Selleks, et hinnata lapseootuse edenemise ja sünnitusega seonduvaid võimalikke riske, esitatakse sulle vastuvõtul mitmeid küsimusi nagu näiteks:

  • kas sul on olnud varem rasedusi ja sünnitusi?
  • milliseid haigusi oled põdenud?
  • kas sulle on tehtud operatsioone?
  • kas tarvitad hetkel ravimeid?

Räägitakse sinu elustiili puudutavaist harjumustest (näiteks suitsetamine, alkoholi tarbimine), samuti esitatakse küsimusi lapse isa tervise kohta.

Enne igakordset arsti või ämmaemanda külastust võiksid läbi mõelda või isegi üles kirjutada kõik küsimused, millele tahaksid vastuseid saada.

Näiteks võid huvituda:

  • milliseid analüüse sulle tehakse, kuidas neid tehakse ja mida nende põhjal teada saab?
  • kuidas jätkub sinu lapseootuse jälgimine?
  • kuidas peaksid sünnituseks valmistuma, kas ja millal peaksid minema perekooli?

Võimalikud uuringud

Tänapäeva arstiteadus pakub palju meetodeid nii lapseootel ema kui ka kasvava lapse arengu ja tervise hindamiseks. Millised uuringud just sulle vajalikud on, selgub üheksa kuu käigus. Kuna meditsiin oma teabe- ja võimalusterohkuses on keerukas, siis ei pruugi sul olla lihtne aru saada uuringute tegemistest, vajalikkusest ja teostamisest. Vahel võib uuringute ja protseduuridega seonduv näida üleliia keerukas.

On siiski tähtis meeles pidada, et lapseootus on sinu, su lapse ja pere kasvamise aeg, kus otsustuste ja valikute tegemist oodatakse ennekõike emalt-isalt. Seetõttu tuleks alati küsida ja vajadusel korduvalt üle täpsustada rasedusega seonduvate uuringute ja protseduuride olemuse kohta. Nii mõistad paremini, millist kasu võib tuua lapseootuse jälgimine, samuti võib kaduda hirm mõne uuringu või protseduuri ees ja sa langetad läbimõeldumaid valikuid. Sinu arst ja/või ämmaemand on toeks nii küsimuste kui ka pelguste ja murede puhul, mis võivad last oodates tekkida.

Alljärgnevaid uuringuid ja mõõtmisi soovitatakse kõigile lapse ootel naistele.
Vaginaalne uuring tehakse esimesel külastusel. Tupe kaudu hinnatakse, kas emaka suurus vastab oletatavale raseduse kestusele. Samuti kontrollitakse vaagna ja sünnitusteede olukorda. Vaginaalse läbivaatuse ajal võetakse ka tupeanalüüsid.

Tupeanalüüsideks on:

• tupepreparaat. Analüüsid võetakse emakakaelalt ja tupeseintelt.
Sellega saab välja selgitada tupepõletike või suguhaiguste esinemist.
• onkotsütoloogia. Seda tehakse võimalike vähirakkude varaseks avastamiseks emakakaelal.
• bakteriaalne külv. See on täpsustav uuring põletikutekitajate avastamiseks.

Kliinilised vereanalüüsid võimaldavad hinnata paljusid tegureid, näiteks veresetet ning puna- ja valgeliblede hulka. Ka hemoglobiini näit (Hgb) määratakse vereanalüüsiga. Hemoglobiini ülesanne on transportida hapnikku nii lapse kui ka ema kudedesse. Kuna organismi vedelikukogus raseduse ajal suureneb, siis hemoglobiini osakaal tavapäraselt veidi langeb. Lapseootuse ajal on ema ja lapse tervislikku seisundit silmas pidades oluline pidevalt jälgida, et näit ei langeks väga madalale.

Reesusfaktor (Rh) määratakse samuti vereanalüüsiga. Sa oled kas reesuspositiivne või -negatiivne. Antikehade tiiter annab pildi, kas ja kui palju toodab ema keha reesusantikehi. Kindlaks tehakse ka sinu veregrupp: kas 0-, A-, B- või AB-grupp.

