Loos määrab kaksikute sünni

“Mis uuring see veel on?” imestas Kadri.
“Teadlased katsuvad selgitada, milline sünnitusviis on kaksikute puhul parem – vaginaalne või keisrilõige,” vastas günekoloog Kristiina Rull. Kadri nõustus.
“Eks ma kartsin kõige enam sünnitamist ning uuringuga liitumine andis mulle kindlustunde, et olen arstide pideval jälgimisel.”
Kuid öeldes jah-sõna, nõustus Kadri nõudega: selle, kas lapsed tulevad ilmale keisrilõikega või sünnitab ta ise, otsustab arvuti Kanada terviseuuringute keskuses ja veel juhusliku valiku teel. Kuidas Kadri sellega päri oli?
“Tegelikult tahtsin loomulikult ise sünnitada. Mul oli aga kindlustunne, et satun endale sobivasse rühma.” Arst sisestas Kadri andmed arvutisse ja mõnekümne minuti pärast tuli Torontost teade: naine ongi arvatud loomulikul teel sünnitajate hulka.

Loomulik sünnitus või keisrilõige

Et rase sellises loosirattas osaleda saaks, peab ta vastama kindlatele tingimustele. Eesti poolt kogub uuringu jaoks andmeid ka günekoloog Pille Vaas, kes selgitab: “Naise rasedus peab olema kestnud vähemalt 32 nädalat, esimene loode peab olema peaseisus, laste kaaluvahe ei tohi olla üle 500 grammi ning ema ja lapsed peavad olema terved.” Seega peab naisele sobima nii vaginaalne sünnitus kui ka keisrilõige. Mitu nendele tingimustele vastanud naist pole aga uuringuga liitunud.

“Mõnel naisel on kindel põhimõte, et ta tahab ise sünnitada, ja on neid, kes soovivad kindlasti keisrilõiget,” nendib dr Vaas. Kes on liitunud, need oma meelt aga nii lihtsalt muuta ei saa, kuigi erandid on võimalikud. Kui loomulikul sünnitusel selgub, et ema või laste tervisele on parem lõikus, tehakse keisrilõige ja uuringu andmed vormistatakse ümber.
Kanada poole läheb Eestist teele info, kuidas kulges sünnitus, milline on ema ja laste tervis pärast sündi ning laste 28-päevaseks, 3-kuuseks ja 2-aastaseks saamise järel. Huvi tuntakse ka laste arengu, ema tervise, ema ja laste psühholoogilise seisundi ning peresuhete vastu.
Kõike seda uuritakse selleks, et saada teada: milline kasu ja millised riskid on keisrilõikel võrreldes vaginaalse sünnitusega?

Küsimus, millele pole vastust

Just küsimusest, milline sünnitusviis on kaksikuid ootavale naisele ohutum, on lähtunud teadlaste huvi. “Praegu peame naisele ausalt tunnistama, et me ei tea seda,” ütleb Pille Vaas. On aga tõestatud, et kaksikraseduse korral tekib lapseootuse ja sünnitusega seotud tüsistusi rohkem kui üksikraseduse puhul.

“Sünnitusabi on seotud suure vastutusega ja kaksiksünnituse juhtimine on hästi komplitseeritud protsess. Paljudes riikides on võetud seisukoht, et seda on lihtsam lõpetada keisrilõikega. Siis pole vaja muretseda esimese ja teise lapse ning ema seisundi pärast. Kuid pole tõestatud, et lõikus on parem. See võib olla arstile lihtsalt mugavam.”
Omad riskid on mõlemal meetodil. Keisrilõige suurendab ema tüsistuste, näiteks verejooksude, infektsioonide ja trombooside tekke ning ka surma ohtu. Sünnitusest taastumine võtab pärast operatsiooni kauem aega ja tõenäosus, et naine vajab ka järgmisel korral keisrilõiget, on suurem. Kuna lõikus tehakse seisundis, mil sünnitustegevus ei ole välja kujunenud, on sel teel sündinud lastel suurem risk hingamishäirete ja ka mõnede traumade tekkeks.

Loomuliku sünnituse puhul on rohkem ohustatud teine kaksik. Pärast esimese kaksiku sündi võib teise kaksiku platsenta enneaegselt irduda, mille tulemusena väheneb loote varustatus hapnikuga. Teine kaksik on sageli tuhar- või ristiseisus, mille tõttu võib ta sündimisel saada trauma, jääda hapnikupuudusse jne. On uuringuid, mis näitavad,
et tuharseisu korral on keisrilõige ohutum.

