Meie peres kasvab kaks muhedat tegelast- Karl-Kristofer (5a) ja Grete-Rahel (2a). Tänaseks on nad liiga jutukad, liiga aktiivsed, liiga sotsiaalsed ja seda kõike kõige paremas mõttes. Nende kahe tegelasega ei hakka kunagi igav, nalja saab hommikust õhtuni. Aga algus oli nii keeruline.

Natuke eellugu…

Ma olen selline inimene, kes tahab olla valmis kõigeks ja pigem mõtlen üle ja hullemaks, kui asi ise on, et mitte siis hiljem olla nii pettunud. Ma teadsin, et sünnitused on erinevad ja juhtuda võib nii mõndagi ja seega tahtsin kõigeks valmis olla. Uurisin ja otsisin internetist lugusid raseduste ja sünnituste kohta, et valmis olla, kõigeks, mis võib juhtuda. Sõna otseses mõttes lugesin ja lasin tuttavatel rääkida „õudusjutte”, mis kõik võib sünnituse ajal juhtuda. Mu oma vanaemal oli väga raske sünnitus ja tal oli haruldane oskus, rääkida selliseid lugusid väga värvikalt ja tõetruult, nii et judinad käisid üle selja. Nii ma siis uurisin ja lugesin ja kuulasin neid lugusid. Uskumatu, millega inimesed peavad silmitsi seisma. Ma võin öelda, et ma olin valmis kõigeks, kõigeks, aga mitte selleks, et sünnib enneaegne laps.

Sel päeval kodus oli juba hommikul imelik. Midagi oli nagu valesti. Kui oli selge, et paremaks ei lähe, kutsus abikaasa Villu kiirabi.

Poja sünd — elus, aga hingamisraskustega

Ma ei tahtnud leppida olukorraga, et pean minema sünnitama. Ma ei olnud selleks ju valmis, oli liiga vara, sünnitähtajani oli veel kaks kuud aega. See polnud isegi variant, et minna praegu sünnitama. Ja ometi läks kõik just selles suunas.

Kui oli selge, et ükski manustatud rohi ei pidurda seda protsessi ja poja lihtsalt on otsustanud just nüüd meie juurde tulla, kohe päriselt, püüdsin ka ise rahuneda ja olukorraga leppida. Lamasin seal voodis pikali, tegin beebile pai ja sõlmisime rahu. Ma sain aru, et see on tema valik, tema on valmis. Ja nii ma siis rääkisin temaga — kui Sina oled valmis, siis olen mina ka. Me saame hakkama ja tuleme toime. Ma oleme valmis! Me võitleme kõik koos ja toetame üksteist. Ma olen valmis ja ma armastan Sind. Sa oled oodatud. Teeme selle ära. Ja me tegime selle ära!

Issi jõudis õigeks ajaks tagasi. Ta oli kogu aeg toeks ja sellest oli nii tohutu suur abi. Ma ei tea, kas ma iialgi suudan talle oma tänulikkust väljendada, mida ma tunnen. Sel hetkel mõtles Villu vaid mulle. Tuletas meelde, et ma puhkaks vahepeal ja hingaks. Ta oli seal minu jaoks. See oli mulle nii oluline, et selles ootamatus olukorras oli keegi ka ainult mulle toeks. Arstid keerlevad ainult veel sündimata lapse ümber. Mu oma mõtted on suunatud lapsele. Kindlasti ka mehel on mõttes väike ilmakodanik. Aga ta oskas suurepäraselt koondada oma tähelepanu vaid mulle. Minu siiras tänu ja armastus kallile abikaasale! Mehe toetus sellistes olukordades on nii oluline juba alates sünnist ja kogu haiglasoleku aja.

Meie esimene ime-laps, poeg Karl-Kristofer, sündis 31+6 rasedusnädalal, kaaludes 1788g ja olles 40cm pikk. Haiglas olime me kokku ligi 3 nädalat.