B-hepatiidi uuring. Selleks võetakse vereanalüüs raseduse viimasel trimestril B-hepatiidi viiruse avastamiseks.

Wassermanni uuringuga otsitakse raseduse esimesel ja kolmandal trimestril verest süüfilisetekitajat. Seeläbi saab kindlaks teha, kas lapseootel naine põeb või on kunagi põdenud süüfilist.

Aidsitest tehakse lapseootuse esimesel ja viimasel trimestril.

Double- või triple-testi eesmärgiks on välja selgitada loote kromosoomihaiguste ja arenguhäirete risk.

Raseduse 15.–17. nädalal määratakse vereseerumist vastavalt 2 või 3 ainet: alfafetoproteiini (AFP) ja beeta-kooriongonadotropiini (B-HCG) ja triple-testi puhul ka vaba östriooli sisaldus.

Täiskasvanu veres sisaldub verevalk albumiin, kuid areneva lapse veri sisaldab kahte verevalku: albumiini ja alfa fetopro teiini. Tavapäraselt jõuab mõningane kogus alfafetoproteiini lootevette ning sealt juba läbi platsenta ema verre. Uuringu eesmärgiks ongi määrata, kui palju on ema veres alfafetoproteiini, et välja selgitada kromosoomihaiguste ja arenguhäirete risk. Alfafetoproteiini hulk ema veres annab peale lapse tervise näitajate teavet ka raseduse kestuse, mitmikraseduse, ema kehakaalu ja võimaliku diabeedi kohta.

Double- ja triple-test ei anna täit vastust lapse tervisliku seisundi kohta, vaid need aitavad välja selgitada olukorrad, mil on vaja teha täpsustavaid uuringuid.

Ultraheliuuring. Ultraheliuuringuga on võimalik määrata raseduse kestvust, kindlaks teha arenguhäireid, diagnoosida kõrvalekaldeid raseduse kulus ning ennetada sünnitusega seonduvaid
probleeme.

Laps on emakas ultraheliuuringuga nähtav 5.–6. rasedusnädalal. Raseduse 10.–14. nädalal tehakse uuring, et varakult avastada kromosoomihaigusi, ja hinnatakse teisi näitajaid: raseduse kestust, südamelöökide olemasolu, loodete arvu ning emaka seisundit.

Juhul kui varasemaks uuringuks pole vajadust, oodatakse naist ultraheliuuringule 18.–21. rasedusnädalal, mil saab hinnata lapse elundeid ja diagnoosida arenguhäireid. Määratakse ka raseduse kestus. Selle uuringu ajal on võimalik kindlaks teha lapse sugu. On vanemaid, kes ei soovi lapse sugu enne tema sündi teada saada. Sellisel juhul tuleks enne uuringut paluda uuringu tegijal mitte rikkuda sünnituseks planeeritud üllatusmomenti.

Vajadusel võidakse raseduse edenedes uuringut korrata, et kindlaks teha platsenta asetsus, lapse kaal ja asend, lootevee kogus jms.

Uriiniproov. Igal külastusel palutakse tuua kaasa uriiniproov,  mis peab olema kogutud sellesama päeva hommikusest uriinist. Enne proovi andmist tuleks välised suguelundid pesta, uriini kogumiseks mõeldud tops peab olema puhas ning uriin tuleb koguda nn keskjoa uriinist.

Uuritakse valgu, suhkru ja mikroobide esinemist uriinis. Valk võib viidata rasedustoksikoosile, suhkur ainevahetuse probleemidele ning mikroobid põletikule kuseteedes.

Vererõhk. Igal külastusel mõõdetakse vererõhku, et hinnata, kuidas tuleb sinu keha rasedusega seotud kehaliste muutuste ja nõudmistega toime. Nii näiteks suureneb raseduse ajal verehulk ning seetõttu peab süda töötama suurema jõudluse ja sagedusega.
Mõningane vererõhu langus lapseootuse esimesel poolel ei ole ebaharilik. Enamasti vererõhk siiski raseduseelsega võrreldes ei muutu. Tavaline vererõhk on 120/80 mmHg. Vererõhu tõusuga seotud tervisemure on lapseootusajal üks sagedasemaid.

