Ma sain hakkama!

Kaisa on õnnelik, sest elu kahe lapsega on palju vahvam kui ühega. Tema poeg Markus on kaheaastane ja tütar Maarja neljakuune. Kuigi poja ootus kulges mõnusalt ja plaanipäraselt, lõppes sünnitus erakorralise keisrilõikega.

Markuse tulemine

Hommikul alanud valud kordusid keskpäeval juba viieminutiliste vahedega. Õhtul otsustas Kaisa koos mehega haiglasse minna. Sünnitusmajas ootasid teda isiklik ämmaemand ja tuba koos vanniga. Plaadilt tuli lemmikmuusika ja seinalt heitis lamp mahedat valgust. “Oli hea omaette olemine, nagu karukoopas,” meenutab ta.

Nii nagu naise rasedus, kulges ka sünnitus õpiku järgi – üks tund valutamist ja üks sentimeeter avanemist.
Ämmaemand arvas, et umbes poole üheteistkümneks peaksid algama pressid. Kaisa ootas neid kangesti, sest kümme tundi kestnud tuhud muutusid juba rängaks. Ta oli väsinud ja tundus, et sünnitus ei liigu üldse edasi.

Kriitiline pööre

Tund enne südaööd avas ämmemand looteveed ja tema nägu läks pilve – veed olid rohekad, mis näitas, et laps ei tundnud end hästi. Ta kontrollis loote südametööd, mis oli muutunud aeglasemaks. Kohale kutsutud kaks naistearsti läksid ära mureliku ilmega.

“Sain aru, et midagi on halvasti. Peas hakkas vasardama mõte: peaasi, et lapsega kõik korda saaks! Läksin närvi ega suutnud enam valudest üle hingata,” räägib Kaisa.
Paarikümne minuti pärast tulid arstid tagasi ja ütlesid, et läheb keisrilõikeks. “See oli kergendus, sest lapse pärast oli suur hirm.”

Edasi kulges kõik kiiresti nagu kiirabiseriaalis. Naine vahetas riided ja ta sõidutati operatsioonituppa. Enne maski näole panekut tundis ta veel viimast valuhoogu. Järgmisena mäletab ta hetke, kui virgus narkoosist. Kell oli siis pool kaks öösel.

Emotsioonid pärast keisrilõiget

“Segaduses vaatasin ringi ega saanud kohe aru, kus ma olen ja mis oli vahepeal toimunud,” ütleb Kaisa. Veidi toibunud, nõudis ta oma last ja sai poja rinnale.
Markus oli väljaspool kõhtu olnud natuke üle tunni. “Oleksin nii väga tahtnud teda kohe esimestel eluminutitel tervitada – talle silma vaadata ja temaga juttu ajada,” ütleb naine. “Seda jäin kõige rohkem taga igatsema.”

Kaisa ütleb, et tore oli siiski see, et beebi võttis vastu isa, kelle paljal rinnal sai poeg mõnda aega lesida. (Praegu on issi Markuse kõige suurem iidol.)
Ämmaemand seletas emale, et nabanöör oli ümber tita jala ja käe keerdunud ning sünnitusteede avanemine polnud täielik. “Kuigi mõistusega sain aru, et kõik läks hästi, sest keisrilõige tehti õigel ajal ja lapsel polnud hapnikupuudust, olin emotsionaalselt ikkagi löödud,” tunnistab Kaisa. “Kõik mu sõbrad on sünnitanud ise, kuidas siis mina hakkama ei saanud?” kummitas teda küsimus.

Mõni nädal hiljem pani ta oma sünnituskogemuse kirja. Seal on read: “Kokkuvõttes jäin sünnitusega rahule, sest meil on nüüd imeilus pojake, terve ja tubli poiss. Meie Markus!”
Järgmises lauses aga lisatakse: “Ausalt öeldes olen veel tänagi kurb, et sünnitusega lõpuni minna ei saanud. See jäi hinge kriipima, sest olin ju musterrase, kel kõik oli hästi. Ka sünnituseks olin enda arvates korralikult valmistunud ja positiivselt meelestatud. Tahtsin ise hakkama saada…”

Naine oletab, et võib-olla suurendas hingevalu see, et ta kujutas lapse tulekut endale liiga täpselt ette. Ta käis rasedana aktiivsünnitajate joogaringis, kus temas süvenes valmisolek ise sünnitada, sest see on ju nii loomulik.

