Midagi on valesti

Arita on tumedapäine ja emotsionaalne läti naine ning Paul vaoshoitud inglise mees, kes elavad ja töötavad juba mitu aastat Eestis. Raseduse lõpus, vaid mõned päevad enne traagilist sündmust Fertilitases tehtud ultraheliuuring näitas, et lootega on kõik korras. Kuna tita oli kõhus, pea ülevalpool, otsustati, et beebi tuleb ilmale 9. jaanuaril keisrilõike abil.
Aasta esimestel päevadel adus Arita, et laps ei liiguta enam. "Emainstinkt ütles, et midagi on väga valesti. Käisin ujumas, sest raseduse ajal see meeldis lootele ja ta muutus aktiivsemaks." Seekord ei mõjutanud ujumine midagi. 3. jaanuaril kiirustas paar taas Fertilitasesse, et saada selgust, mis lootega lahti.
"Süda ei löö enam," lausus ultraheliuuringut teinud arst.

Hiljem selgus ka surma põhjus. Nabanöör keerdus neli korda ümber loote kaela ja oli lisaks veel ka sõlmes. Sageli ei põhjusta nabanööri keerdumine ja sõlm midagi halba, kuid kahjuks ei läinud see nii Arita ja Pauli puhul. Nende laps suri.
Ka siis, kui loode pole enam elus, on ema tervise seisukohast parim, et ta sünnitab lapse ise.
"Selle teadasaamine oli kohutav," meenutab Arita. "Ma tundsin, et kõige parem lahendus oleks mul surra kohe siin ja praegu."
Arita sai sünnitust esile kutsuvaid medikamente, Paul pidi minema korraldama praktilisi asju. Tuli teavitada sugulasi-sõpru ja paluda viimaste abi selleks, et viia nende kodust kuhugi hoiule väikene beebivoodi ja muu lapse tulekuks valmis ostetud varustus. Siis läks Paul haiglasse Arita juurde tagasi.

Nad veetsid koos öö, tukastades vaid hetkedeks. Nad veetsid koos veel järgmise päeva ja järgmise öö. Hommikul algas sünnitus. "See ei kestnud kaua ning polnud valus," kirjeldab Arita. "Sünnituse füüsilist valu ei saa võrreldagi emotsionaalse piinaga. See oli minu elu kõige traagilisem sündmus ja samas ka spirituaalseim kogemus. Ma ei kuulu ühtegi kirikusse, aga tol hetkel tundsin selgelt Jumala kohalolekut. Keskendusin täielikult toimuvale, ei paanitsenud. Ma olin justkui kusagil ära."
Vaiksena sündinud beebi jäi haiglasse. Vähem kui nädal tagasi rõõmsalt uut aastat vastu võtnud vanemad läksid tühja koju.

Teraapia on vajalik

Selsamal esimesel õhtul kodus pidasid nad maha mitmetunnise vestluse kriisiterapeut Maire Riisiga, kelle külastuse organiseerisid Arita ja Pauli eestlastest sõbrad. "Olen suhtunud nõustamisse eelarvamusega, et see on rohkem naiste värk," meenutab Paul. "Aga niisuguses olukorras vajab iga mees vähemalt ühte seanssi. On tarvis kedagi, kes kuulab ja küsib õigeid küsimusi."
Ka Arita kinnitab kriisiteraapia absoluutset vajalikkust. "Sa võid mõelda sel hetkel, et liiga valus on elada. Lihtsam oleks surra. Kriisiteraapia aitab näha laiemat pilti ja annab lootust, et on veel mõtet edasi elada. Et me pole üksi, sellised asjad juhtuvad ka teistega, inimesed saavad neist üle. On oodata raskeid aegu, aga tuleb leida oma tee, et hakkama saada."

"Kriisiterapeut peab oma tööd hästi tundma," rõhutab Paul. "Maire Riis oli väga hea, kuid haiglas kohtusime nõustajaga, kellest polnud abi." Nad jätavad üksikasjad delikaatselt enda teada ja meenutavad tänutundes Fertilitase arsti Edda Vainu, kes neid igati toetas. Raseduskriisi nõustaja, kellega nad vestlesid, oli Pauli sõnul aga "vale kaart".

