Eeva-Liisa Sibul, Juhani (3 a) ja Veera (1 k) ema;
Kristin Kurs, Marie (3 a) ja Marta (3 k) ema;
Eva Kouhia, Eriku (16 a), Helena (2 a) ja Hanna (2 k) ema;
Kärt Metsoja, Tähe Leenu (5 a) ja Tuule Mai (1 k) ema;
Helen Alumäe, Riinu (3 a) ja Pärtli (2 k) ema;
Kairit Lillepärg, Anette Gertrudi (7 a) ja Kirke Mirjami (2 k) ema ning loo autor, kes esitas ka küsimusi.
Mõttest sai tegu
Kuidas jõudsite mõtteni kodus sünnitada?
Eeva-Liisa: Kui poega ootasin, tekkis pärast esimest arstilkäiku tunne, et ma ei vaja seesugust hoolitsust. Vajan hoopis teist laadi mõistmist – kui sünnib täiesti uus inimene, keda enne pole siinilmas olnud, väärib ta enamat kui vaid kaalumist ja mõõtmist ning selle põhjal hinnangu saamist.
Kristin: Mõtteviis muutus ka mul juba esimese lapsega. Klõps käis, kui lugesin, et sünnitus pole patoloogia. Uurisin enne rasedust Perekooli netikülge ning olen tänulik Merje Luugile, kes seal sõna võttis. Ta rääkis sünnitusest kui tähtsast, ent loomulikust sündmusest naise elus, mis ei vaja välist sekkumist.
Eva: Mina lugesin Vladimir Megre Anastasia-raamatuid, kust sain mõtte, et mu laps võiks eostamisest alates kasvada oma tillukesel kodumaal. Kodussünnitus oli selle loomulik osa.
Kärt: Mõte süvenes pärast esimese lapse haiglassündi. Sain aru, et rohkem ma seda haiglaseinte vahel teha ei soovi. Ämmaemand oli küll tore, aga arst tahtis pidevalt sekkuda. Olin mõelnud ka esimese raseduse ajal kodus sünnitamisele, aga ei tihanud.
Helen: Käisin juba esimest last oodates Jakobi terapeutikumis rasedate ringis, kus kuulsin kodussünnitusest. Kaalusin mõtet ka tollal, kuid polnud veel valmis. Teise lapsega juba olin. Minu tutvuskonnas on palju naisi, kes on kodus sünnitamisest saanud väga positiivse kogemuse. Tahtsin ka ise seda kogeda.
Kairit: Esimese rasedusega ei mõelnud ma üldse, et lapse võiks ilmale tuua ka kodus. Olin tänulik, et mul sündis terve ja ilus tütar ning negatiivset haiglakogemust mul polnud. Jäädes aga teise lapse ootele ja analüüsides esimest kogemust, sain aru, et palju võinuks olla teisiti. Kodussünnituse mõtteni jõudsin raamatut “Sünnitus instinktide toel” lugedes.
Kuidas sünnituseks valmistuda
Kuidas võiks end ette valmistada naine, kes plaanib kodus sünnitada?
Liisa: Esimese lapse sünni eel käisin joogas ja hingamas ning lugesin ohtralt sünnituslugusid. Kõige rohkem õppisingi lugudest, nii negatiivsetest kui positiivsetest. Ja vestlustest, mis meil Jakobi terapeutikumis olid.
Pärast lapse sündi, kui hakkasin ise võimlemise tunde andma, mõistsin selle tähtsust. Teise lapsega keskendusin endale ja oma kehale. Kodus sünnitada plaaniv naine võikski end ette valmistada võimeldes ja hingates. Ning muidugi on tähtis uudishimu toimuva vastu, mis innustab endast vastuseid otsima.
Kristin: Üheksa kuud on piisav aeg, et mõelda neile teemadele. Paljudes raamatutes kirjutatakse, et 35. rasedusnädala paiku võiks hakata sünnitusele mõtlema. Mina olin põnevil algusest peale.
