Kus on meie beebi?

Tartu lähedal elav Kerttu (25) oli 19 aastat vana, kui abiellus ja otsustas koos mehega, et nüüd võib kaitse­vahendid ära jätta. “Mõtlesime – kui tuleb, siis tuleb. Aga ei tulnud. Tulid hoopis probleemid, mida siiani olid vist beebipillid vaka all hoidnud,” räägib naine.

Kerttul avastati põletik ja polütsüstilised munasarjad. Munasarjad olid suurenenud ja nende sees oli rida väikseid vedelikku täis tsüstikesi. Hormoonidest tingitud häire tõttu ei toimunud folliikuli kasvamist ega ovulatsiooni – munaraku vallandumist munasarjast.

Pärast operatsiooni ja ravimeid proovis paar veel kaks aastat titat saada, kuid tulemusteta. Käik arsti juurde näitas, et üks munajuha oli kinni kasvanud ja see tuli eemaldada.
“See oli meeletu kadalipp, kuhu mahtus kaks operatsiooni, 25kilone kaalutõus ja palju erinevaid ravimeid, et saada mu keha terveks ja hormoonid jälle paika. Tundsin kurbust ja frustratsiooni. Sõbrannad said aina lapsi, mõni poolkoge­mata upsti!, kui kaitsevahend vedas alt. Miks ei või see ka minul kergelt käia?” meenutab Kerttu tollaseid emotsioone.

2008. aasta alguseks oli naise tervis enam-vähem korras. “Hakkasime titetegu jälle tõsiselt võtma. Lugesin päevi, tegin ovulatsiooniteste, kasutasin tohutus koguses rasedusteste ja ravimeid. Ikka ei midagi. Ühel järjekordsel visiidil teatas naistearst, et pole enam mõtet punnitada, vaja on minna viljatusarsti juurde. Olin aimanud, et varsti see tuleb, aga ikka olin kui puuga pähe saanud.”

Kunstliku viljastamise aeg langes 2009. aasta novembrikuusse. Enne seda sõi Kerttu beebipille, et korrastada tsükkel, ja siis hakkas süstima hormoone. Lõpuks saadi naiselt vaid kolm munarakku, millest viljastusid kaks, mis siirdati ka emakasse.

Tappev ootus ja keisri­sünnitus

Pärast embrüote siirdamist pidi Kerttu endale süstima 23 päeva progesterooni hormooni, mis soodustab rasestumist. “Erinevalt esimestest süstidest olid need väga valusad. Lõpuks oli raskusi leida tuharal kohta, kuhu polnud juba süsti tehtud.”

Kui naine läks kümne päeva pärast vereproovi andma, ta käed-jalad värisesid. “Palvetasin vist kõikide jumalate poole, keda teadsin.” Lõuna ajal helistas ta arstile, kes ütles, et midagi justkui oleks, kuid asi pole kindel. Kahe päeva pärast tuleb teha kordustest.

“See ootus oli nagu õudus ruudus. Kuid selgus, et hormooninäit oli tõusnud pea neljakordselt. Nädal hiljem nägin ultrahelis esimest korda oma täpikest, kuid süda veel ei löönud. Olime abikaasaga nagu tuliste süte peal,” räägib Kerttu.

“Hoia kõvasti kinni! Me nii väga ootame sind!” rääkisid vanemad oma tillukesele, kes võttis neid kuulda. Järgmises ultrahelis nägid nad südame löömist. “Olen rase!” hüüdis Kerttu suurest rõõmust, kuid tuhat muret seilas kohe asemele. “Kas ma kannan ikka lõpuni? Kas lapsel on kõik korras? Miks ta juba ei liiguta?”

20. rasedusnädalal ei näinud arstid ultrahelis tita südant löömas. Toodi võimsam aparaat, ikka ei midagi. Kolm arsti uurisid pingsalt, viimaks hõikas tagareast tudeng: “Näete, lööb!” Kerttul oli juba klomp kurgus ja silmad märjad.

Lõpuks olid kümme ja pool kuud rasket ootust ja pabistamist seljataga. “No püha jumal, miks ta juba ei sünni?!” ahastas Kerttu. Laps oli kasvanud kõhus päris suureks – kaalus ligi 5 kg – ja nõnda tuli Liisa-Lille ilmale keisrilõike abil.
Praegu on beebist saanud kaheaastane tragi tüdruk, kes juba pikad jutud maha räägib. “Mõni võib arvata, et tal on katseklaas otsa ette kir­jutatud, aga ei ole. Ta on täiesti tavaline laps,” naljatleb ema.

Kuna pere tahaks saada vähemalt 3–4 järeltulijat, plaanitakse aasta-pooleteise pärast järgmist kunstliku viljastamise protseduuri. “Laps on toonud nii palju õnne ja rõõmu, et see korvab absoluutselt kõik läbielatu,” kinnitab Kerttu ja tänab Tartu naistekliiniku arste, kelle abil ta üldse lapseootele jäi.