Peale poja sündi käis kõik väga kähku. Issi ei saanud nabanöörigi läbi lõigata. Poja ei teinud mingit häält ja keegi ei ütelnud ka midagi. Arstid ja õed toimetasid seal midagi. Keegi vaatas mind üle ja ütles, et kõik on terve, õmmelda ei ole vaja, vähemalt üks asi on hästi. No mida ma sellisest lausest siis arvama pean. Mina olin endast väljas, nutsin. Lastearst mässis lapse tekkidesse ja jooksis minu nina alt mööda nii, et nägime sekundiks vaid poja punast ninakest ja läinud nad sealt olidki. Mina nutsin edasi ja mees lohutas. Ämmaemand, kes veel minu palatis toimetas, küsis: „Mis te nutate, kõik on ju hästi?!” Ma ei ütelnud midagi, aga sisemiselt karjusin talle: „Mis mõttes kõik on hästi! Mu laps viidi intensiivi ja ma ei tea, kas ta ellugi jääb! Ta on minu esimene poeg, kes sündis liiga vara. Kuidas saab väita, et kõik on hästi.” Mingi aeg jäime me abikaasaga palatisse kahekesi… ja siis ta murdus… ikkagi inimene. Nüüd oli minu kord teda toetada. See oli imeline hetk. Ja nii inimlik.

Veidi aja pärast tuli lastearst, kes andis infot lapse kohta ja ka selle kohta, mis nüüd edasi saama hakkab. Elus, aga hingamisraskustega. On kuvöösis ja nad toetavad tema hingamist lisahapnikuga. Anti teada, et kui mind sünnitusjärgsesse palatisse viiakse, siis võime oma poega igal ajal vaatamas käia. Lapse isa ka. Mees uuris kohe perepalati kohta, paluti uurida osakonnast. Villu läks kohe küsima, aga vastus oli, et ei ole ette nähtud. Teil enneaegne laps ja intensiivis ja ei tea, kaua ta seal üldse on. Seda oli raske kuulda. Ma olin emotsionaalselt täiesti läbi ja katki ja šokis. Ma olin olukorras, milleks ei olnud ennast ettevalmistanud ja üsna varsti olin ma ka üksi, sest sünnitusjärgsesse mees ju tulla ei või. Ma ei saanud aru, et mismoodi pole ette nähtud. Kellele siis on mõeldud, kui mitte sünnitanud peredele.

Elu ühispalatis

Mingi aeg tuldi ja viidi mind üle sünnitusjärgsesse osakonda-ühispalat, kus on koos neli äsjasünnitanud naist, roosade kardinatega teineteisest eraldatud. Enne käisime läbi intensiivist oma vastsündinud poega vaatamas. Mul tulevad siiani pisarad silma, kui mõtlen sellele kõigele tagasi. Ta oli nii pisike ja …karvane. Ta vaeseke ei paistnud kõigi nende juhtmete ja voolikute alt välja. Ma vaatasin ja nutsin. Vaatepilt oli lihtsalt nii trööstitu ja kurb. Ta oli seal nii pisike ja habras. Arst rääkis lapse olukorrast — seisund on raske, hingamisraskused, võtame päeva korraga. Öeldi veel kord, et oma last võite vaatamas käia igal ajal ja ükskõik kui kaua. Kui midagi muutub, nad annavad kohe teada ja kutsuvad, kui vaja. Selge see, et me ei tahtnud sealt lahkuda, aga mina vajasin ka puhkust. Vähemalt nii mulle öeldi. Sünnitusjärgsesse osakonda enam meest juurde ei lubatud. Tema on oodatud vaid külastusaegadel kella kolmest seitsmeni. Ma ju teadsin seda, aga sellisel hetkel oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Lisaks olime ju kodus arutanud, et võtame perepalati. Nüüd aga… pole ette nähtud. Ma olin just sünnitanud enneaegse lapse ja ma pean jääma üksi.

Emotsionaalselt kurnatud on ju mõlemad ja just vajaks tuge, aga ei. Tulge homme kell 3. See oli väga raske aeg. Just oli sünnitus selja taga ja mees oli siis vaid minu päralt. Mul oli tema tuge vaja ka pärast sünnitust, sest olukord polnud selline, mida on üksi lihtne kanda ja usun, et ka mees vaja kõrvale kedagi, kellele toetuda ja kellega koos seda valu jagada. Aga pole ette nähtud. See ei lähe vist kunagi meelest! Ma ilmselgelt ei maganud üldse sel ööl. Ma ainult mõtlesin, et mis siis, kui hommikul lähen ja poega enam ei ole.

Hommikul käis naistearst mind üle vaatamas ja seletas, kuidas asjad toimima hakkavad — kui kõik korras, kirjutatakse mind küll paari päeva pärast haiglast välja, kuid jään sisse kui lapse hooldaja. Küsisin uuesti perepalati kohta, aga arst suunas selle küsimusega osakonna õdede poole. Küsisin siis hiljem õdedelt ka perepalati kohta ja vastus oli selline, et me ei tea, millal te üldse lapse enda juurde saate ja kui kauaks, teid ennast kirjutatakse varsti välja, jääte siia kui lapse hooldaja ja seega pole te siis enam meie patsient ja pole ette nähtud. Ma olin maruvihane. Minu pähe ei mahtunud arusaam, et mulle pole ettenähtud perepalatit. Minu arust peaks enneaegselt sünnitanud peredel just olema eesõigus. Teised sünnitavad ühel päeval ja põhimõtteliselt järgmine päev lähevad rõõmsalt koju. Ja saavad oma perega kodus koos toimetada. Mina pean olema seal teab kui kaua. Üksi. Ja mul ei või mees toeks olla.