Eva: Minu kogemused on erinevad. Kui teist last oodates mõtlesin, mida võiks vaja minna ning mida peaksin teadma, siis kolmanda lapsega keskendusin oma peas toimuvale. Olen veendunud, et igaühes meist on vähem või rohkem ürgnaist.
Kärt: Mulle meeldib Eeva-Liisa välja öeldud uudishimu. Oluline on olla uudishimulik ja tunnistada, et sünnitus ongi sinu enda asi. Viimasele sünnitusele tagasi mõeldes – mitte keegi ei sekkunud sellesse, ma kuulasin ja usaldasin oma keha.
Helen: Ka mulle on tähtsad olnud loetud ja kuuldud sünnituslood. Mida rohkem nendega tutvusin, seda loomulikum tundus sünnitus. Naine puutub oma raseduse ja sünnitusega elus üsna vähe kordi kokku, sestap tasub kasutada võimalust ning sellesse põnevasse protsessi segamatult süveneda.
Mees toeks
On üsna tavaline, et mehe ülesandeks kujuneb sünnitusel ahjukütmine jms. Kas mehel peaks olema ka meditsiinilisi teadmisi?
Eeva-Liisa: Kiidan oma meest, kes ilmutas 100% mõistmist. Me ei vaielnud kunagi, kas oleks vaja arsti juures käia või kas peaks haiglas sünnitama. Teise lapsega küsisin üsna algul, kas me teeme seda kahekesi. Või õigupoolest uurisin, kas ta hakkab mulle ämmaemandaks, ja ta vastas “jah”.
Kristin: Naine on ikka see, kes otsustab, kuidas ta tahab lapse ilmale tuua. Mees usaldas mind. Väga palju me sünnitusel toimuma hakkavast juttu ei teinud – vahel harva ütlesin välja mõtted, millega ta kaasa tuli. Sünnitades tundsin, et mees on minuga. Esimese lapsega oli tugi silmatorkavam, sest sünnitus kestis kauem. Teisega läks vaid tund. Oleksin aga meheta väga kurb olnud, tema kohalolek on mehe-naise suhtele, pereks kasvamisele nii tähtis.
Eeva-Liisa: Mehe tugi peabki füüsiline olema. Siia hulka kuulub ka see, et ta hoiab toa sooja ja laseb vanni vett.
Kristin: ... ja missuguse näoga ta kõike seda teeb!
Eva: Kaasa toetus on ikka pigem tehnilist laadi. Mina teadsin, et sünnitan kodus, on seal siis mees või mitte. Ehk võiks mehel olla ka mingeid teadmisi, et hädaolukorras oleks ta adekvaatne abi kutsuma.
Kristin: Meie vaatasime filme kodussünnitustest, ka see viis meid ühele lainele.
Kärt: Meil tekkis sel teemal väike tüligi. Mees ei saanud aru, miks peaks vaatama, kuidas võõrad naised sünnitavad. Seda enam, et ta on mitme sünnituse juures olnud. Ega mul olekski otseselt meest kõrvale vaja olnud, ma oleksin nagunii kodus sünnitanud. Kuid see hea, mis sellest tuleb... seda tunnetavad vaid mehed, kes on ise lapse ilmale aidanud. Mehe-naise suhtele annab see kirjeldamatult palju.
Helen: Mehele on psühholoogiliselt suureks toeks, kui ta on enne sünnitust näinud. Minu mees oli näinud kolme haiglasünnitust. Teda huvitasid kõikvõimalikud küsimused – mida teha nabanööriga, kuidas toimida platsentaga jne. Talle oli vaja palju vastuseid otsida, sest tal oli palju küsimusi. Aga lõpuks oli ta kodussünnitusega nõus.
