Stress ja augustikuumus mõjusid laastavalt, tundus, et jäängi rasedaks! Oli 8. august, kuum ja palav. Järgmisel hommikul kell 8 pidin olema Maarjamõisa haiglas. Kui eelnevatel öödel ei saanud magada, sest iga liigutuse peale “hakkasin sünnitama”, siis tol õhtul tuli hinge rahu ja teadmine, et lähen saatusele julgelt vastu.
Õhtul vajusin palavas korteris sügavasse unne. See uni ei kestnud kaua. Kell oli kaks öösel, kui tundsin põiesurvet (nagu rasedad ikka) ja ajasin end jalule, õndsa teadmisega, et varsti saan edasi magada. Tualeti poole minnes selgus, et miskit siiski toimub, kogesin väikest valu.

Tundsin ärevust: kas tõesti otsustas meie tütreke ise tulla?! Kerge hirm nahas, jäin istuma ja ootama. Ühtäkki tuli teisest toast abikaasa, kes tegi endale kohvi (olgu öeldud, et ta magab öösel nagu nott ja kohvi joob haruharva) – paistab, et tal oli sisetunne. Valud muutusid tugevamaks.
Möödus vähem kui tunnike, mille kestel sai mu toetuspaigaks diivan, kui käis pauhh – t­ulid veed. Siis oli selge, et hakkab pihta. Samal ajal magas meie aasta ja kaheksa kuud vana esik­lapsuke rahulikult ööund.

Valud läksid aina tugevamaks, kuid dušš ja hingamine aitasid. Valude vahed kõikusid kolme, viie ja kaheksa minuti vahel. Kuna eelmine sünnitus kestis 13 tundi, ütlesin mehele, et enne haiglasse ei lähe, kui vahed on 3–4 minutit ja regulaarsed. Jälgisime kelli, kumbki oma. Valud hakkasid kergelt mõistust röövima.
Järgnevast mäletan, kuidas vaidlesin abikaasaga, et rätikut ei ole haiglasse kaasa vaja (ta oli juba riides, pakkis asju). Mõtlesin, mis ta seal paneb neid kokku, aega küll.
Möödus 20 minutit ja vahedest polnud enam mingit aimu. Ühel hetkel hüüdis abikaasa hirmunult: “Nüüd haiglasse!” Tahtsin veel olla kodus, kuid siis tundsin midagi, mille esimesel sünnitusel olid matnud valud – press!

Haarasin riided, ruttasin viiendalt korruselt autosse ja kobisin tagaistmele. Palusin, et mees sõidaks kiiresti, sest juba tuli järgmine press, huhh!
Kuna oli varahommik, 4.45, oli liiklus hõre. Sain elu kiireima sõidu EMO ette. Jõudsin vaid karjuda, et laps on kohe väljas, kui tuli pea. Võtsin jõuvarud kokku ning teise pressiga oli tütar sündinud. Ilus roosa, süsimustade juustega, ja tegi ka kõvasti häält.

Viimasel hetkel saabus EMOs valves olnud Terje Kalve (meie kangelane), kes hoidis beebit järgnevad 15 minutit, kuni toodi kanderaam ja meid viidi sünnitusosakonda. Väljas ­oodates ­leidis kohe beebi ümber kasutust vaidlusi ­tekitanud rätik.

Beebi oli terve, kaalus suisa 4212 g ja oli 53 cm pikk. Kell oli sünni­hetkel 5.10. Meil oli vedanud, sest lapsega oli kõik korras ja mul polnud ­re­bendeid.
Pärast kuulsin, kuidas mu vaene mees oli EMOsse joostes karjunud, et tal tütar sünnitab (tütar sündis), ja sai alles hiljem ise aru, mis ta valesti ütles. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui abikaasat poleks tol ööl kõrval olnud!
 
Kes sündis: Kelin Kallaste
Millal sündis: 9.08.2013
Sünnikaal ja -pikkus:
4212 g ja 53 cm
Vanem õde:
Kädli (2 a 3 k)