Kolmas sünnitus kui kellavärk

Issi ja emme, ma tahaks vennaga kohe mängima hakata!” nõuab kahene ­Anette mitmen­dat korda. ­Ootusärevus on nii suur, et põhi­küsimuseks ei ole mitte kommi või jäätise lunimine, vaid pärimine, ­millal venna juba sünnib.

Eks sai siis lubatud, et kui lumi maha tuleb, tuleb ka tita majja. Siis ühel päeval oligi lumi maas, aga titat polnud kusagil. Seejärel sadas küsimusi uksest ja aknast.
Nelja-aastane Johanna on juba pisut kogenum ja teatab elutargalt, et enne peame pisut ootama. Veel märgib ta, et kõigepealt tita karjub ja kakab ja ehk kunagi tulevikus hakkab käituma korralikult, nagu ühele noorsandile kohane. Ühes küsimuses olid tüdrukud küll ühte meelt. Nimelt: huvitav, kus see tita elama hakkab? Lahkelt oldi nõus tulevasele ­vennale loovutama rõdu või terrassi.

Õigus tunda väsimust

Kui koju jõudis esimene laps, olid meil abikaasaga tundlad igas mõttes püsti. Oli iseenesestmõistetav, et teine kogu aeg aitas. Olgu selleks esimene vanni­tamine või beebi imetillukeste küünte lõikamine. Sõna otseses mõttes igale piiksule ja puuksule sai koos tähelepanu pööratud, armsalt totakas naeratus näol.
eetrit, siis oli teise kord. Just nagu tüdrukud praegu Hermanit ­lükates, vaid selle vahega, et me ei jooksnud käruga üks­teisel eest ära ega teinud sellega pettemanöövreid, et teist maha raputada...

Kolmanda lapse sünni järel võime kinnitada, et nüüd on hoopis lihtsam tunnistada, et vanemail on õigus tunda aeg-ajalt ka väsimust. Ootused teise ­abile on ikka olemas. Ent nüüd peab jaguma tähele­panu ju kolmele lapsele. Seega oma jõu- ja energia­varusid hinnates ei tule pähegi, et kui Herman ­öösel ei maga, tammub üks nutva lapsega ees ja teine unelaulu ümisedes selja taga.

Algul kartsime, kas kolmele jagub armastust. Aga ilmselgelt oli kartus alusetu. Iga laps toob perre oma käitumismustri ja maailma lapse silmadega ­vaadates aitab see ka meil asju mõista. Johanna ja Anette on Hermanist suures vaimustuses ning kuna nad on üksteisele head mängukaaslased, ei paista neid seni üldse häirivat, et neilt on tähelepanu natuke kõrvale nihkunud.

Kolmas laps – vaesusrisk?

Kolmanda lapse ootusest sõpradele-tuttavatele rääkides kohtasime mõnikord imestust. Nii mõnigi lõuapoolik aasis, et kolmas laps tähendab Eestis vaesusriski. Valdavalt kogesime muidugi tunnustust ja heakskiitu.
Ka endal on vilumus kasvanud. Kui esimese lapse sünnitusest on meeles haigla ees kasvavate sirelite õrn lõhn, siis teisest sünnitusest keskööl haiglasse sõidu ajal tehtud kohvipaus Statoili ­bensiinijaamas, sest tunne ei olnud “veel päris õige”. Kolmandal korral toimis kõik kui kellavärk. Oleme isekeskis ­visanud nalja, et see oli kogemussünnitus. Isa viis ema haiglasse, tuli paariks tunniks koju, et õdedel oleks turvaline ärgata, ja jõudis siis haiglasse 10 minutit enne lapse sündi.

Argipäev ja logistika on pärast kolmanda lapse ­kojujõudmist, õnnesoove ja lillesülemeid muidugi paras katsumus, ent kui meeles pidada tähtsaimat – me oleme üks pere –, on kõik raskused ületatavad.