“Sünnitusabi on paljuski käeline tegevus. Arst peab seda piisavalt palju tegema, et olla selles hea. Kogemust nõuab ka tuharseisus lapse ilmaleaitamine. Kui teeme kaksikute puhul tihti keisrilõikeid, siis ühel hetkel polegi meil enam arste, kes oskaksid kaksiksünnitust vaginaalselt juhtida. Kuid me ei tohiks vana head, klassikalist sünnitusabi unustada,” leiab dr Vaas.

Kas vastus üldse tuleb?

Uuring, mis lõpeb 2011. aastal ja kuhu kaasatakse 2800 kaksikut ootavat naist, pole veel vahetulemusteni jõudnud. Eestist seni liitunud 25 naise põhjal märgivad naistearstid, et kaksikud on sündinud heas seisundis mõlema sünnitusviisi korral. Küll on aga Eesti naiste puhul märgata erinevusi rahulolus.
“Meie naised eelistavad loomulikku sünnitust. Päris mitmed, kes on algul hea meelega nõustunud keisrilõikega, on hiljem kahetsenud ning öelnud, et oleksid tahtnud ikka ise sünnitada ja saada see õige sünnituskogemus. Mõned on olnud selle pärast ka veidi õnnetud,” räägib Pille Vaas.

Kuid teistes riikides võib olla kogemus teistsugune ja pole kindel, et teadlased üldse ühese tulemuseni jõuavad. “Võime ka saada täpsemat infot, millal eelistada keisrilõiget ja millal vaginaalset sünnitust. Lõpuks saame hinnata, milline on meie naiste kogemus üldisel taustal ja kas meil tasub uuringu tulemusi arvestada,” räägib Kristiina Rull.

“Uuring ei pane kogu maailma ühesuguselt käituma, kuid see mõjutab valikute tegemist,” märgib dr Vaas. Keisrilõige domineerib juba praegu riikides, kus ülekaal on erameditsiinil, kuid põhjusel, et naine otsustab ise, millist sünnitust ta tahab. Eestis lähtutakse sünnitusviisi valikul enamasti ema ja lapse tervisest.
 

LÕIKUSEGA ILMALE

Margit Hämarik (27) sattus uuringus keisrilõike rühma.
Margit, kes töötas PRIA peaspetsialistina, kartis aga keisrilõiget kohutavalt. Ta plaanis sünnitusviisi muuta, kuid läks teisiti. Kui ta 34. rasedusnädalal arsti juurde läks, selgus, et tema maks ja neerud ei tööta hästi ning lapsed tuleb kohe ilmale aidata. “Mul olid juba mitu nädalat kohutavad külmavapped, kuid arvasin, et nii peabki olema,” räägib naine. “Väljas oli 25 kraadi sooja, aga tema käis kogu aeg kampsuniga,” meenutab abikaasa Raimo Toomsalu. Kui Margit poleks uuringuga liitunud, oleks korraline arstilkäik olnud mitme nädala pärast.
“Minu õnn, et sain uuringurühma. Ei tea, kuidas muidu oleks asi lõppenud,” ütleb naine. Nüüd tehti talle aga spinaaltuimastus ja võeti välja kaks väikest tüdrukut – 1620 grammi kaaluv Rebeka ning 1720 grammi kaaluv Maria.
“Kuigi olin ärkvel, ma palju ei mäleta. Tundsin, kuidas lapsed mu kõhust välja tõsteti. Mul olid kohutavad valud ja ma vajasin vereülekannet,” meenutab Margit.
Operatsiooni juures oli ka isa. “Tuba oli arste täis ja käis üks suur sagimine. Ühel hetkel ütles mulle arst: “Noh, pilti tuleb teha!” Siis nad välja võetigi. Nii pisikesed olid,” meenutab Raimo. Ema nägi lapsi alles kolmandal päeval, kui ta suutis end püsti ajada. Siis mindi koos lastehaiglasse.

Kahe lapsega harjumine

“See oli stressirohke aeg. Laste toitmine oli terve teadus. Söötsin neid süstlaga sondist ja suurendasin kogust milligrammide võrra iga päev. Õnneks lubati mehel mulle appi jääda,” räägib Margit. Ka kodus osutus toitmine keeruliseks. Kuidas toita lapsi üheaegselt lutipudelist, lüpsta rinnast piima välja ja veel harjutada lapsi rinnale?
“Mina seda logistikat paika panna ei suutnud ning lapsed said rinnapiima vaid neli ja pool kuud,” ütleb Margit. Abiks oli talle mees, kuid ka sugulased, kel vähegi aega oli. “Kõige parem puhkus oli see, kui keegi viis lapsed vankriga jalutama ja ma sain natuke magada.”
Kahe lapsega harjumine võttis umbes pool aastat. “Muutusin enesekindlamaks ja julgesin nendega ka üksi koju jääda. Polnud enam hirmu, et äkki ei saa hakkama.” Praegu on pooleteiseaastased tirtsud oma eakaaslastest vaid kasvult väiksemad. Mõlemad on väga energilised ja jooksuruumi neile juba Võibla küla taluõues Tartu vallas jagub.
Kuigi tüdrukud ütlevad ka usinalt sõnu, vadistavad nad omavahel ikka kaksikute keelt, mida vanemad ei mõista. Kui mängivad, satuvad nii hoogu, et teisi ei märkagi. Kui aga tuju ära läheb… “Siis virisevad järgemööda,” ohkab Raimo.
Lähema viie aasta jooksul pere uut järelkasvu ei planeeri. “Võib-olla siis, kui Rebeka ja Maria on juba abilised lapsehoidmisel, sest kunagi ei või ju teada – äkki tulevad jälle kaksikud!” naerab Margit.