Kolm aastat katsetamist

Tallinlanna Kristiina (30) jättis rasestumisvastased pillid kõrvale neli aastat tagasi, kui beebiigatsus suureks paisus. Meedikuna töötav Kristiina oli millegipärast terve elu aimanud, et ta kergelt lapseootele ei jää, kuid otsustas aasta jagu rahulikult proovida, sest varem pole mõtet arsti juurde minna. “Kui tuleb, siis tuleb, mingit paanikat meil ei olnud,” meenutab ta.

Aasta pärast läks naine günekoloogi juurde, kes diagnoosis tal polütsüstilised munasarjad. “Pole hullu, kõik on veel võimalik,” ütles arst ja soovitas oodata, kuni organism pikaaegsest pillide võtmisest toibub. Kristiinat julgustas ka ema, kes vaatamata samale häirele sünnitas kolm tütart. Kuud möödusid, kuid rasedustest näitas ikka vaid ühte triipu. “Olin küll natuke pettunud, kuid mitte masenduses. Harjutasin end mõttega, et võib-olla ei saagi titat ja tuleb lapsendada,” räägib Kristiina.

Kui aasta jälle täis sai, läks paar Ida-Tallinna Keskhaigla viljatusravikeskusse. Arst määras naisele hormoonravi, mis stimuleeris munarakkude kasvu ja ovulatsiooni.

Kuna mees õppis järgnevatel kuudel Tartus, sõitsid noored aktiivselt Tallinna–Tartu vahet. “See oli päris naljakas,” meenutab Kristiina kõiki neid ponnistusi, mis lõpuks ikkagi kuhugi ei viinud. Jäi veel üks võimalus: kehaväline viljastamine.

Esimese korraga!

Mullu juulis sai Kristiina kaks nädalat ravimeid, mis ta keha protseduuriks ette valmistasid ja munarakke kasvama panid. Ettemääratud päeval tehti naisele üldnarkoos ja koguti punktsiooni teel munasarjadest valminud munarakud, mida oli lausa 31. Munarakud imeti pika peene nõela kaudu steriilsetesse tuubidesse ja viidi need hiljem katseklaasis kokku mehe spermatosoididega.
Kahe päeva pärast siirdati üks viljastatud munarakk emakasse. “Väike suts ja oligi valmis,” meenutab Kristiina. Kahe nädala pärast tegi ta rasedustesti ja nägi õhkõrna teist triipu. “Kas tõesti?” oli naisel seda raske uskuda, sest ta teadis, et mõni paar katsetab 5–6 korda, enne kui naine rasedaks jääb.

Samal ajal paisus tema kõht hirmsuureks. Ravimite tagajärjel oli naisel tekkinud munasarjade hüperstimulatsioon ning vesi oli imbunud verest kõhuõõnde. Selle ohtliku seisundi kaotamiseks pidi ta veel 2,5 kuud saama hormoonravi, jooma palju vett ja sööma valku.

Augustis uuris viljatusarst ultrahelis tema kõhtu ja selgus: “Tõesti, seal elab üks väike tegelane.” Rõõm oli suur! Positiivse erutusega kaasnes aga ka hirm. “Elu muutub nüüd totaalselt. Kas ma olen selleks valmis?” mõtiskles naine. “Enam ei saa vanaviisi vaid endale elada ja mõneks ajaks on reisidel kriips peal,” arutles mees.

Praegu on aktiivne ja rõõmsameelne poeg Krister juba viiekuune. “Tundub, et mehele täitsa meeldib isa olla,” räägib Kristiina, kes sooviks perre ka teist last, kuid seekord nii, et beebi tuleks vabatahtlikult vanemate juurde. “Mitte et viljatusravi oleks olnud väga ebameeldiv... Pole lihtsalt teada, kuidas pikaaegne hormonaalne stimulatsioon naise tervisele lõpuks mõjub.”

Nagu Ameerika mägedel

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku direktor Aivar Ehrenberg, kes on aidanud sadadel paaridel last saada, tõdeb: “Viljatusravi ajal kulub närve kõvasti, sest tegevus on psüühiliselt kurnav – kord on lootused ülikõrged, kord masendus sügav. Seda võib võrrelda Ameerika mägedel sõitmisega.”

Kui kliinik asub kaugel, kulub ka raha rohkem, sest arstikülastusi on palju. Ja muidugi tuleb varuda kannatust, sest ravi võib võtta rohkesti aega. “Enamik katsetest kahjuks ebaõnnestub. Juhtub sedagi, et minnakse lahku – isegi siis, kui jõutakse soovitud tulemuseni. Üsna mitmed paarid aga, kellel teoreetiliselt võiks asi kunagi õnnestuda, ei suuda ravi nii kaua jätkata,” räägib arst.

Viljatusravile pöördunute arv on aasta-aastalt siiski suurenenud. Mullu tehti Eestis juba ligi 2000 kehavälise viljastamise protseduuri (IVF) ja umbes 500 beebit tuleb aastas tänu sellele ilmale.
Mis siis viib selleni, et mõned paarid peavad meditsiinilt abi otsima? Aivar Ehrenberg põhjendab seda nii: naised lükkavad lapsesaamist järjest hilisemaks ajaks, kuid pärast 30. eluaastat hakkab viljakus langema. Halvenenud on ka meeste viljakusnäitajad: ilmselt nii keskkonna saastatuse kui ka vähest liikumist soosiva töö ja eluviisi tõttu.

