Kümme delikaatset küsimust ja kümme avameelset vastust sünnituse kohta

 (2)
PELGULINNA SÜNNITUSMAJA
PELGULINNA SÜNNITUSMAJAFoto: Annika Haas

Tere tulemast finaali! Rasedus läheneb lõpule. Põhimõtteliselt teate te üsna hästi, mis teid sünnitusel ees ootab. Jääb vaid mõni küsimus, mida te arstile võib-olla esitada ei julge.

Kas ma võin oma mehe sünnitustoast välja saata?

Mitte ainult ei või, vaid lausa peate. Seda muidugi juhul, kui teil tekib tunne, et mehe kohalolek ei mõju teile hästi. Põhjused võivad olla väga erinevad. On naisi, kes ei saa sünnitada, kuni ruumis on keegi meessoost. Tõestus: niipea kui mees sünnitustoast lahkub, hakkab sünnitus kiiremini edenema. Mõnikord on põhjuseks lahtirääkimata suhteprobleemid, mis kas segavad või tekitavad lihtsalt tunde: “Sa ei saa mind praegu aidata. Palun jäta mind üksi.”

Võib olla ka vastupidi: mees ise võib soovida lahkuda, kui talle tundub, et ta ei kannata sünnitust välja. Mõned mehed ja naised kardavad, et kui mees näeb naist sünnitamas, siis saab naisest mehe jaoks vaid lapse ema ja mees ei näe teda enam kui naist. Enamikul juhtudest aga seda probleemi ei teki. Tavaliselt meeldib tulevastele vanematele siiski üheskoos kogeda pingutavat ja põnevat sünnihetke ning esimest kohtumist lapsega.

Ma ei ole eriti vapper. Kas ma saan sünnitamisega hakkama?

Seotud lood:

Kas tunnete mõnda naist, kellel oleks käimas 15. raseduskuu? Just. Ükski laps pole veel kõhtu jäänud. Sünnitus on suur pingutus ja võib olla põrgulikult valus, kuid kõik naised enne teid on sellega hakkama saanud. Isegi teie sõbranna, kes on üldiselt väga valukartlik.
Tähtis on, et te ei seaks sünnitusele väga jäiku ootusi. Kui olete kõrvalekalletele avatud, ei pettu nii kergesti. See, kuidas te tuhudega toime tulete, sõltub ka teie hetkeseisukorrast. Kas olete heas vormis ja välja puhanud või mõjus eelmisel nädalal põetud külmetus teile kurnavalt? Ämmaemandad ja arstid teevad kõik, et järgmised tunnid oleksid teie jaoks võimalikult meeldivad. Nad annavad kasulikke nõuandeid ning pakuvad tuge oma kohalolekuga. Vajadusel pakuvad kasutada valu leevendavaid vahendeid, eelkõige epiduraalanesteesiat. Ei maksa takerduda dogmadesse (“Ainult loomulik sünnitus on hea sünnitus!”), vaid teie hetkevajaduse kindlakstegemine.

Loe veel

Epiduraalsüsti tegemiseks ja mõju avaldumiseks kulub vähemalt pool kuni kolmveerand tundi. Kui ämmaemand on kindel, et teie laps tuleb kiiremini ilmale, kui tuimastus mõjuda jõuab, ütleb ta seda teile.

Mul pole aimugi, milline sünnitusasend on minu jaoks sobiv — kas pean selle ise otsustama?

Ei pea, aga võite. Pea kõigis moodsates sünnitushaiglates on olemas suur valik abivahendeid: lai voodi, kus saate koos kaasaga pikutada, sünnitusjäri, hernekotid, köied, redelid ja võib-olla koguni suur vann lõõgastumiseks või lausa vette sünnitamiseks. Vaid teie otsustate, kuidas teie laps ilmale tuleb. Nii palju teooriast. Praktikas on sünnitus olukord, mida on raske ette kujutada ja veel raskem planeerida — eriti esimese lapse korral. Asja teeb veel keerulisemaks see, et ideaalset sünnitusasendit pole. Kui sünnitusloengus tundus järi teile väga mugav, siis sünnitusel võib juhtuda, et teid ei saa sinna ka väevõimuga mitte. Võib-olla tahate sünnituse ajal hoopis lamada või talute tuhusid paremini, kui saate kõndida. Te pole saanud teha peaproovi, millest on kahju, kuid teie juures on asjatundja, kes aitab teil leida suuna. Ämmaemand saab välisvaatluse abil tihtipeale täpsemini aru, mis naisele, lapsele ja sünnitusele hetkel kõige paremini mõjub.

Mis siis, kui mul veed keset toidupoodi ära tulevad?

Lootevete tulekut ei saa ei ennustada ega kinni hoida. Juustuleti ees juhtub seda siiski suhteliselt harva: lootevete puhkemisega algab vaid iga kümnes sünnitus ning enamik rasedaid vahetult enne sünnitustähtaega poodi ei kipu. Teatraalne on asi vaid siis, kui veed puhkevad hooga. Sõltuvalt sellest, kust lootekott puruneb (ülevalt või alt) ja kui tugevalt lapse pea vaagnasse on fikseerunud, lootevett võib ka ainult tilkuda. Sellisel juhul tekib pigem küsimus: kas need on looteveed? (Seda saab kindlaks teha apteegis müüdava lakmuspaberi abil.) Lootevete puhkemine tähendab, et tuleks haiglasse minna või ämmaemandale helistada. Ettevaatus on vajalik siis, kui lapse pea ei asetse emakakaelas õigesti. (Seda kontrollib naistearst rasedusaegsete kontrollide ajal.) Sellisel juhul võib nabanöör emakakaela kinni jääda. Sellisel juhul tuleb heita selili, lükata istmiku alla kaks patja ning kutsuda kiirabi, et teid saaks pikali haiglasse transportida. Kui olete juustuleti ees: minge neljakäpakile. Piinlik? Võite olla kindel: pärast vete puhkemist on teil sellistest etiketipeensustest üsna ükskõik.