Ta luges ka palju sünnitusega seotud kirjandust, kuid libises üle keisrilõike temaatikast, sest ei osanud arvestada selle võimalusega. “Aga sünnitus pole asi, mida täpselt planeerida saaks,” nendib ta praegu.

Maarja tulemine

Markus oli natuke üle aasta vana, kui Kaisa jäi uuesti lapseootele. Arst küsis juba esimesel visiidil, kas ta soovib plaanilist keisrilõiget või ise sünnitada. Naisel oli kindel vastus olemas: “Ise!”
Kogu raseduse jälgimise aja oli arst väga toetav; hiljem selgus, et tal oli endal sama kogemus. “Soovisin ise sünnitada. Samas teadsin eelmise kogemuse põhjal, et võib juhtuda, et on vaja keisrilõiget ja siis pole küsimus minu emotsioonis, vaid laps tuleb võimalikult ruttu kätte saada.”

41. rasedusnädala algul näitas ultraheliuuring, et lapse prognoositav kaal on 4200 grammi. Arst kortsutas kulmu ja tuletas meelde, et keisriarmiga emaka puhul on lapse sobilik kaal kuni neli kilo ja sünnituse tähtaeg ei tohi üle minna rohkem kui nädal. Muidu kasvab loode liiga suureks ja see on ohtlik armile. Ta tegi juttu plaanilise keisrilõike kuupäevadest.
Kaisa neelas arstikabineti ukse taga paar pisarat ja hakkas sellele mõttele kõvasti vastu. “Ma olin juba nii kaugele välja jõudnud. Tahtsin kõike ise teha ja nüüd öeldi mulle, et võib-olla ikka ei saa,” oli ta nördinud.

Arstiga lepiti siiski kokku, et järgmisel päeval tuleb naine haiglasse, kus algatatakse lootevete avamisega sünnitegevus. Sekkuda aga polnudki vaja, sest tuhud algasid varahommikul ise ja vahetult enne kodust väljumist tulid looteveed.

Haiglas võttis Kaisa vastu tema enda ämmaemand, seesama, kes oli ka Markuse sünni juures. Ämmaemand toetas naist ja seda ka rasketel hetkedel, sest sünnitus (eriti just presside osa, mida ta esimesel korral ei kogenud) polnud sugugi nii lihtne ja ilus.

Tuhud olid omased teistkordsele sünnitajale ja möödusid üsna ruttu, kuid pressida sai Kaisa vapralt nagu esmasünnitaja kaks tundi järjest. “See oli ikka nii pikk ja valus protsess. Vahepeal mõtlesin, et oli mul nüüd seda jama vaja.” Ämmaemand muigas aga emalikult vanni ääres ja kostis: “Seda sa ju tahtsid.” Naine tõdes väsinult: “Jah, seda ma tahtsin.”

Ühel hetkel vupsas tüdruk vannivette ning järgmisel oli ämmaemand sinaka ja kägiseva beebi (kaalus veidi alla nelja kilo) juba ema rinnale tõstnud. “Naersin ja nutsin korraga. Pole selliseid emotsioone kunagi varem tundnud. Maarja vaatas ringi ja mulle otsa, silmis kogu maailma tarkus ja saladused,” räägib Kaisa.

Päevikusse aga lisandusid read: “Maarja tõmbas kohe mõnuga rinda. Meeleolu oli imeilus. Päike paistis tuppa ja oli tunne, et midagi väga suurt on just sündinud. Inimene.”

Hea sünnituskogemus

Kaisa tunnistab, et teist last oodates soovis ta revanši ja ise sünnitamisest sai isegi kinnisidee. “Kardan, et kui ka nüüd oleks tulnud keiser, oleksin olnud tunduvalt rohkem pettunud kui esimesel korral, kui see oli ootamatu. Aga mul läks hästi.”

Seega ei tasu isesünnitamise mõtte külge ka liialt klammerduda, vaid mõista, et kõige tähtsam on saada terve laps. “Kui aga mingit probleemi ei teki, on oluline, et naine saaks hea sünnituskogemuse. Selle pinnalt minnakse sünnitama järgmisi lapsi,” mõtiskleb noor ema.

Vahel imetleb Kaisa pilte oma äsjasündinud tütrekesest. “Need esimesed hetked on nii ilusad. Kõige suurem rõõm on selle üle, et laps on lõpuks kohal, ja siis tuleb see, et ma sünnitasin ta ise.”
“Maarja on sündinud! Saingi hakkama!” saatis Kaisa pärast sünnitust sõpradele sõnumi. “Hurraa!” hõiskasid sõbrad.  