Kuna praegu finantseerib haigekassa viljatusravi ja kunstlikku viljastamist jälle täies ulatuses (kuni naise 40. eluaastani) ning endal tuleb tasuda vaid osaliselt ravimite eest, ergutab seegi lastetuid paare valima viie kliiniku vahel, kus tohtrid on neid valmis aitama. “Kui ravi muutub järjest kättesaadavamaks ja iga­päevasemaks, kaovad ehk ka hirmud ja muud psüühilised barjäärid,” loodab dr Ehrenberg.

Viljatusravi trendid

Põhilised ravimeetodid, mida lastetute perede aitamisel kasutatakse, on IUI ehk kunstlik seemendus ja IVF ehk kehaväline viljastamine. Kehavälise viljastamise osas on maailmas praegu kaks põhisuundumust. Esiteks püüe vähendada mitmikraseduste teket, siirates vähem embrüoid. Miks on eesmärgiks ühe lapse sünd? Sest mitmikraseduse riskid on oluliselt suuremad nii emale kui ka lastele.

Paraku õnnestub vaid umbes ühel embrüol viiest jõuda sünnini. Kuna noorematel naistel on embrüod kvaliteetsemad, pakutakse neile esimestel katsetel ühe embrüo siirdamist.
Üle 35aastaste naiste puhul on tavapärane kahe embrüo siirdamine ja neile, kel seljataga mitu ebaõnnestunud katset, siiratakse kolm embrüot. “Mitmikute sünni võimalikkuse osas hoiatame patsiente alati,” ütleb dr Ehrenberg.

Teine püüe on vähendada ravimikoormust ja pakkuda “mahedamat” stimulatsiooni. “Munasarjade stimulatsioon on patsiendile füüsiliselt ebameeldiv ja selle tagajärjed on vahel harva ka tervisele ohtlikud,” tõdeb arst.

Viljastamise tõhusus tõuseb aeglaselt

Keskmiselt vaid kolmandik kehavälise viljastamise katsetest viib sünnituseni. Tulemused paraneksid, kui õnnestuks paremini teostada embrüo valikut, kuid kahjuks on küllalt patsiente, kellelt kvaliteetseid embrüoid saada ei õnnestugi.

“Kunstliku viljastamise protsessi juures on nii palju muutujaid, et enamasti ei ole võimalik öelda, kas õnnestumise tagas meeskonna tubli töö või puhas juhus. Protsessi tingimused pole nii täpselt korratavad,” sõnab dr Ehrenberg.

Seega oleks mehele ja naisele kõige parem variant saada laps loomulikul teel. Et see juhtuks, ei tasu lükata esimese lapse sünnitamist hilistesse 30. eluaastatesse. Kehakaal tasub hoida normis ja elada tervislikult, eeskätt mitte suitsetada.

“Võib-olla kõige olulisem on õige kaaslase valik ja suhte hoidmine. Olukord, kus ligi neljakümnesena alustatakse uut kooselu ja soovitakse last, on üpris sage,” nendib Aivar Ehrenberg.

Viljatuse põhjused ja ravi

Viljatuseks peetakse olukorda, kui paar, kes ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid ja on regulaarselt vahekorras, pole jäänud lapseootele 12 kuu jooksul. Oletatakse, et Eestis on laste saamisega probleeme 10–18% paaridest.

Viljatus on kolmandikul juhtudest põhjustatud mehe ja kolmandikul naiste terviseprobleemidest. 20–25% juhtudest on põhjused mõlemapoolsed. Teatud osal jääb põhjus selgusetuks.
Naise viljakust vähendab lisaks vanuse tõusule ka sugulisel teel saadud haiguste põdemine, emaka patoloogiad, endometrioos ja ovulatsioonihäired. Viimast võivad soodustada tugev stress, antidepressantide kasutamine, üle- ja alakaal.

Mehe viljatust põhjustavad lisaks geneetilistele teguritele haigused ja traumad. Samuti eluviisist tingitud põhjused: ülekaal, stress, alkoholi liigtarbimine, anaboolsete steroidide manustamine jne. Nii naise kui ka mehe viljakust vähendab suitsetamine. Raseda suitsetamine vähendab tema poja fertiilsust tulevikus. Viljakust saab mõnel juhul taastada ravimite ja operatsioonide abil.

Kunstlik viljastamine tähendab seemnerakkude või embrüo(te) viimist naise kehasse. Esimest meetodit nimetatakse intrauteriinseks inseminatsiooniks (IUI ehk kunstlik seemendus), teisel puhul on tegu munaraku kehavälise viljastamisega (IVF ehk in vitro fertilisatsioon) ja embrüo siirdamisega.

Kehavälise viljastamise protseduuridest viib rasestumiseni 35% ja lapse sünnini 30%. Peamine õnnestumise määraja on naise vanus. Alla 35aastastel naistel on rasestumise tõenäosus 40–50%, üle 40aastastel mitte üle 15%.

Loe ka: viljatus.ee