Kui mees peab arsti juurde minema
Kerstil (42) on kaks toredat last. Kui esimene rasedus varases nooruses oli üsna komplitseeritud ja poeg sündis keisrilõike abil, siis oli teada, et teise lapse saamine ei saa olema väga lihtne. Läks hulk aastaid mööda, mille sisse jäi ka esimesest mehest lahutus ning kooselu uue kaaslasega. Tekkis ka teise lapse soov. Algselt prooviti ilma kõrvalise sekkumiseta beebiootele jääda, mis kahjuks paari aasta jooksul ei õnnestunud. Kuna oli teada, et loomulikuks rasestumiseks on võimalus reaalselt olemas, hakkasid naisel tekkima kahtlused, et ehk on mehes viga. Mees omakorda oli tüübilt hästi mehine, väga jõulise käitumisega ning kohati jäi puudu nii tolerantsusest kui ka mõistvusest.
Kerstil oli suur dilemma – kuidas küll saada selline mees arsti juurde ja nii tekitada mehes võimalik tunne, et tema mehelikkus pannakse küsimuse alla. Lõpuks valmistas Kersti ennast kõvasti ette, võttis julguse kokku ning alustas ääri-veeri juttu sellest, et kui rasestumine ei taha õnnestuda, siis on täiesti tavapärane see, et ka mehele tehakse rutiinses korras analüüsid, see on tõesti lihtsalt igaks juhuks, et aru saada, kas omavaheline sobivus on olemas. Lisaks proovis ka nalja visata teemal, et arstid tahavad kindlaks teha, kas mehe seemneraku-poisid nii särtsu täis, et jõuda munarakke taga ajada ning neid kinni püüda või peaks neile pisut dopingut „sisse süstima“. Ja korrutas, et see on tõesti väga rutiinne analüüs, millest saadav info aitaks tõesti palju kaasa. Ning mis juhtus? Mees pani näost punasena ukse paukudes toast välja, tuli tunni aja pärast tagasi ning mis selgus - Kersti närveeris täiesti asjata – kuigi see tund aega mehe ootamist tagasi koju oli tema elu pikim! Mees vastas, et mis siin ikka keerutada, kui vaja, käin arsti juures ära. Ja nii läkski.
Selgus, et tõesti – mehe seemnerakud olid pisut uimased. Et ka Kerstil oli raskusi loomulikul teel rasestumisel, siis suunati nad kunstliku viljastamise kliinikusse, kus teisel katsel rasestumine ka õnnestus. Seega Kersti sõnum naistele on, et pole vaja enda jaoks mõelda asju keerulisemaks, kui nad on. Mõnikord pruugib lahendus olla väga lihtne ning ta soovitab naistel oma meestega sellistes olukordades kindlasti avatud kaartidega suhelda.
Kolm nõuannet Kerstilt:
* Ära karda oma mehega rääkida nii nagu asjad on – kui ta vähegi huvitatud on lapse saamisest, siis uskuge, ta teeb kõik selleks, et lapseootus õnnestuks!
* Kasutage mõõdukat huumorit delikaatsetes olukordades – see võtab pinged maha ning näitab, et naine ei süüdista meest, vaid on pigem temaga ühes tiimis.
* Proovige säilitada positiivsus- tundub äraleierdatud soovitus, aga see toimib. Uskuge, te hakkate ligi tõmbama seda, mida te mõtlete – eriti seda, kui sisendate endale pidevalt, et rasestumine ei õnnestu – siis see tõesti ei õnnestu. Mõelge pigem sellele, kui palju te armastate oma meest!
Mees varjas viljatus
Terje (34) lapseootuse lugu sai alguse 4 aastat tagasi, mil tekkis soov saada esimene laps. Terje abikaasa tegi Terjele selle sooviavalduse peale pika pai ning teatas, et loomulikult hakkame seda proovima, juba ammu oleks võinud... Üheskoos oodati ja loodeti aasta otsa, et rasestumine õnnestuks, kuid ei miskit. Mida rohkem Terje hakkas muretsema ja järjekordsete päevade ilmnedes kurvastama ning nutma, seda enam tõmbus mees enesesse ja teema muutus tema jaoks järjest rõhuvamaks. Kui naine lõpuks otsustas, et peaks kunstliku viljastamise kliiniku poole pöörduma, oli mees ime kombel teda igati toetamas. Igal juhul pane aeg sinna kirja, julgustas ta naist.
Terje panigi aja, sai konsultatsioonile ning üheskoos raviarstiga otsustati minna kunstliku viljastamise teed. Muuhulgas paluti ka mehel meestearsti vastuvõtule ennast kirja panna. Mees lubas seda teha, aga reaalsuses muudkui lükkas aja kinni panemist edasi. Kui naine küsis, kas ta on juba seda teinud, siis vastas, et ei, aga jah, kohe homme panen. Nii möödus vähemalt kolm kuud.
Terje hakkas järjest enam survestama, mees hakkas järjest enam enesesse tõmbuma ning vastu nähvama. Kuni teemast hakkasid tekkima permanentsed peretülid. Naine oli ummikseisus, sest järjekorrad on kliinikus pikad, selleks, et edasi liikuda, oli vaja meestearsti hinnangut, mida aga polnud võimalik saada. Omavahelised suhted läksid järjest teravamaks ning mehe arusaamatu käitumine pani naise kibedaid pisaraid valama. Lisaks kliinikupoolse arsti küsiv nägu, mis väljendas ka selgelt suhtumist, et no kui mees ei ole huvitatud, siis miks te ometi meie aega raiskate?!
Mees keelduski vaikimisi minemast visiidile. Lugu lõppes lahkuminekuga. Hiljem selgus, et mees oli viljatu, ta oli juba oma eelmises elus kogu protseduuri läbi teinud, olles „unustanud“ seda oma järgmisele naisele rääkimast. Tõde selgus eelmise naisega vestlusest.
Terjel pole siiani lapsi, küll aga on ta saanud oma sõnul õpetliku kogemuse osaliseks. Ja ometi kurvastab ta vahel ning mõtiskleb, kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, et asi oleks õnneliku lõpuga olnud...
Terje õppetunnid, mida teistega jagada:
* Ära survesta meest nii, et ta ennast puudutatuna tunneb. Mees peab ennast mehena tundma ning nii pea, kui sisenetakse liiga jõuliselt tema privaatalasse, on oht, et ta ei saagi sellest kunagi üle, et tema mehelikkuses kaheldakse. Sest mis on mehe enda jaoks suurim mehelikkuse näitaja? Loomulikult viljastamisvõime..
* Kui tekib analoogne olukord, kus siiski on vaja pisut survet avaldada, siis kindlasti mitte jõu ja kurjaga! Proovi sihikindla naiseliku kavalusega – see on ainus viis, kuidas üldse sellist õrna teemat edasi ajada.
* Mõtle, kumb on olulisem – kas lapse saamine või mehega koos olemine. Kui laps on kinnisideeks, siis pole vabad mehed kuhugi kadunud! Võta karm otsus vastu, ole sihikindel ning usu, mõne aja möödudes oled koos mehega, kes tahab saada sinuga lapsi ning on selles otsuses sinuga koos 100%!
* Kui aga tahad just selle mehega edasi koos olla, tuleb olla kannatlik, loota, et ehk kunagi ta muudab oma meelt, mis iganes tema otsuseid ka parasjagu ei mõjuta. Sel puhul on kannatlikkus ning vagurus kaks võtmesõna!