LUPSTI ÜKS JA LUPSTI TEINE!

Kadri Sada (31) poisid kippusid kõhust välja oodatust varem.
“Kaks päeva pärast seda, kui nõustusin uuringus osalema, algasid juba valud,” räägib Kadri, kes 34. rasedusnädalal lapsed sünnitaski. “Ma polnud selleks vaimselt valmis. Kaheaastane Britt-Maria oli kõrge palavikuga haiglas. Olin tema pärast närvis ja ilmselt sellepärast enneaegne sünnitus algaski. Mina sünnitasin ühes haiglas, minu ema oli tütrega teises haiglas.”
Sünnitus ise, mis alates valudest kestis vaid poolteist tundi, oli naisel aga kerge. Kuna aparaat kontrollis pidevalt laste südametoone, pidi naine olema selili. “See pani mu selja pärast valutama, kuid asendit ma muuta ei võinud, sest samal ajal kui sündis esimene laps, hoidsid arstid teist last minu kõhu pealt kätega kinni. Seejärel keerati teisel lapsel, kes oli tuharseisus, pea ette ja sündis ka tema. Nii, lupsti üks ja lupsti teine, nad välja tulid!”
Esimene poeg Laur kaalus vaid 1720 grammi, viis minutit hiljem sündinud Mark 2640 grammi. Laur vajas vereülekannet, Markil olid hingamisraskused ja mõlemad olid kuvöösis neli päeva.
“Kui nad lõpuks enda juurde palatisse sain, oli rõõmu kui palju, aga samas oli ka väga raske. Iga mähet tuli eraldi kaaluda, iga söötmise järel tuli lapsi kaaluda. Ma ainult jooksingi mööda palatit nende kahega ringi. Olin kogu aeg näljas, sest mul polnud lihtsalt aega süüa. Nii hirmsasti tahtsin koju…”

Kaksik kantseldab kaksikuid

Kahe nädala pärast ta lastega koju pääseski. Põnnid pani ta magama lambanahkse kasuka sisse, sest neil oli raskusi kehasoojuse hoidmisega. Kuna Kadri on ka ise oma vennaga kaksik, oskas tema ema anda häid nippe, kuidas beebisid rinnale saada. Pisem oli aga nõrk ega jaksanud imeda. Nii tuli piima välja lüpsta ja vähehaaval hakkas see rinnast kaduma. Kolmandal kuul said poisid juba rinnapiimaasendajat.
“Selles mõttes oli nüüd parem, et lapsed said ilusasti kõhud täis ja magasid kauem. Nüüd sain ka ise juba natuke magada,” meenutab Kadri.
Praegu vudivad kahe aasta ja kahe kuu vanused rüblikud rõõmsalt mööda Annelinna korterit ringi. Teler on tõstetud nende eest lae alla ja kardinad lõigatud poole lühemaks, sest ühe kardinapuu on nad juba alla tõmmanud.
“Muidu on nad aga rahulikud ja sõnakuulelikud lapsed,” ütleb Kadri ning kinnitab, et temal on kaksikutega palju lihtsam kui omal ajal tütrega, kes oli palju kapriissema loomuga. Kaksikud kõnnivad väljas ilusti käsikäes ja mängivad toas põrandal, seljad vastamisi. Kuigi koosmängu on veel vähe, tahavad nad lähestikku olla. Kuna Kadri lahutas mehest juba raseduse ajal, elab ta koos emaga, kes hoiab lapsi siis, kui naine on tööl.
“Elame küll kitsalt, aga eks häid lambaid mahub palju ühte lauta,” naerab särav kolme lapse ema. Uuringu tarvis on ta pärast sünnitust täitnud veel kolm ankeeti. Ta on rahul, et jõudis sellega napilt liituda. “Sünnituse risk oli tänu sellele väike. Arstidega kestab senini soe suhtlemine. Saadan neile vahel laste pilte, et nad näeksid, kelle elule aitasid.”