JULGUSTUSEKS TEISTELE

Paljud naised on segaduses, kas sünnitada pärast esimest keisrilõiget teine laps ise. Kaisa julgustab, et see on võimalik, kui väga tahta. Samas ei mõista ta hukka neid, kes ka teise lapse plaanivad keisrilõike abil saada.

Enda kogemusest lähtuvalt on ta õppinud ja soovitab teistele:

• Valmistudes esimeseks sünnituseks, ei maksa välistada keisrilõike võimalust. Uuri, millistel asjaoludel võib seda vaja minna. Siis ei ole pärast pettumus nii suur.
• Kui naisel ei ole terviseprobleeme ja ta saab sünnitada, antakse talle endale valida, kas tuua teine laps ilmale ise või teha plaaniline keisrilõige. Palju sõltub enda otsusest ja sellele kindlaks jäämisest.
• Väga tähtis on mehe toetus ja valmisolek kuulata üheksa kuud naise jutte eelolevast sünnitusest.
• Hea, kui sünnituse kõrval on ämmaemand, keda naine täielikult usaldab.
• Suureks abiks on ka sõbrannad, kellega saab arutada raseduse ja sünnituse üksikasju.
• Oluline on, et arst toetab naist tema valikutes.
• Järgmiseks sünnituseks tasub ennast ette valmistada: lugeda kirjandust, võimelda ja tugevdada vaimu.
• Arvestada võiks sellega, et ka teine sünnitus võib lõppeda keisrilõikega.  

SÜNNITUSKOGEMUST TASUB ANALÜÜSIDA

Elina Piirimäe, Ämmaemanduskeskuse ämmaemand

Enamasti on naise sooviks sünnitada laps ise – saada hakkama sellega, millega esiemad enne meid on hakkama saanud. Kui see ei õnnestu ja laps sünnib kirurgia abil, võib naine tunda end väga ebaõnnestunult.

Arvan, et sünnituskogemuse analüüs tuleb hiljem kasuks. Ükskõik, kuidas sünnitus on kulgenud, naised tahavad rääkida sellega seotud tunnetest. Kui rääkides leiab ka vastused küsimustele, mis õhku on jäänud, on selle kogemusega palju kergem edasi minna. Meditsiiniliste küsimuste korral tasub aga pöörduda oma ämmaemanda või naistearsti poole.

Keisrilõike otsus ei tule kergelt

Keisrilõige on tõsine ja mitmete ohtudega seotud operatsioon, mida tehakse vaid juhul, kui alateesünnitusega seotud oht on suurem lõikusega seotud ohust.
Eelnenud keisrilõige suurendab järgmise raseduse riske. Seega on need naised nii lapseootuse kui ka sünnituse ajal suurema tähelepanu all.

Pärast keisrilõiget on võimalik ise sünnitada, kui:

• ema on terve (tal pole raskeid üldhaigusi ega preeklampsiat);
• lapse oletatav kaal ei ole liiga suur (neli kilo ja üle selle) ega ole tegu mitmikrasedusega;
• pole verejookse ega emakaarmi ähvardavat rebendit;
• emakakael avaneb sünnituse käigus kenasti;
• lapse pea mahub vaagnasse;
• beebi seisund on hea.

Iga rasedus ja sünnitus on erinev. Kui ilmneb mõni risk, on juba lapseootuse ajal vaja teha plaanilise keisrilõike otsus. Kui riske raseduse ajal ei teki, võib naine julgelt ilmutada soovi ise sünnitada. Siis on võimalus, et ema või lapse tervise huvides on vaja sünnitus lõpetada keisrilõikega sama mis tavalise sünnituse puhul.

Ettevalmistus teeb teadlikumaks

Sünnituseks ettevalmistus (perekooli loengud, kirjandus) on väga oluline. Kindlasti ei saa sellega 100% riske vältida, aga neist teadlik olles saab sünnituse ajal kergema südamega raskeid otsuseid vastu võtta. Teiste naiste kogemustest saab samuti õppida. Seda saab teha nii sünnituslugusid lugedes kui ka foorumites vesteldes.
Kindlasti on tuge oma inimestest sünnitusel – nii tugiisikust kui ka oma ämmaemandast või arstist, kes tunneb ja teab naise/pere soove.