Kõhu ümbermõõt ja emakapõhja kõrgus. Seda mõõdetakse alates 20. Rasedusnädalast mõõdulindiga. Emakapõhja kõrgust arvestatakse alates häbemeliidusest. Nende mõõtude põhjal hinnatakse lapse ja emaka kasvamist.

Lapse südametoonid. Lapse südametoone kuulatakse igal külastusel alates 24. rasedusnädalast. Lapse süda lööb 110–160 korda minutis, st kaks korda kiiremini kui täiskasvanul. Kui laps liigutab, siis tema südamelöögid kiirenevad.

Lapse asend emakas. See tehakse kindlaks alates 30. rasedusnädalast. Arst või ämmaemand katsub naise kõhtu, et määrata lapse asendit emakas.

Kehakaalu mõõtmine. Lapseootuse ajal tõuseb kehakaal keskmiselt 8–12 kg. Igakordne kehakaalu mõõtmine annab ülevaate, kuidas on kaal alates lapseootuse algusest kuni järjekordse visiidini tõusnud. Koos teiste tervislikku seisundit, eluviisi ja naise enesetunnet puudutavate näitajatega annab kehakaalu jälgimine võimaluse hinnata raseduse kulgu ning vajadusel vaadata üle ka elustiiliga seonduv.
Vajadusel tehakse ka mitmesuguseid eriuuringuid.

Kardiotokograafia aparaat joonistab graafikule üheaegselt lapse südamelöögid ja emaka kokkutõmbed. Selle alusel hinnatakse lapse seisundit. Lapse südamelöögid kiirenevad, kui laps ennast emakas liigutab, ja aeglustuvad emaka kokkutõmmete ajal. Kardiotokograaf on enamasti kasutusel lapseootuse viimasel trimestril vastavalt vajadusele, et raseduse käiku kontrollida. Sünnituse ajal kasutatakse kardiotokograafi kohe raseda sünnitusmajja saabudes ja edaspidi sünnituse käigus vastavalt vajadusele. Uuringuks asetatakse kõhule kaks andurit – üks mõõdab lapse südametoone ja teine emaka kokkutõmbeid. Uuringuks piisab üldjuhul 20–30 minutist, kuid vastavalt olukorrale võib uuringuaeg pikeneda.

Geneetilised (kromosoomi)uuringud selgitavad välja lapse võimalikud kromosoomihaigused ja arenguhäirete riski. Et need uuringud on seotud omakorda riskiga, soovitatakse neid vaid paaridele, kel on suurem tõenäosus saada arenguhäirega laps. Näiteks soovitatakse neid naistele vanuses üle 37 eluaasta, samuti sel juhul, kui perre on juba sündinud kromosoomihaigusega laps, kui eelnenud uuringud on näidanud suurenenud kromosoomihaiguste riski, kui perekonnas on esinenud geenihaigusi või raseduse alguses on esinenud kahjustavaid tegureid. Lisaks nimetatutele võib olla veel riskifaktoreid, mille kohta annab täpsemat teavet juba arst või ämmaemand.

Looteveeuuring ehk amniotsentees tehakse tavaliselt raseduse 15.–18. nädalal. Selleks võetakse ultraheli kontrolli all läbi kõhukatete (naha, rasvkoe ja lihaste) süstlasse umbes 20 ml lootevett. Kuigi ultraheli kasutamine suurendab protseduuri turvalisust, kaasneb ligikaudu ühel naisel sajast selle uuringuga raseduse katkemise või põletiku oht.
Looteveeuuringul selgub ka lapse sugu. Juhul kui sa ei soovi enne sünnitust teada saada, kas sünnib poiss või tüdruk, ütle seda arstile.
Vajadusel tehakse lapseootuse käigus veel teisigi täiendavaid uuringuid. Igasuguste uuringute teostamise ja nende tulemuste tõlgendamise kohta küsi teavet oma arsti või ämmaemanda käest.

Allikas: "Minu 9 kuud", Kristiina Uriko