Eestis on tõesti suuresti juhuse asi, kas traagilise sündmuse ajal satub paari kõrvale psühholoogilise toe mõttes "vale" või "õige" kaart.
Tartu naistekliinikus töötab Eesti ainus eriharidusega haiglahingehoidja, aga ta on üksi ja pole kogu aeg kohal. Suuremates haiglates on palgal psühholoog. Lisaks tegutseb sihtasutus Väärtustades Elu, mille nõustajad annavad nõu igasuguse raseduskriisi puhul mitmetes Eesti haiglates (vt www.rasedus.ee).

Kui isegi õppinud nõustaja võib eksida, siis veel vähem oskab haigla tavapersonali liige leinas inimese puhul käituda.
"Ära nuta, küll saad üle. Sa oled tugev. Olete veel noored, jõuate uusi lapsi muretseda."
Selliseid lauseid EI TOHI leinavatele vanematele öelda. Inimesed vajavad aega olla oma kurbuse sees.
"Ainult need, kes on ise niisuguse tragöödia läbi elanud, teavad, kui hävitavalt see võib mõjuda tulevikule. Kui juhtunut ei käsitleta õieti, võib võtta aastaid, enne kui paar suudab pöörduda tagasi normaalse elu juurde," kinnitab Arita.

Beebide matmispaik

Kui sündinud elus loode on vanem kui 22 nädalat (alates 22. nädalast) või raskem kui 500 grammi, sünd registreeritakse. Surnult ilmale tulnud loote sünd registreeritakse siis, kui loode on üle 500 grammi. Seejärel peavad vanemad otsustama, mida nad teevad surnukehaga.

Arita ja Paul otsustasid kremeerimise kasuks ning tõid koju väikese urni oma poja, Oliver Martinsi tuhaga. "Meile tundus kremeerimine õige, aga mida tuhaga teha? Ma ei kujuta ette, et hoiaksime seda urni kodus. Surnuaed? Ka see mõte käis peast läbi. Meil on pere hauaplats Riias, aga see tundus võimatu. Beebi ei kuulu sinna. Kaalusime lõpuks tuha tuulde puistamist kuskil kaunis kohas, aga siis ei jääks konkreetset paika, mida külastada. Miski ei tundunud õige."

Ja siis meenus Aritale, et ta oli kuulnud Riias asuvast kohast, mis on mõeldud vanematele, kes soovivad oma vaiksena sündinud beebi tuha matta koos teiste samasuguste laste säilmetega.
Keset väikest lilledega kaetud platsi Riias Püha Alberti kiriku aias põlvitab ristatud kätega ingellapse kuju. Ingli ees maa sees asub esmapilgul märkamatu plaadiga kaetud suur anum. Sellesse ühisesse urni puistatakse laste tuhk. Koht ei mõju süngelt, vaid ilusa, isegi helgena.

Mälestus- ja matmispaika haldab Läti haiglavaimulike ühendus. Idee tõi USAst Lätisse noor haiglavaimulik Lelde Titava. Kuid selliseid paiku, mille nimeks inglise keeles on Soul Garden (hingede aed) leidub ka Euroopas. Inglismaal näiteks on neid üle viiekümne.
Lelde räägib, et tavaliselt maetakse sinna beebid, kes on sündinud pärast 22. rasedusnädalat surnult või siis elanud vaid mõned minutid või tunnid. Kuid see on ka leinamise koht vanematele, kellel pole tuhka, mida matta.

Ka raseduse katkemine on lein

Kui rasedus on kantud peaaegu lõpuni ning laps mingil põhjusel sureb, tundub lein kuidagi selgem kui varase nurisünnituse puhul. See on vähe räägitud teema, kuid igasugune raseduse katkemine võib olla naisele ja ka mehele sügav hingeline kannatus. "Ma olen näinud, kuidas mõnenädalast katkenud rasedust leinatakse taga kümme aastat hiljem," räägib Harju-Risti koguduse kirikuõpetaja Annika Laats.

