Jälle pani mees autole hääled sisse, jälle sõidutas mu Keskhaigla naistenõuandlasse. Kuna vererõhk oli väga madal, pandi tilguti üles... Kui ma õhtul ärkasin, oli enesetunne enam-vähem, välja arvatud must masendus, mis koos mälestusega hommikupoolikust peale uhkas. Miks jälle niimoodi? Mis mul viga on, et ma ei suuda normaalselt last ilmale tuua? Minu vanus, 34, pole ju kuigi suur. Paljud naised sünnitavad hoopis vanemana ja teevad seda edukalt.”

Andrus: “Kui sa oled mees, kes juba teist korda oma naist verejooksuga haiglasse sõidutab, hakkad paratamatult ennast süüdistama. Tagasiteel koju – Mareti olin arstide hoolde jätnud – tegin endale etteheiteid. Kas mul oli vaja kaheks nädalaks komandeeringusse sõita ja naine üksi jätta? Ma ju teadsin, et tal on tööl pingeline aeg, oleksin saanud talle toeks olla. Või on põhjus selles, et meil oli eelmisel õhtul sõnavahetus – Mareti ema pidi nädalavahetuseks meile ööbima tulema, mingi koolitus või muu asi, ja mina väljendasin arvamust, et sel juhul pean ma sõprade poolt pea­­­varju otsima. Või äkki on asi selles, et ma ei ole enam võimeline tootma terveid seemnerakke?
Tunne, et sa oled mõttetu, väärtusetu mees – see on valdav.”

Meditsiinis peetakse raseduse katkemiseks kuni 22. nädalal lõppenud rasedust. Pärast seda läheb lapse ilmaletulek juba kirja sünnina ning välja antakse ametlik surmatunnistus.
“Vahest peaks sellest rohkem rääkima, et rasedus ei lähe alati libedalt ega lõpe üheksandal kuul,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla psühholoog-psühhoterapeut Katrin Hommuk. Tema praktikas on juhtunud harva, et patsiendi lastesaamise loos kulgeb kõik takistusteta: naine sünnitab lapsed siis, kui on planeerinud, ja tal pole ühtegi aborti ega raseduse katkemist.

Esimene raseduse katkemine on naise jaoks kindlasti šokk. Kuidas siis nii, miks just minuga?! Elu tundub ülekohtune. Pettumus on suur, võib-olla vältab mitu kuud, kuid läheb siis üle, et asenduda uue lootusega. Hullem lugu on siis, kui rasedus katkeb juba teist või kolmandat korda. Sel juhul sugeneb naise hinge ebakindlus: kas ma saan üldse kunagi sellega hakkama?

“Tüüpiliselt olen kohanud kahte erisugust reaktsiooni,” räägib psühholoog oma kogemustest. “Ühel juhul naine süüdistab ennast: “Kui ma poleks niimoodi teinud, poleks see minuga juhtunud.” Teisel juhul mõtleb ta: “Ma tegin ju absoluutselt KÕIK, mis vaja – aga miks see siis minuga juhtus?””
Mõlemad mõttelabürindid on lootusetud ega vii väljapääsuni. Sest täpset vastust ei ole. Näib, et mõnel inimesel tuleb lapsesaamise nimel lihtsalt rohkem pingutada kui teistel.

Räägivad või vaikivad

Ameerikas läbi viidud uurimuse põhjal otsivad naised pärast raseduse katkemist sagedamini tuge kui mehed. Nad räägivad oma õnnetusest teistega, lähevad psühholoogi jutule või leiavad abi mõnest tugigrupist. Samal ajal ei kipu mehed oma hingelist traumat tunnistama ega otsi ka abi. Tulemuseks võib olla posttraumaatiline stress, mis lööb välja hiljem – kas mõne terviserikkena või siis langeb töövõime, tekib depressioon.