Nüüd on ta suur kodussünni toetaja. Temas on teadlasele iseloomulik uudishimu ja ma arvan, et ta sai rahulduse oma loomupärasele huvile. Aga tema tegelik roll sünnitusel oli ikka seesama, katlakütja ja seljamasseerija oma. Ja lisaks võttis ta lapse vastu, poiss sündis tema kätele.
Kairit: Minu mehele oli tähtis, et ma ise oleksin valmis. Ja kui mina lõpuks kindel olin ning ämmaemand käis meiega kodus rääkimas, oli ka mees nõus. Küsisime, kas ja mida mees teadma või oskama peaks, aga kuna me nagunii plaanisime ämmaemandaga sünnitust, ei olnud vaja mingeid erioskusi.
Kas kodussünnitus = peresünnitus?
Mitmel teist on sünnituse ajal ka suuremad lapsed kõrval olnud. Mina ei tahtnud, et vanem laps oleks juures, ja ta oli sellal vanaemaga. Tundsin, et ma ei oskaks seitsmeaastast tütart ette valmistada. Millised on teie mõtted ja kogemused?
Eeva-Liisa: Minul olnuks natuke kahju, kui Juhan sellest üritusest ilma oleks jäänud. Ta on eas, kus teda ei hirmuta miski. Ilmselt kunagi ta imestab, et oli õe sünni juures, sest tavaliselt need asjad nii ei käi, et laps vaatab multifilme ja teises toas sünnib samal ajal õde. Ma ei muretsenud tema reaktsiooni, vaid enda pärast – mida teha, kui ta tahab minuga suhelda, ent mina üritan parajasti sünnitusse süveneda. Mul on hea meel, et kasvab üks väike mees, kes teab, kui loomulik on sünnitus.
Kristin: Kuna Marta sündis keset ööd, siis Marie lihtsalt põõnutas mõnuga ja hommikul ärgates tuli õele tere ütlema. Ma ei muretsenud, kuidas ta asjasse suhtub, vaid kuidas ma ise sünnituse ajal suheldud saan. Ent läks nii, et ta magas hoopis.
Eva: Helena nägi Hannat kohe pärast sündi. Tema küttis issiga katelt sellal, kui Hanna sündis.
Kärt: Minu laps oli üsna palju juures. Tema küll kartis natuke – käis ja vaatas ning ütles ühel hetkel hirmunud häälega: “Emme, sa jooksed verd.” Ehmatus läks aga kohe üle, kui tita oli sündinud. Viieaastasest oli ka palju abi: ta hingas minuga kaasa, sest olime käinud koos Jakobi terapeutikumis.
Helen: Minul oli Riinu juures, kuigi ideaalis kujutasin ette teisiti. Läks aga nii, et laps jäi samal ööl haigeks ja teda ei saanud kuhugi saata. Me panime ka talle multikad mängima. Ta oli samas toas, kus ma sünnitasin. Käis vahepeal mul pead silitamas. Ja kui ma aatasin, teatas ta: “Kuule, ütle nüüd vahepeal uu ka”, kuna temagi oli käinud terapeutikumis. Tagantjärele väitis ta, et kartis, kui ma koledat häält tegin. Kui ma lõpuks tünni läksin, kõõlus ta selle serval, aga kuna oli juba hämar, siis tita väljatulekut ta otseselt ei näinud. Küll aga seda, kui isa ta veest tõstis. Nüüd tüdruk ikka räägib, et kui ta suureks kasvab, saab temastki emme – ta läheb tünni, teeb koledat häält ja siis tuleb tita kõhust välja. Täitsa huvitav oleks teada, kas või kui kaua tal see veendumus püsib, et lapsed sünnivadki nii...
Assisteerimata kodussünnitus
Minule oli hästi oluline, et sünnituse juures oleks ämmaemand, keda ma usaldan ja kes mind mõistab. Paljud teist on aga sünnitanud niisama. Kuidas te selle otsuseni jõudsite?