Kas mõni sünnitustuba on igal ajal vaba?

Selge see, et sooviksite saada kirjalikku kinnitust selle kohta, et lapse ilmaletuleku ajal oleks teie käsutuses imeilus sünnitustuba vaatega pargile. Ja vann. Kahjuks ei saa keegi teile seda garanteerida. Kui haiglas on rohkelt sünnitustube, siis võib üsna kindel olla, et mõni neist on vaba. Seda, et laps koridoris sünnib, ei ole siiski vaja karta. Vaba voodi leidmine pole haiglas kunagi probleem ning ka tühja toa leiab hädaolukorras ikka. Ärge paanitsege, arstid ja ämmaemandad teevad kõik, et teie sünnitusest saaks ilus sündmus.

Aga kui lapsel läheb nii kiireks, et ta sünnib autos?

Autos sünnitamine pole iseenesest mingi draama — halvimal juhul on teil vaid pisut kitsas ja ebamugav. Tasub teada, et uue maailmakodaniku vastuvõtmisel pole kohe vaja ei sooja vett ega kääre nabanööri lõikamiseks. Kõike seda saab teha ka hiljem. Tähtis on, et laps saaks pärast sündi soojalt kinni kaetuna ema kõhul või rinnal lebada.

Mille järgi saab aru, et sünnitus on peale hakanud?

Niinimetatud valetuhud tekivad juba mõnda aega enne sünnitust, kuigi paljud naised neid eriti ei tunnegi. Lapse sündi te sellest hoolimata maha ei maga. Vale- ja päristuhude vahe on umbes sama mis Tour de France’i ja pühapäevase rattasõidu vahel looduses. Kindluse annab vannitest. Kui tuhud vees kaovad, on tegemist valehäirega! Kui tuhud muutuvad tugevamaks, tuleb neisse tõsiselt suhtuda. Haiglasse on aeg minna siis, kui tuhud tekivad iga viie kuni kümne minuti järel — või kui tunnete end kindlamalt, kui asjatundjad on läheduses.

Laps pressib end kehast kehast välja. Mis juhtub minu soolte sisuga?

Seda lükkab laps enda ees. Kõlab piinlikumalt, kui see tegelikult on, sest ämmaemanda jaoks on sünnitustoas kakamine sama tavaline kui kirjade koostamine sekretäri jaoks. Varem tehti selle olukorda vältimiseks enne sünnitust rutiinselt klistiir. Täna jäetakse otsustamine naise kätte. Klistiiri tegemine on mõttekas eelkõige siis, kui sool on väga täis (ämmaemand saab selle katsumise teel kindlaks teha). Kõik, mis ema alakehas ruumi võtab, teeb lapse ilmaletuleku raskemaks. Muud näidustused klistiiri tegemiseks: kui teie jaoks on väga piinlik, kui te ei suuda pressimise ajal oma soolt kontrollida (ja seda te ei suuda). Sünnitus kulgeb aeglasemalt, kui naine ei suuda end lõdvaks lasta ja pressida, kuna kardab “õnnetust”. Klistiiri meeldivus sõltub vaatenurgast: põhimõtteliselt on see sama mis kõhulahtisus, ainult sellega kaasnevad tuhud. Kõhulahtisusest rääkides — ligi 20 protsendil naistest läheb kõht enne sünnituse algust lahti. Sellega kaob sooleprobleem iseenesest.

Mis siis, kui mulle satub ebameeldiv palatikaaslane?

Kahtlemata on see tobe olukord: esimesed sünnitusjärgsed tunnid ja päevad on eriti intiimsed hetked ja teie peate neid jagama võhivõõraga. Lahendus on privaatpalat, kuid see on võimalik vaid siis, kui mõni selline tuba on hetkel vaba. Võite püüda ebameeldivat palatikaaslast (kellele teie ilmselt samuti ei meeldi) vältida, minnes imetamis- või puhketuppa. Või panete oma asjad kokku ja lähete koju. See on ka peaaegu alati võimalik.

Kas keegi kuuleb, kui ma sünnituse ajal karjun?

Ausalt? Jah. Sünnitustubade seinad ja uksed on enamasti küll suhteliselt paksud, aga kui sünnitaja endal enne finaali sisikonna seest välja karjub, ei aita ka kõige parem mürakaitse. On naisi, kes sünnituse ajal ropendavad nagu voorimehed, teised halavad maailma viletsuse üle ning üldse mitte harva kutsutakse appi inimesi, kes on alati häda korral aidanud — oma vanemaid. Lohutust pakub teadmine, et sünnitushaiglates ollakse sellega harjunud, et naised sünnituse ajal enesevalitsuse kaotavad, ning ka kõrvaltoas oleva kaaskannataja poolt võite arvestada mõistva suhtumisega. Vaid meeste jaoks võib olla üllatav, kui vali võib üks sünnitus olla. Ainus, mida teha ei tasuks: karjumist ja oigamist tagasi hoida. Sest koos suu avamisega, et kogu raev ja valu välja lasta, avaneb ka kõik muu paremini.

Kuidas teie meelest on kõige parem sünnitada?
Kas mees peaks naisega kaasas olema või mitte? Miks?
Avaldage arvamust!