisipoiss on. Hüüdsin teda. Ta tuli, kergitas tekiserva ja nentis, et tüdruk. Misasja. Uurisime uuesti. Oligi tüdruk. Kolleegi laps vupsas ka mu voodisse ja tütar helistas isale, kes oli bussiga just Tallinna lennujaamast möödumas.

Suurem laps jõudis koju ja filmis vastsündinut. Kolleegid mürtsatasid sisse ning passisid kaks tundi mu voodiveerel. „Palun, keerake keegi pliit kinni. Köögiviljad on kindlasti juba pehmed!“

Sugu uurinud õde lõikas käsitöökääridega nabanööri läbi. Siduma me ei hakanudki, nabanöör oli juba piisavalt kuivanud. Trennis olnud tütar tuli koju, ta oli bussi oodates just haigeks jäänud ning vajas ema hoolitsust.

Platsenta sündis peale kolleegide lahkumist kilelinale ning paari tunni pärast roosidega kohale jõudnud isa keeras selle kokku ning jättis talvepakasesse rõdule mahamatmist ootama.

Selline oli siis minu sünnitus, mida keegi ei seganud. Ja hiljem laste CDd karpi tagasi pannes märkasin, et CD nimi on „Kodus kõik on kõige parem“.

Loe samal teemal ka Pere ja Kodu peatoimetaja Heidit Kaio arvamuslugu siit...

* Fotol on loo autor kohe peale sünnitust. "Supsasin voodisse ja seal ma olin. Tital on nabanöör veel lõikamata ja platsenta on sündimata, seega oleme veel üks:-)"