“Enamik mehi psühholoogi abi ei soovi,” tunnistab ka Keskhaigla nõustaja Katrin Hommuk. “Paljud ütlevad: “Minuga on kõik okei, tegelge mu naisega.” Tegelikult pole üldse okei. Välja elamata lein võib anda hilisemas elus tagasilöögi. Kuulen sageli naiste käest, et mees keeldub psühholoogi juurde tulemast ja pole ka kodus nõus kellegagi rääkima, vaid tõmbub endasse. Mehed justkui kardavad, et rääkimine käristab haavad uuesti lahti. Nad usuvad, et vaikides ja kindlameelset nägu tehes aitavad nad abikaasal asjast üle saada. Tegelikult on vastupidi. Enamasti igatseb naine oma muret jagada. Naisel on vaja rääkida, nutta ja jälle rääkida.”

Meeste distantseerumine on mõneti mõistetav ka. Samal ajal, kui naine on üleni olnud õnnetuse sees, tundnud füüsilist valu ja tajunud kaotuse suurust, on mehe jaoks asi müstilisem. Midagi on toimunud temast sõltumata. Mees saab minna teise tuppa, ukse enda järel kinni lüüa ja mõelda: pole hullu, kõik on korras, küll ma hakkama saan.

Tegelikult tuleks mõlemale abielupoolele kasuks, kui nad midagi varjamata oma muredest räägiksid. Muidu jäävad välja rääkimata mõtted suhet painama.

Mida teised arvavad?

Maret: “Kõik minu kolm katkemist on olnud isemoodi. Üks lõppes varakult ja vaikselt, kodus. Ainult veidi rohkem valus, veidi rohkem verd kui kuupuhastuse ajal. Teine lõppes 20. rasedusnädalal, hirmsate valudega opilaual. Kolmandat ma juba kirjeldasin.

Iga kord on valu olnud meeletu. Kusjuures füüsiline valu pole võrreldav hingevaluga. Süütunne. Miks ma käisin aeroobikas? Kui ma oleksin ennast paremini hoidnud... Või tegin ma endale liiga, kui mu poeg jalgpallis pahkluu välja väänas ja ma teda peaaegu seljas autosse tirisin? Aga kus oli Andrus sellel ajal – muidugi jälle komandeeringus! Kui ta rohkem kodus püsiks, ei peaks ma tervet elukoormat üksi kandma. Enesehaletsus. Kuidas ma Andrusele nüüd otsa vaatan? Mis ma töökaaslastele ütlen? Hästi, ma olen tugev, küll ma midagi välja mõtlen, saan hakkama... aga ikkagi – mismoodi?!”

Enamasti hakkab abielupaar beebiootusest teada saades kohe tulevikuplaane tegema: kuidas elu muutub, mis värvi me lapse toa seinad värvime, milliste sõpradega hakkame läbi käima jne. “Mul on jäänud mulje, et vahel on abielupaaril kõige raskem loobuda just unistustest, mis lapseootusega kaasnesid,” arvab ka psühholoog. “Mida rohkem pannakse oma tulevik sõltuma lapsest, seda suurem on pettumus ja kaotusvalu.”

Nõustajatöös on Katrin Hommuk kuulnud nii ränki enesesüüdistusi, hirmu, et enam ei jäädagi rasedaks, kui ka enesetapumõtteid. Üks olulisemaid asju, mida naised kardavad, on see, mida nad nüüd inimestele ütlema peaksid. Mis näoga sõpradele-kolleegidele otsa vaatama. Justkui oleks raseduse katkemine häbiasi.

“Lüüasaamine ja ebaõnnestumine pole kunagi häbiasjad, millel võiks lasta kõigutada oma enesehinnangut,” ütleb psühholoog. Kui inimene kukub tänaval porilompi, tõuseb ta püsti, pühib põlved puhtaks, muigab oma õnnetuse üle ja läheb edasi. Taolise suhtumisega inimest nimetame optimistiks. Teine seal kõrval tunneb sügavat piinlikkust, kui ta lompi kukub, ega saa sellest häbist pikka aega üle. Taoline reaktsioon võib tulla nii madalast enesehinnangust kui ka soovist iga hinna eest edukas ja eesrindlik olla.
Hea, kui naine pärast esimest vapustust leiaks endas siiski jõudu, et öelda: “Seekord mul hästi ei läinud. Aga ma proovin uuesti!” Kui inimene ei karda endale ja teistele tunnistada, et temagi võib vahel ebaõnnestuda – keegi meist pole täiuslik –, saab ta elus paremini hakkama.

