"Ma ei ole meditsiinilise haridusega ega taha pidevalt otsida ja mõelda, mida mu sümptomid tähendada võivad või milliseid uuringuid peaksin arstilt juurde küsima, sest vastasel korral võidakse midagi kahe silma vahele jätta.”

29aastase Eylin Kuusemäe teine laps Theo Oliver nägi ilmavalgust alles mõned nädalad tagasi, 9. mail. Kui oma esimest tütart Thea Anettet (praegu 9aastane) kandes lasi naine end jälgida riigikliinikus, siis Theo Oliveri oodates usaldas ta selle töö erakliinik Fertilitase arstide ja ämmaemandate hooleks.

“Esimese rasedusega olin arvel Mustamäe polikliinikus, kus ma sain küll hädavajaliku jälgimise ja uuringud, kuid ma ei tundnud end kunagi päris kindlalt. Näiteks 22. rasedusnädalal ei tundnud ma veel lapse liigutusi, mispeale suunas arst mu ultrahelisse ja ütles üsna emotsioonitult, et lapsel võib olla neuraaltoru defekt. Arstipoolse kommentaariga ei tulnud kaasa ühtegi selgitust, mistõttu pidin kodus end magama nutma, kui olin internetist lugenud, et neuraaltoru defekt võib tähendada sügavat puuet. Õnneks ultraheliuuring lükkas selle koleda kahtluse ümber ning mul sündis terve laps. Ometi tekitas olukord minus pingeid, mida üks rase naine ei peaks tundma,” meentab Eylin oma ebameeldivat kogemust riiklikus kliinikus.

Teda häiris ka see, et arst ei jaganud talle kui esmarasedale inimlikke nõuandeid raseduse, sünnituse ja väikelapse hooldamise kohta. “Erahaiglas käies oli kõik täiesti vastu­pidine sellele kogemusele, mille sain riigikliinikust: sain nüüd rasedana piisavalt nõustamist ja mind kuulatakse. Näiteks on mul alati olnud probleem madala hemoglobiinitasemega, mis raseduse ajal veelgi süvenes. Kui riiklikus kliinikus määratakse rasedatele kohe vereproovis madalat näitu nähes rauapreparaadid – mis oleks süvendanud mind niigi vaevavaid kõhuhädasid –, siis Fertilitases rääkisime ämmaemandaga probleemist süvitsi ning jõudsime kokkuleppele, et proovin enne rauapreparaatide kasuks otsustamist korrigeeritud toitumisega hemoglobiinitaset tõsta. Ta oskas mulle soovitada toiduaineid, mis aitavad asja tasakaalus hoida.”

Lisaks meeldib Eylinile väga, et erakliinikus sai ta rohkem uuringuid kui riiklikus – iga väiksemagi kahtluse peale suunatakse rase lisauuringule, mille olemust talle eelnevalt korralikult selgitatakse. Riigihaiglas peavad arstid ja ämmaemandad kinni pidama rangelt napist eelarvest, mis jätab lapse­ootel naise hinge hirmu, et tehakse vaid hädavajalikud uuringud.

Eylin ei pea seda õigeks, et inimesed peavad suuri summasid erakliinikutele tasuma, et saada piisavat hoolt ja jälgimist.  Eylini sõnul on talle oluline ka teadmine, et kui on abi vaja, saab ta seda erakliinikust kiirelt, ilma et peaks mitu kuud uuringuid ootama – riiklikes kliinikutes on eriarstidel väga pikad järjekorrad.

Loe värskest ajakirjast Pere ja Kodu, miks eelistavad lapseootel naised sageli erakliinikuid.