Liigutavad sünnituslood: Elen: siiani lähevad mul silmad märjaks kui mõtlen sellele kõigele


Liigutavad sünnituslood: Elen: siiani lähevad mul silmad märjaks kui mõtlen sellele kõigele
Foto: Shutterstock

Pere ja Laps koos Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondiga kogub liigutavaid sünnituslugusid. Toetuseks ja julgustuseks kõikidele, kelle perre on sündinud väike ime. See on Eleni lugu.

Minu poeg sündis kuus aastat tagasi. Ta oli kaua ja väga oodatud laps. Aga elu tahtis nii, et ta tuli meie juurde väga vara. Minu pisike ime sündis tervelt kolm kuud ja neli päeva enne oma õiget tähtaega. Tema sünnikaal oli kõigest 980g.

Kuna elame Pärnus ja minu verejooks oli suur, tuli pojal sündida Pärnus. Sealt viis tema tee otse Tallinna Lastehaiglasse. Poega nägin alles mitu päeva hiljem, sest ise jäin Pärnu haigasse taastuma. Pean ausalt tunnistama, et sellel hetkel ei olnud ma nii enneaegsetsest lastest midagi kuulnud, veel vähem nende ravist ja ellujäämise võimalusest.

Kui ma lõpuks oma lapse juurde jõudsin, oli ehmatus suur — ta oli ikka väga tillukene ja kui palju masinaid ja andureid tema küljes oli. Sellest hetkest on mul selgelt meeles kaks mõtet või tunnet. Esiteks, et hoolimata oma pisi-pisi olekust oli ta täpselt oma isa moodi. Ja teine tunne oli tänutunne. Nimelt poja oli kuvöösis, mille oli üks hea pere haiglale ostnud. Ma olen nii tänulik sellele perele.

Oli väga raske aeg. Siiani lähevad mul silmad märjaks kui mõtlen sellele kõigele. Kuna alguses saime teda ainult külastada, siis kahjuks ei saanud ma oma pisikest iga päev vaatamas käia. Pidin leppima helistamisega. Pärnusse oli pikk tee, sellises seisus ei julgenud ma ise autot juhtida ja mees pidi vahepeal ka tööl käima.

Seotud lood:

Õnneks kolme nädala möödudes, kui poeg oli piisavalt tugev, sain jääda tema juurde haiglasse. Õppisin pisikesega ise toimetama. Kaalus ta siis ju juba üle kilo, eks algul oli ikka üsna keeruline kogu selle rohtude ja söötmiste virr-varris hakkama saada aga nagu elu näitas, sain. Päevad olid pikad ja emotsionaalne pool tegi oma töö, olin ikka üsna kurnatud. Seda enam tegid mind rõõmsaks need päevad, mil lapse isa sai haiglasse külla tulla. Kahjuks temal haiglas ööbimise võimalust ei olnud, tuli sõita Pärnu ja Tallinna vahet. Oli detsembrikuu ning sadas ja tuiskas väga palju lund, ta ööbis ka Tallinnas hotellis, sest kodusõidud võisid halva ilmakorral venida pea neljatunnisteks ja lisaks olla ohtlikud. Aga temast oli väga väga suur abi.

On väga tore, et selliseid projekte tehakse. On väga tähtis, et pere saab sellises olukorras koos olla, sest isa tugi on väga väga oluline nii emale kui lapsele.

Loe veel

Mul on südamest hea meel, et enneaegsetest lastest räägitakse ja nende heaks nii palju soovitakse ära teha.

Olen endiselt tänulik selle haigla personalile, eriti doktor Reedikule.

Aga täna olen ma õnnelik, sest elu on andnud mulle maailma parima poja. :)

Edu teile, Elen Köster

Kui Sinu lapse sündimise lugu on selline, mida tahaksid jagada, siis saada see aadressil perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.

Foto: Shutterstock