Lapsi ei saa tellida
Tegelikult ei teata siiani täpselt, mis tegurid otsustavad selle, kas munarakk viljastub või mitte. Kui kaks inimest saavad kokku, peavad nende organismid teineteisega kohanema, kuni kõige peenema, rakutasandini välja. Isegi kui naise kehas kohtuvad vabanenud munarakk ja teda ründavad miljonid spermatosoidid, võib juhtuda, et munarakule “ei meeldi” ükski seemnerakk. On kindlaks tehtud, et valiku teeb just munarakk. Kui rakkude tasandil pole kohanemist veel toimunud, ei pruugi munarakk seemnerakul endaga ühineda lasta. Toimub spermatosoidi äratõuge ja/või ebaõnnestunud viljastumine. Seda valikut ei saa inimene ise mõjutada.
Terve noore naise tõenäosus rasestuda on üks neljale ühe ovulatoorse tsükli jooksul. Kui elatakse kaitsmata regulaarset suguelu, siis keskmine aeg loomulikuks rasestumiseks on 3–4 kuud. Kolme kuu jooksul tekib rasedus siiski vaid pooltel naistest, 98% rasestub aasta jooksul.
Kui naine kasutas enne raseduse planeerimist beebipille, on võimalik, et tema tsükkel ei taastu kohe ega ole esimestel kuudel pärast tablettide ärajättu alati ovulatoorne. Kuigi karbil on kirjas, et ovulatsioon taastub kohe pärast pillide ärajätmist, ei pruugi see kõigil nii olla. Ja kui ovulatoorne tsükkel taastubki, võib emaka limaskest pillidest veel õhuke olla ning rasestumist ei toimu ikkagi. Kestev pillide tarvitamine võib olla üks rasestumise edasilükkumise põhjustest.
Teine tegur, mis võib tervel naisel rasestumist edasi lükata, on suur emotsionaalne pinge ja stress. Kui mõlemad tahavad väga last, tekib nii naise kui mehe organismis palju stressiga seotud muutusi, mis ei soodusta lapseootele jäämist. Kõik arstid teavad, et just planeerides ebaõnnestub kiire rasestumine sagedamini. Spontaanselt on see lihtsam – enamik rasedustest saabubki ootamatult. Paljud jäävad lapseootele alles siis, kui jäetakse lootus või ollakse juba kunstliku viljastamise järjekorras. Kahel kolmandikul taolistest paaridest, kel on seletamatu viljatus, tekib rasedus teise kooseluaasta jooksul. Nii juhtus ka sel paaril.
Viljatuseks peetakse olukorda, mil naine ei rasestu 1–2 aasta jooksul, kuigi elab regulaarset kaitsmata suguelu. Kui naine on vanem kui 35, on selle perioodi pikkuseks pool aastat. Ehk siis: kui naine, kes paar kuud on last saada proovinud, tuleb naistearstile, täpsustab arst, kas ta on võimeline rasestuma, s.t kas tema tsükkel on ovulatoorne ja munajuhad läbitavad. Samuti täpsustatakse partneri tervislikku seisundit ning arutatakse paari seksuaalelu puudutavaid küsimusi. Juhul, kui mõlemad on terved, siis aasta jooksul võiks paar üsna rahulikul meelel rasestumist oodata.
Kui aasta jooksul pole rasedust ikkagi tekkinud, tehakse täpsustavad uuringud. Viljastumise ajastamiseks määratakse siis enamasti ovulatsiooni stimuleerivad hormoontabletid. Ovulatsiooni esilekutsuvat ravi tehakse naisele vajadusel vähemalt poole aasta jooksul ning see on kuni 80% juhtudest efektiivne. Juhul, kui tegu on polütsüstiliste munasarjade sündroomiga, spontaanset viljastumist ei teki ja ka ovulatsiooni stimuleerimine ebaõnnestub, on ravi teiseks etapiks munasarjade drillimine.
Kui naine ikkagi ei rasestu, tehakse ravi kolmandas etapis pikemaid munasarjade hüperstimulatsiooni kuure. Pärast seda võib kõne alla tulla katseklaasis viljastamise (IVF) vajalikkus. Kuigi kunstlikust viljastamisest usutakse imesid, pole ka IVF puhul rasestumise tõenäosus palju suurem kui looduslikul teel ehk 25–30%.
Ma ei soovitaks netifoorumeid pimesi uskuda. Muidugi annab lootust, kui keegi kirjutab, et ta tegi nii või teisiti ja jäigi rasedaks. Ent põhjuslik seos pole sellistes lugudes tõestatav, “imerohtudel” on enamasti vaid platseeboefekt. Samas peab arvestama, et alternatiivravi rohtudel võib olla viljastumisel hoopis ebasoodsaid koostoimeid, samuti seda, et toidulisandid võivad lootele halvasti mõjuda.
