Kuidas mu sünnitusplaan kokku kukkus?
Sünnituseks valmistusin kõik need üheksa kuud: käisin perekooli loengutes, rasedate joogas, ujumas ja lugesin läbi kõik kättesaadavad raamatud. Koostasin ka sünnitusplaani, kus oli kirjas, et tahan sünnitada võimalikult loomulikult, võimalusel vette, ei mingeid valuvaigisteid, ja ammugi mitte sünnitada selili. Päris nii see aga tegelikkuses ei läinud.
Sünnib, ei sünni
Ebaregulaarsed valud olid kestnud juba kolm päeva ja kaks ööd, valud olid küll talutavad, kuid piisavalt häirivad, et hoida mind üleval. Kolmandat magamata ööd ma enam üle elada ei tahtnud, seda enam, et üheksa päeva oli tähtajast üle. Nii võtsin oma asjad ning suundusin mehega keskhaigla sünnitusosakonda.
Arst vaatas mu üle ja kuna avatust eriti ei olnud, mõtles pikalt enne, kui otsustas, et võtavad mu haiglasse ja vaatavad, mis öö toob. Sain isegi vanniga toa, nagu olin plaaninud. Öösel olid valud juba 3–5minutiste vahedega, kuid hommikuks vaibusid sootuks. Teadsin, et nüüd avatakse mul veed ja see on jube valus, nagu olin mitme tuttava käest kuulnud. Kell 9 hommikul seda tehtigi ja täitsa ilma valuta! See pani sünnitustegevuse uuesti käima.
Leevendasin valusid duši all ja vannis ning hingasin, hingasin, hingasin. „Küll on hea, et sai rasedate joogas käidud,“ mõtlesin. Umbes kella 2 ajal otsustati kontrollida avatust ja ehkki mina mõtlesin, et lõpp on lähedal, siis tegelikult tuli välja, et avatust on ainult 2 cm! Nüüd otsustati panna tilguti, et sünnitustegevust stimuleerida, ja sellega purunes ka minu unistus sünnitada vette.
Kujutlused hajusid üksteise järel
Unistuse purunemine võib olla valus, aga see, mis mind nüüd ees ootas, oli lugematu arv kordi valusam. Ainuke asi, mis sel hetkel aitas, oli karjumine duši all, ei aidanud jooga, loengutes kuuldu ega loetu. Kui mu mees mulle ei tea mitmendat korda kõrvalt „hinga“ ütles, oleksin tahtnud ta sünnitustoast välja saata. Valude vahe tundus mulle olematu. Andsin ka teises punktis järele ja palusin midagi valu leevendamiseks. Kõigepealt toodi mingi küünal, seejärel naerugaasi.
Viimane tõi hetkeks leevendust, kuid mitte piisavalt. Nüüd oli jäänud veel üks võimalus – epiduraal. Enne tuli muidugi avatust kontrollida – 2,5 cm! Võimatu! Tundus, et ma sünnitan igavesti. Ja kell 20 on ju personalivahetus, olin seda perekoolist lugenud, aga minu ämmaemand oli maailma parim.
Kui ilmus valge kitliga mees, kes mulle leevendava süsti tegi, tundus ta justkui ingel, ja mõne aja pärast olid kõige hirmsamad valud kadunud. Kuigi loomulikust sünnitusest oli asi nüüd päris kaugel, olin õnnelik, et tuimastus mõjus. Peab mainima, et poja oli kogu selle aja väga tubli, tema süda lõi ühtlaselt ja tundus, et emme ravimiralli teda eriti ei häiri.
Paari tunni pärast sain lisaannuse epiduraaltuimastust. Kui tahtsin juba kolmandat doosi, siis selgus avatust kontrollides, et tuleb juba pressima hakata ning pole enam palju jäänud. Kõige mugavam tundus selleks hetkeks seliliasend. „Ma jõuan veel kella poole kaheksani sünnitada,“ ütlesin ämmaemandale. Ämmaemand võttis seda naljana, aga minul oli tõsi taga.
Presse ma epiduraali mõjul ise korralikult ei tundnud, aga ka suurt valu mitte. Tänu sellele polnud ka lahklihalõige midagi piinarikast. Mingil hetkel ütles ämmaemand, et tumedad juuksed juba paistavad, ent kui mees poleks mitu korda sedasama kinnitanud, poleks ma uskunud. Kell 19.33 pandi pojake mulle kõhu peale... ja ta oli lihtsalt täiuslik! Suur aitäh ämmaemand Siiri Viljamaale!
Nüüd, mõni kuu hiljem, ei tundugi see valu enam nii suur ja ma oleksin valmis selle kõik uuesti läbi tegema!
* Perekonnanime ei soovi autor avaldada.
MIS MIND SÜNNITUSEL ÜLLATAS
1. Üllatas, kuivõrd oluline isik on sel ajal ämma-emand. Mulle sattus väga-väga tore inimene, keda sain täielikult usaldada, kuid järgmine kord ei jätaks ma seda arvatavasti õnne hooleks, vaid võtaksin tasulise ämmaemanda.
2. Panin imeks, kui suurt valu on inimene võimeline taluma.
MIDA MA TEEN JÄRGMINE KORD TARGEMINI
1. Pabistan raseduse ajal vähem selle pärast, milliseks kujuneb sünnitus, ja pigem naudiksin rasedust. Kõik sünnitused on erinevad ja pole mõtet ette hirmu tunda.
2. Sünnitus kestab tegelikult vaid lühikest aega ja seda planeerida on peaaegu et võimatu. Kui saaksin aega tagasi võtta, siis valmistuksin hoopis sünnitusele järgnevateks kuudeks, kui majas on beebi ja ühtlasi tuleb endal sünnitusest taastuda.
3. Rohkem füüsilist koormust raseduse ajal, mitte ainult seepärast, et oleks sünnitusel kergem, vaid ka kiirema taastumise nimel.
4. Lubaksin mehel filmida lapse sündimise hetke. Tol hetkel ajas mind vihale, et ta tegeleb muu kui minuga, aga nüüd kahetsen, et nii oluline hetk ei jäänud filmilindile.
5. Et mõlemad mehega lugesime eelnevalt palju kirjandust, siis ma ei käiks nii paljudes perekooli loengutes. Kasulik oli muidugi tutvumine sünnitusmajaga ja lapse hooldamise loeng, aga muu oli juba loetu dubleerimine.