Ameeriklanna Katrina Stonoff, kes on üle elanud mitmeid raseduse katkemisi 15 aasta jooksul ning avaldanud sel temal romaani (vt ka www.stonoff.com), kirjutab ühes oma essees, et oleme ümbritsetud naistest, kes on nurisünnituse tõttu kaotanud lapse, kuid me lihtsalt ei tea nende lugusid. Ta unistab: "Võib-olla kunagi mõistab meditsiinipersonal, kui sarnane on raseduse katkemise järgne lein selle tundega, mida kogeb paar vaiksena sündinud lapse puhul. Ka naised, kes elavad läbi nurisünnituse raseduse esimesel trimestril, vajaksid toetust, et oma lein korralikult läbi elada ja jätta see kogemus minevikku."

Vaimulik Annika Laats räägib mulle loo oma tuttavast, kelle rasedus katkes kolmandal kuul. Loode tuli ilmale naistehaiglas arsti ukse taga vastuvõttu oodates. Täpsemalt sattus ta WC-potti, sest mujale kui tualetti ei osanud see naine minna.
"Mida ma nüüd lootega teen?" küsis meeleheitel naine personalilt.
"Tõmmake vesi peale," vastas haigla töötaja.

Hüvastijätt vajab tegu

Mitte ainult meditsiinipersonal ei vaja teema tõsiduse paremat mõistmist, vaid me kõik. "Minu töökogemus ütleb, et enneaegsete laste sünni ja surma teema on meil tõrjutud seisundis," räägib Tartu naistekliiniku hingehoidja Naatan Haamer. "Kui tegemist on alla 22nädalase või väiksema kui 500grammise lootega, mis ei lähe sünnina kirja, on inimesed nõutud: mida nüüd teha? Kas leinata? Just nagu polnud veel inimene... Kaotusvalu püütakse enamasti vältida ega julgeta end avada. Naine võib-olla tahakski leinata, aga mees, vanemad või sõbrad ütlevad, et unustame ära." Nii jääb lein lõpetamata, välja elamata.

"Kuid naisel on õigus leinata," rõhutab Naatan, "sellepärast olen ma niisuguse matmispaiga ja mälestusmärgi rajamise poolt. See tõstab teema, annab sellele eluõiguse."
Kui sünnib laps, kes ei jää elama, aga kelle sünd registreeritakse, peavad vanemad otsustama, mida teha surnukehaga. Lapse võib matta perekonna hauaplatsile, kuid paljudel pole seda. Ja kui nad hauaplatsi saavad, siis võib olla emotsionaalselt raske matta beebi võõrale kalmistule, kus pole ühtegi sugulast. Lelde Titava teab üht naist, kes hoidis just sel põhjusel urni oma lapse tuhaga 15 aastat esikus riidekapis.

Alla 22nädalased looted jäävad tavaliselt haiglasse ja lähevad kremeerimisele koos "muu operatsioonimaterjaliga". Siiski on nii Tallinnas kui Tartus olnud üksikuid juhtumeid, mil vanemad on soovinud tillukese beebi keha endale saada, et teda ise matta, ja on saanud ka. Leina läbielamise seisukohalt võib see hea olla, sest hüvastijätt vajab reaalset tegu.

Hingede aed ka Eestisse

"Oliveri tuha ühisesse urni puistamise juures olime vaid mina, Paul, Lelde ja koguduse vaimulik," räägib Arita. "Kuidagimoodi tajusime, et toimuv on õige. Et me teeme õigesti, mattes oma lapse tuha just sinna. Tulime koju ja tundsime, et see aitas meid."