Terve haiglas oldud aja tundsin end seal kui üleliigne

Ma oleks seal nagu omast vabast tahtest ja ise süüdi. Aga ma olin ju seal, sest meie pisike poja sündis liiga vara ja vajas minu toetust ning kohalolu.

Ma veetsin suure osa ajast intensiivis lapse juures. Ma lihtsalt ei suutnud olla seal ühispalatis, kus on peale minu veel kolm ema. Aga nemad olid koos lastega ja nii õnnelikud. Ma ei suutnud vaadata teiste õnne. Lihtsalt ei suutnud. See oli mulle tohutult valus. Kuidas nad seal lapsi hellitasid ja naersid. Helistasid kõik tuttavad ja sugulased läbi, et jagada nendega oma õnne. Külastusaegadel käisid neid sõbrad vaatamas ja olid kõik nii ülevoolavalt õnnelikud. Mulle oli see vastik ja valus. Mina lamasin oma voodis ja nutsin. Lihtsalt nutsin päevad ja ööd. Lapse juures suutsin end kokku võtta ja olla tugev. Aga oma palatisse tagasi jõudes, ma varisesin iga kord kokku ja ainult nutsin.

See ei ole normaalne, et ema, kelle enneaegselt sündinud laps võitleb oma elu eest, peab jagama tuba kolme õnnest pakatava naisega. Sel hetkel tundsin nii puudust saatusekaslastest. Aga mul polnud aimu ka kuhu ja kelle poole pöörduda. Keegi ei küsinud, et kuidas mina toime tulen.

Minu kõrval kardina taga oli ema, kes samuti ei saanud kohe koju, kuna lapsel oli bilirubiini tase liiga kõrge ja ta pidi saama ravi paar päeva. Tema oli ka üsna õnnetu. Tol hetkel ma mõtlesin nii, et mis asja ta nutab, tal ju laps enda juures. Ma saan nüüd aru, kui isekas see tegelikult oli. Tema jaoks oli see ju ootamatu olukord, samuti šokk. Aga sel ajal olingi isekas ja haletsesin ennast. Paari päeva pärast sai ka tema välja ja siis oli küll pikalt selline periood, kui sisuliselt õhtul tuli uus sünnitanu ja järgmine päev sai juba välja. Sama päeva õhtul tuli kohe järgmine, kes sai omakorda järgmisel päeval välja. Kogu selle kolme nädala jooksul, mis seal haiglas veetsin, ei olnud kordagi sellist olukorda, kus mõni voodi oleks olnud tühi. Üks läks ja kohe tuli järgmine. Väga, väga raske oli.

Ma ei kujuta ette, mida pidi tundma Villu (minu abikaasa), kes oli meist kaugel, üksi kodus. Jah, ta käis tööl ja ma loodan, see hoidis tal pea selge ja mõtted mujal. Aga ikkagi. Ka tema ootas oma esimese lapse sündi nii väga ja nüüd ei saa oma perele toeks olla. Mees tegelikult eiras kõiki neid külastusreegleid. Kui aga vähegi töölt sai, siis ta minu juurde tuli. Villul on väga mõistlik tööandja, kes mõistis olukorda ja võimaldas tal käia meie juures nii sageli kui võimalik ja vajalik. Vähemalt iga kolme tunni tagant käisime alati koos last toitmas. Algul ei saanud me muidugi midagi teha, sest esimesed päevad sai ta ainult tilgutist ja siis hakkas sõna otseses mõttes tilga haaval saama. Siis toimetasid toredad õed rohkem ise. Aga kui juba toitmine meile usaldati, siis me tegime seda alati koos. Õnneks mul piima jätkus. Villu käis ka igal ajal, mil aga tahtis, mul palatis. Kuna mina ei olnud ju enam nende patisent, vaid lapsehooldaja, siis mina ei huvitanud kedagi ja seega ei kippunud keegi ka minu kardinate vahele luurele. Nii me eirasime neid reegleid, püsisime vagusi ja olime koos.