Miks mõned inimesed paistavad olevat täiesti pimedad teatud asjade suhtes, mis on teistel iseenesest selged



Miks mõned inimesed paistavad olevat täiesti pimedad teatud asjade suhtes, mis on teistel iseenesest selged
Foto: Unsplash

Inimene, kellele lapsena on vanemate poolt osaks saanud väga vähe hellust, jääb selles suhtes kuidagi pimedaks ja tundetuks. Ta ei oska ega tunne ka vajadust oma lastele hellust anda. Õnneks on helluse jagamise õppimine võimalik ka hilisemas eas.

Inimesele lapsepõlves osaks saanud kodukahjustuse peamisi põhjusi välja selgitades tõuseb teiste hulgast selgelt esile üks asjaolu: võimetus osutada hellust. Nii kirjutab Martti Paloheimi Varraku raamatus "Lapsepõlve mõjud".

Lapse vastuvõtlike etappidega kaasnevate võimaluste kohta on tabavalt öeldud, et need on nagu aknad või luugid, mida loodus teatud aja lahti hoiab. Kui kedagi sisse ei tule, siis aknad või luugid sulguvad ning sisse enam ei pääsegi. Samal ajal avaneb pidevalt uusi luuke ja neile tuleb ruumi teha.
Kriitiliste etappide teooria põhineb juba Wieseli ja Huberi poolt 1970-ndatel läbi viidud tuntud uurimusel, mis loomasõprade ja eriti kasse armastavate inimeste meelest on kindlasti ebameeldiv: nimelt õmblesid teadlased kinni vastsündinud kassipoegade silmad. Pandi tähele, et pimendatud silmade ja ajukoore nägemispiirkonna vahel arenes välja nii vähe närviühendusi, et vaene kiisu jäi ka pärast laugude avamist täiesti pimedaks.
Sama kehtib ka teiste arengunähtuste puhul. Rääkimine tuleb selgeks õppida teatud ajal, muidu ei õpita seda enam üldse. Sama kehtib ka võõraste keelte kummaliste häälikute õppimise kohta.
Juba päris varakult otsustatakse, kuidas aktiviseeruvad närvirakud
ja milline võrgustik linkidest moodustub. Lapsepõlve kogemused määravad paljuski, ehkki mitte täielikult, selle, kas lapsest kasvab vilgas või aeglane, arglik või enesekindel,jutukas või vaikne inimene. Varased kogemused on neurobioloogiliste uuringute kohaselt nii püsivad kui ka tugevad. Need võivad täielikult muuta seda, mis tulevase inimese olemusest saab. Muidugi mõeldakse tulevase inimese all seda, milliseks oleks laps teistsugustes oludes võinud areneda.

Loe veel

Seotud lood:

Eelnevaga seoses on põhjust veel kord rõhutada, et täiesti erilist tähelepanu tuleb pöörata imikueale, ehk siis just neile kaheteistkümnele kuule, mida laps on sunnitud veetma „loomuvastaselt”
– ema kõhust väljaspool. Vastsündinud lapse ja tema ema vaheline, see peaaegu telepaatiline, instinktidel põhinev kommunikatsioonisüsteem on sel ajal juba olemas ja hoolitseb kõigi tähtsamate kontaktide eest, mis lapsel oma ümbruskonnaga on. Siinkohal jätabki loodus lapse vanematele tohutu vastutuse. Nad peavad osalema uue inimolendi ja tema
isiksuse loomises.

Kõik need teaduslikud avastused tõstavad arusaadavalt esile vanemaid häiriva küsimuse. Kui suur osa neist meele arenguakendest sulgub juba enne, kui algkool on läbi saanud, kas siis sellistel lastel, kelle vanemad ei teinud plaanipärast tööd närviahelate õigeaegseks arendamiseks ehk siis ei askeldanud ega te gelenud nendega, on lootus
täielikult kadunud?
Lootus on kadunud ühel tasandil. Õnneks säilitab aju oma õppimisvõime siiski läbi kogu elu – kuid sügavamal tasandil panevad need andmed varase lapsepõlve tähenduse üle küll tõsiselt järele mõtlema. Viis, kuidas last enne kooliiga kodus koheldakse, saab selles valguses täiesti uue tähenduse. Lapsed, kelle närviühendusi enne kooliminekut piisavalt ei stimuleerita, ei saa kunagi nendeks, kelleks nad oleksid võinud saada. Veel halvemini läheb siis, kui neid lisaks sellele halvasti koheldakse.
Tulemuseks on kahjustus kahel tasandil: on olnud liiga vähe
head ja liiga palju halba.

Kas jälle süüdistatakse kõiges vanemaid?

Sooviksin siiski lohutada: pole vaja liigselt muretseda. Kui imikueas on lapsele saanud osaks kas või mõõdukal hulgal tähelepanu ning kui tegemist pole olnud tegeliku ükskõiksuse ja selge hoolimatusega, pole häda midagi. Meil puudub täpne teave selle kohta, mida võiks tähendada – mõõdukal hulgal tähelepanu. Vahest võime öelda, et mitte liiga palju ega mitte liiga vähe. Teisisõnu, me ei tea, kui tõsiselt peab lapse hooletusse jätma, et osutuks tõeks õnnetus – „temast ei saa seda, kes temast oleks (hoolikama hoidmise korral) võinud saada”. Sama oluline on küsimus, kui palju talub laps välditavat halba nagu näiteks kehalist karistamist ja hingeliselt kalki kohtlemist.
Tasakaalustamiseks peame arvesse võtma ka vanemate talumisvõime, töölkäimisest tekkinud väsimuse ning ema jõuvarud ja teised tähtsad plaanid, samuti isa mehelikkusega seonduvad probleemid ja võimuiha.

Vanemlikkus on tõsine ülesanne.

Täiuslikku vanemlikkust ei ole olemas, ehkki mõned jõuavad sellele päris lähedale. Eriti oluline on, et vastsündinuid, imikuealisi
ja väikelapsi ei jäetaks hooletusse ning et neid hoitaks võimalikult hästi ja hellalt. Mida paremini, hoolikamalt ja hellemini väikest last koheldakse, seda paremini saavad vanemad kindlustada oma lapse tuleviku selles mõttes, et temas peituvad geenid võetakse siis võimalikult paremini kasutusele.

Kui küsimus on mängu- või kooliealistes lastes, siis paistab,
et muret tuleks tunda ka juba riiklikul tasandil. Tasub mõelda, millised on rahva tavad. Kuhu tõmmata piir lapse mõttetu poputamise ja hellitamise ning otstarbeka ja asjaliku hoidmise vahel? Kuidas on kogu rahva ajude arengut mõjutanud loomuvastased õpetused laste tingimusteta kuuletumise tähtsusest, varaja sest puhtusekasvatusest, söögilauas valitsevast ülikarmist korrast, kehalise karistamise kasulikkusest jne. Sellistel juhtudel on põhjust tõsiselt rääkida varaste kahjustuste saamise võimalustest.
Seepärast tuleb olla tähelepanelik, et lapse tulevikku vähemalt kohe elu alguses ei hävitataks.

Allikas: Martti Palohoimo "Lapsepõlve mõjud"

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare