Laps tuleb siis, kui vanemad on valmis

„Oleme Henryga (32) koos kaheksa aastat, abielus sellest neli. Juba alguses oli meil kokkulepe, et lapse saame siis, kui mõlemad selleks valmis oleme. Üksteisele survet me avaldama ei hakka.
Arvasin kaua, et ma ei taha lapsi. Mul oli veendumus, et minust ei saa head ema. Kaks aastat tagasi tundsin, et ikkagi tahaks. Väga tahaks! Abikaasa vajas veel mõtlemisaega, ja siis, suvel, oli ta valmis. Proovisime, kuid kõik ei läinud nii roosiliselt, kui lootsin. Eks ma teadsin, et see ei pruugi käia nipsti! – olen ise proviisor, mõelnud kunagi ämmaemandaks saada, hästi palju lugenud raseduse ja sünnituse kohta.

Jäin rasedaks detsembris, kuid see peetus kohe. See oli suur löök mõlemale. Arst soovitas, et võiksime kohe uuesti proovida, kuid kui seda aprilliks veel juhtunud polnud, tundsin, et mul on pausi vaja. See hakkas käima juba nii, et aina lugesid päevi ovulatsioonini ja teatasid abikaasale, et järgmine nädal on see nädal – igasugune spontaansus kadus ära. Sellest sai villand. Tahtsin mitte mõelda uuele rasedusele, vaid leinata eelmist. Pealegi ketras peas mõte, et peaksin alla võtma, sest ka liigne kehakaal võib takistada rasestumist. Jälgisin toitumist, sõin rohkem köögivilja, jätsin magusa menüüst täiesti välja, tegin trenni, leidsin rahu iseendaga. Meil on abikaasaga hästi lähedane suhe, ka minu kolm õde on mulle heaks toeks. Lugesin, peamiselt aitas mind Louise L. Hay „Tervenda end ise“.

Septembris hakkasime uuesti planeerima ja mais jäin rasedaks. Sellega juhtus veel tore lugu: olin mai algul palunud günekoloogilt kõikvõimalike analüüside saatekirjad, ka mehele meestearsti juurde. Mõne nädala pärast kirjutasin arstile õnnelikult: „Pole mõtet testidele minna – minu rasedustest oli positiivne!“

Lõppematu iiveldus

Raseduse esimene trimester oli väga raske. ­Iiveldasin tohutult ja iga päev, aeg-ajalt oksendasin. Kuigi teadsin, et rasedus võib selline olla, ei uskunud ma, et see võib minuga juhtuda. Olin ette kujutanud, et nüüd, mil ma raseduseks nii valmis olen, on mu lapseootus hästi pehme ja sügav. Et olen lapsega kontaktis, räägin temaga, naudin oma uut seisundit. Aga kõik oli risti vastupidi – mul oli nii paha, et ma ei jõudnud üldse lapsele mõelda, ma polnud töövõimeline ega suutnud suhelda sõpradega. Olin pettunud: kas siis selline rasedus ongi?

Kohe algasid ka süümepiinad. Mis ema ma olen, kui ma ei suhtle oma lapsega!? Äkki teen lapsele halba, kui ei räägi temaga, kui ei tunne temaga ürgset sidet? Teen oma mõtetega talle liiga? Kõik see roosamannapilt, mille oma peas ideaalsest rasedusest loonud olin, läks lõhki. Minu raseduses ei olnud midagi sellist.
Teisel trimestril iiveldus vähenes. Väsimus oli endiselt suur, ja kuigi tuli ette ka häid päevi, kustutas iga halb hommik mälust kõik eelnenud positiivse.
Aga siis tulid ärevushood.

Iti, kes nutab

Ärkasin hommikuti ängi ja tohutu ärevusega, aru saamata, millest see täpselt on. Vahel võis see tulla näiteks mõttest, kuidas ma sünnitusega hakkama saan, kuidas raseduse lõpuni vastu pean või kuidas beebiga toime tulen. Ärevus aina näris ja muudmoodi ma sellest­ lahti ei saanud, kui hakkasin nutma.

Võisin ärevusse sattuda ka muul moel. Näiteks kord lugesin üht raamatut sünnitusest ja tundsin, kuidas ärevus tõusis. Mis siis saab, kui mul tekivad hullud rebendid? Kuidas ma aru saan, milline verejooks on normaalne ja milline enam mitte? Oli tööpäeva lõpp ja ma helistasin mehele, et lähen nüüd koju nutma. Tee peal juba lahistasin: appi, see on ju valus, kuidas ma istuda saan, kuidas imetan ... Võisin nutta ükskõik mille peale ja tundide kaupa.

Mind rahustas kõige paremini abikaasa kaisus olemine. Aga mingi hetk pidime me mõlemad ju tööle minema! Teadmine, et pean maha rahunema, ainult suurendas ärevust. Kartsin, et hakkan hulluks minema, minuga toimuv ei tundunud normaalne. Kas hormoonid võivad nii ekstreemselt mõjuda? Olen ma hulluks minemas? Pean haiglasse minema? Ma ei lasknud endal kurb olla ja libisesin aina sügavamasse meeleheitesse.

Kõik see oli väga kurnav nii mulle kui ka Henryle. Puhkepäevadel viis mees mu ärevushoogude ajal välja jalutama; teinekord jõudsin ise selleni, et kõik saab korda, et minuga on kõik okei. Vahel tegi olemise­ kergemaks naermine. Mehega omavahel on meil lausa nali: mina olen ju Iti, kes nutab tihti – tege­lane, kes lastesaates „Kadekops“ pidevalt vesistas. Õnneks on mehel hea huumorimeel, temaga koos oleme saanud minu hirmude üle sõbralikult naerda. Tolgi korral, kui rebendite-mõtte pärast nuttes koju tulin, ootas mees mind uksel videokaameraga. Et ikka jäädvustame koduse kroonika jaoks!

Nutuhood kestsid augusti keskpaigast septembri keskpaigani. Tagantjärele pole pikk aeg, aga tol hetkel tundus see maailma lõputuim!

Abi on olemas

Septembris palusin ämmaemandal end raseduskriisi nõustaja juurde saata. Käin tema juures siiani. Minuga ei tehta seal suurt teraapiat, saan lihtsalt rääkida kellegagi, kelle ees ei pea valehäbi tundma, oma hirme peitma. Ükski hirm ei ole tema jaoks ajuvaba, ta mõistab kõike, mis minuga toimub. Seda oli mul väga vaja! Võid ju rääkida abikaasale ja õele, aga kui kuulajal pole rasket rasedust olnud, siis ei kipu kõigest kõnelema. Ja sõbrannade ees oleks häbi – kuidas siis mina hakkama ei saa, kui teised kõik on rõõmsad rasedad! Ma polnud kohanud rasedat, kes ütleks, et nii raske on, et ta ei suuda enam. Miks siis mina nii nõrk olen?

Mõni aeg pärast raseduskriisi nõustaja juurde jõudmist nägin ühel korralisel arstivisiidil seinal kuulutust rasedate toetusgrupi kohta. Nii leidsin endale sünnitoetaja, kes on ka vabastava hingamise terapeut. Sellest saadik teadsin, et võin talle helistada, kui ärevad mõtted jälle pähe tikuvad. Ta ­aitas mul maha rahuneda. Käin oma sünnitoetaja juures ka vabastava hingamise individuaalsessioonidel, ka need on mind väga võimsalt aidanud.

Nüüd oskan ise ärevusega tegelda. Need harvad korrad, kui olen paha tundega ärganud, suunan oma mõtteid; otsustan, et ma ei lase halbadel mõtetel oma päeva rikkuda. Hingan sügavalt, kasutan positiivseid enesesisendusi. Kõik see lõõgastab ja aitab rahuneda.

Teisalt olen tänu hingamisele aru saanud, et kui keha nõuab aja mahavõtmist, siis teen seda. Võin ilma süümepiinadeta terve päeva voodis veeta. Algul oli see raske – tahtsin ju kodu korras hoida ja süüa teha, hea perenaine olla. Õnneks on Henry selleski väga toetav: ütles, et las siis olla koristamata või koristab ise. Olen kogenud, et kui ma luban endale lihtsalt lebada, siis tekib ühel hetkel kusagilt energia, nii et lähen hoopis mehele appi ja koos koristame.