Eeva-Liisa: Mina ei ole kunagi ämmaemandaga sünnitanud. Esimest korda oli abiks sünnitoetaja, sest ma ei osanud end ise jälgida. Teise lapsega tundsin ennast juba piisavalt kindlalt. Ja tahtsin hoida seda energiat, mis sünnitusel vabaneb, meie pere ringis. Mehele jäänuks liiga väike roll, kui keegi oleks lisaks olnud. Teadsin küll, kellele helistada, kui abi oleks vaja läinud.
Kristin: Marta valis ise seltskonna. Ämmaemand, kes pidi appi tulema, oli ka mu esimese lapse sünni juures. Aga kui selgus, et ta ei saa sel ööl tulla, ei mõelnud ma, et nüüd jääb kodussünnitus ära. Mul oli ka teisi inimesi, keda kutsuda. Mõte, et võib-olla sünnitan hoopis sünnitoetajaga, oli mu peast ennegi läbi käinud. Küllap meeldis see Martalegi.
Eva: Teise lapsega mõtlesin, et sünnitan üksi, aga kujunes vastupidi. Hea oli saada tuge kogenud ämmaemandalt. Samas jäi omavastutusest puudu. Kolmanda lapsega plaanisime abijõudu kutsuda, kuna issi pidi tegelema väikese Helenaga. Ent ämmaemand jõudis kohale hiljem, nii et sünnitasin siiski üksi – saingi tunnetada oma jõudu ja kogeda sünnituse võimsust.
Kärt: Ühel hetkel tekkis tunne, et ämmaemand võiks juures olla, ja ta jõudiski veidi enne lapse sündi. Meil oli teda ka vaja, sest tita pea oli pitsunud. Tundsin, et miski takistab ta tulekut, kuid ei teadnud, mida teha.
Kristin: Ma mõtlen, et need sünnitoetajad olid justkui suursündmuse heatahtlikud tunnistajad, kes viisid rõõmusõnumi maailmale, meie kodust väljapoole. See inimlik soojus, mida sünnitoetaja või hingelähedane ämmaemand annab, on äärmiselt nauditav.
Helen: Minu mees arvas, et ämmaemand peaks ikka olema. Aga kuna kogu aeg oli kiire, me helistamiseni ei jõudnud. Mina tahtsin siiski kindlasti sünnitoetajat, kes sõbranna näol oli ka kohe võtta. Ma ei arvanud hetkegi, et midagi võiks viltu minna – ei raseduse ega sünnituse jooksul.
Hull naine või aasta ema
Kui teised inimesed on teada saanud, et olete kodus sünnitanud, siis millised on olnud reaktsioonid?
Eeva-Liisa: Üks proua küsis, kas ma tõesti viitsin kodus sünnitada, haiglas oleks ju palju kergem. See on üks jaburamaid asju, mida olen kuulnud – ma ei saa aru, mismoodi olnuks haiglas lihtsam! Aga jah, ma tõesti viitsin leida selle parima ja loomulikema viisi oma lapse ilmaletulekuks.
Kristin: Keegi küsis, kuidas on võimalik sünnitada ilma haigla abivahenditeta. Üldiselt on aga tagasiside olnud positiivne.
Kairit: Minu naabrinaine tegi suured silmad ja ütles täiesti siiralt, et ta pole kunagi kuulnud, et keegi kodus sünnitaks.
Helen: Ikka need standardküsimused, et kuidas ma julgesin ja kas ma ei kartnud. Üks sugulane jäi telefoni otsas vait ning ütles siis: “Issand jumal, oled sina ikka julge naine!”
Eva: Äärmuslikke reaktsioone on olnud. Ühed ütlevad: “Mõtle, kui vahva! Nii tubli, et sünnitasid kodus.” Teised teatavad: “Hull oled peast! Vaat, kui midagi oleks juhtunud.” Käisin just naistearsti juures ja tema lausus: “Te sünnitasite kodus? Oi, me peame teile aasta ema tiitli andma!”