Oliveri mälestuseks soovivad nad ka Eestis rajada paiga, mis võib aidata peredel oma leinaga toime tulla. Arita ja Pauli jaoks on see ka tänuavaldus Eestile ja eestlastele, kellelt nad raskel ajal said tuge ja mõistmist.
Naatan Haamer juhatas paari kokku Harju-Risti koguduse õpetaja Annika Laatsiga. Annika lõpetas enne vaimuliku kutse saamist Tartu meditsiinikooli, töötas aastaid sünnitusmajas ja koolitas end hingehoiu alal. Seepärast võttis ta kohe tuld, kui Arita ja Paul oma ideest rääkisid. Ka kogudus asus plaani toetama. Nüüd võib veel muinsuskaitse ettevõtmisele kriipsu peale tõmmata, keelates vanasse kirikaeda rajada midagi uut. Kuid Annika loodab, et kogudus tohib muinsust kahjustamata siiski teha midagi niisugust, mida vajavad inimesed, kes elavad siin ja praegu.

Igaüks otsustab ise

"Me ei taha seda kohta kellelegi peale suruda," ütleb Arita. "Mõned matavad beebi surnuaeda, mõned hoiavad urni kodus. Igaüks otsustab ise, mida teeb." Aga ma mõtlen, et on hea, kui ka Eestis saab valida niisuguse võimaluse, mida meie Riias kasutasime. Mind ja Pauli aitas see väga. Ka need vanemad, kel pole midagi matta, võivad tunda seda paika oma kohana. Samuti naised, kes on läbi elanud olukorra, kus nad pidid valima abordi."
Võib-olla tuleb see mälestus- ja matmispaik jämeda kaardunud kastanioksa alla, mis Harju-Risti kiriku 700aastase altariruumi taga justkui kaitsva käena üle rohelise kamara sirutub. Võib-olla kusagile mujale pühakoja ligi. See polegi nii tähtis.
Tähtis on see, et ta on olemas ja ütleb meile, et meil on luba leinata oma lapsi, kelle süda juba lõi, kuid kelle elu jäi elamata. Kui te tunnete, et see teema puudutab teid, siis kirjutage kindlasti Annika Laatsile, Aritale ja Paulile oma mõtetest. Nende ühine meiliaadress sel otstarbel on vaiksed@live.com

SEE MÕTE VAJAB HARJUMIST

Christine Kraas, ämmaemand Ida-Tallinna Keskhaiglas:

Minu rasedus katkes 22. nädalal. Lapse sündi küll ei registreeritud, kuid siiski võtsime ta endaga kaasa. Meile oli see väga oluline. Ta oli meie laps, osa meist, kuulus meile. Tahtsime hüvasti jätta lapse ja temaga seotud unistustega.

Matsime lapse väikese karbikese sees oma perekonna hauaplatsile. Tema mälestuseks on seal nüüd ka väike kivi ja puu.
Sel ajal ei teadnud me kaaluda sellist võimalust, nagu nüüd Riias on ning mida Arita ja Paul soovivad ka Eestisse. Meile meie praegune variant sobib, seepärast ei oska ma tagantjärele öelda, kas oleksime niisugust võimalust kasutanud. Kindlasti on neid, kellele see sobib, ja neid, kes valivad midagi muud. Iga uus asi vajab harjumist.

Minu meelest on sellisel paigal siiski teraapiline mõju ka neile, kes on kaotanud loote väga varases eas. On koht, kus meenutada ja terveneda, kohtuda sarnase olukorra läbi elanud inimestega.
Mulle oli matmine rituaal, mis aitas kohaneda ja olukorraga leppida. Lein kestis üle aasta ja sellega tuli teha palju tööd. Üldiselt meil ei juleta leinast rääkida ja valusad emotsioonid peidetakse enda sisse. Kuid rääkida on tähtis. Veelgi tähtsam on, et keegi lihtsalt kuulaks, oleks olemas, laseks tunda kurbust ja püüaks vähe lohutada. Lohutamine ei aita leinast üle, vaid peidab valu. Võib panna endasse sulguma ja tundma süüd, et põhjustad teistele oma kurbusega valu.

Kõrvalseisjatel ei tasu leinajat vältida, isegi kui ei tea, mida öelda või kuidas olla. Raske on taluda teise valu ja kurbust, kuid pole midagi paremat, kui lasta leinajal nutta ja kurvastada ning lubada endalgi sel hetkel kaasa leinata ja olla üheskoos kurb.