Olen lahti lasknud ootusest, milline mu rasedus on. Mu põhiülesanne on ju kasvatada last oma kehas – ja sellega on mu keha ideaalselt hakkama saanud! Viienda kuu lõpust alates on enesetunne hea. Räägin oma lapsega, tunnen, kuidas meie kontakt järjest kasvab, aina suureneb rahu raseduse ja sünnitusega.
Praegu võin küll öelda: olen õnnelik rase ja ootan rõõmuga beebi sündi.

Nutuhoogude taha

Miks nutuhood tekkisid? Rasedus sundis mind endale ausalt otsa vaatama, tõi välja hirmud, mis on minus lapsepõlvest saati. Ka emaks saamise hirm tuli üles, kuigi arvasin, et olen sellest vaba.
Põhjus on selles, et olen oma olemuselt idealist ja perfektsionist. Võrdlen ennast teistega ja see hävitab mind. Koolis olin hea õpilane – viied-neljad, käitumine eeskujulik. Püüdsin olla hästi tubli; halva hinde pärast olin kurb ja tahtsin seda parandada.

Olin üheksa-aastane, kui sain esimest korda tädiks. Nägin varakult, kuidas mu õed oma lastega käitusid – nad tegid seda nii loomulikult. Neile meeldis lastega tegelda, küpsetada ja kodus askeldada. Mina hoidsin pigem eemale. Jah, hoidsin küll lapsi, aga ainult siis, kui paluti. Tundsin, nagu jääksin võrdluses õdedega tugevasti alla, see aga süvendas veelgi mu ebakindlust. Ma ei olnud lastega semu, pigem kasvataja ja distsiplineerija, ja ajaga tekkis minus hirm, et mida teha siis, kui nad mind ei kuula?

Naljakas, et kui olen sõpradele väljendanud seda hirmu, et minust ei saa head ema, siis ütlevad nad: oot, see pole võimalik! Kuidas kõigist maailma inimestest just sina arvad, et sinust ei saa head ema?! Õde ütles, et ta pole kunagi kahelnud minu oskuses lastega hakkama saada. Sõbranna ütles, et ta on alati tähele pannud minu huvi laste vastu ja vilumust nendega suheldes. Väljast paistab, et probleemi pole, aga eks kõige suurem kriitik endale oled ju ikka ise.

Võtta vabalt

Tänasest on ainult kuu veel tööl käia. See mõte teeb mind õnnelikuks! Hakkame mehega perekooli loengutel käima, saan keskenduda lapse ootamisele. Iga päev teeb rõõmu see, et poja liigutab, tervitab mind hommikuti.
Mul on veel aega tegelda sellega, et poleks suuri­ konkreetseid ootusi sünnituse suhtes, et see peab olema kiire või see on valutu. Muidugi eelistan, et sünnitus oleks võimalikult loomulik ja aktiivne, ideaalis ekstaatiline, kuid pole jäigalt ka epiduraali ega keisri vastu, kui need on põhjendatud. Püüan oma ootustel, hirmudel ja muredel minna lasta.
Õnneks olen nüüd õppinud, kuidas seda teha.“

KERSTINI 4 ÕPPETUNDI

  1. Ära maali endale rasedu­sest ideaalpilti; lapse­ootus võib tekitada võimsaid tundeid, ka negatiivseid. Sul pole kohustust olla pidevalt seitsmendas taevas.
  2. Armasta iseennast. Kui keha nõuab, võta aeg maha: kui saad, siis puhka koristamise asemel; kui enesetunne on halb, võta töö juurest puhkust. Lase endal olla, nagu sa oled.
  3. Otsi abi ja küsi tuge. Sa ei pea üksi hakkama saama. Kui peres pole kedagi, kellega jagada tundeid, leia spetsialist, kellega saab kõigest rääkida – sünnitoetaja, rasedate grupi juhendaja või raseduskriisi nõustaja.
  4. Ära muretse asjade pärast, mida sa muuta ei saa. Ära muretse ette.