Koos on kergem

Mareti pihtimus: “Vaatan Andrust, nad nikerdavad koos pojaga fotoaparaadi kallal. Nii-ii rahulik! Kas ta ei hooli või ei jõua talle kohale? Vahest peab ta mind lootusetuks. Me pole minu haiglast tulekust saadik kordagi armatsenud. Sellest on möödas juba kuu. Võib-olla ei paku veritsev ja nõrk emane talle enam pinget? Kui ma eile õhtul enne und vaikselt nutsin, vaatas ta mind tüdinud näoga – “Jälle sa ulud!” Ootasin, et ta vähemalt võtaks enne uinumist mul ümbert kinni, aga ta ei teinud seda. Nutsin ja tundsin end oma murega üksi. Kas ma kunagi saan veel beebit süles hoida? Kas ma saan kordki veel õnnelik olla?”
 
Andruse pihtimus: “Pärast iga katkemist olen ma püüdnud teda lohutada. Aga kui palju kallistusi ja helli sõnu läheb vaja, et inimene ennast paremini hakkaks tundma? Mitte miski, liiati veel minu sõnad, ei aita tal lapsekaotusest üle saada. Või ei tahagi ta seda? Naudib oma õnnetust, nagu see oleks tema eraasi ega puudutaks mind üldse. K...t, ka mina kaotasin lapse! Terve maja on leinameeleolu täis, telekas ei mängi, makki käima panna ei või.

Seks tundub viimasel ajal vastumeelne. Tegelikult pole miski muu kui seks selles süüdi, et kogu see õnnetuste jada meil ei lõpe. Milleks üldse nauding, kui pärast peab naine nii palju kannatama? Võib-olla peab Maret mind luuseriks – ma ei ole võimeline kinkima talle järeltulijat. Miks ta peakski uuesti proovida tahtma?
Öeldakse, et aeg parandab haavad. Aga vahepeal jääme meie teineteisest ilma...”

Kriisiolukorras tajutakse olukorra lõplikkust – “Ma ei ela seda üle, siit edasi enam lootust ei ole...” Ka seksivalmidus kipub masendusmeeleolus kaduma. Kui mees ei tohi oma rõõmu välja näidata, ilma et ta sellega naise tundeid haavaks, muutub mõte vahekorrast talle võimatuks. Seks ei tohiks ju olla seotud kannatustega.

Psühholoogi sõnul on kõige parem lahendus see, kui naine kohe pärast lapsekaotust tuge leiab. Enamikus haiglates on olemas tugiisikud, kes taolises olukorras naist kuulavad ja vajadusel aitavad mõlemat abielupoolt. Hilisem psühholoogi juurde pöördumine annab juba vähem tulemust. Halvad mõtted on oma töö teinud ning jälje psüühikasse jätnud.

Väär on arvata, et kaasinimesed meile õnnetuse korral viltu vaatavad. Vale on ka endale sisendada, et ma olen saamatu või lootusetu. Statistika kuivad numbrid näitavad, et kaks kolmandikku naistest, kes on kogenud kolme või enama raseduse katkemist, sünnitavad viimaks siiski terve lapse. Ilma et nad oleksid läbi teinud ravi või olnud erihooldusel. Järelikult – inimese elus on nii paremaid kui ka halvemaid aegu. Terviski võib olla täna halvem, homme parem. Staažikas psühhoterapeut teab vaid üksikuid naisi, kes on jäänudki lapseta. “Enamiku jaoks on see pikk ja raske tee, kuid viimaks nad ometi saavad lapse.”

Tähtis on, et abielupaar selles ühises õnnetuses ühte hoiaks. Ükski mees ei oska lugeda naise mõtteid ega vastupidi. Seepärast on ainus võimalus rääkida. Olla teineteise lähedal, jagada mõtteid. Vahel on ka vaikimine hea, kuid sedagi siis, kui ollakse KOOS.