Meie voodielu kiskus kiiva juba raseduse lõpupoole, nii et sünnitusjägne paranemine või mitte, tegelikult ei seksinud me mehega juba kaks kuud enne poja sündi. Raseduse lõpus oli komplikatsioone, mille tõttu pidin palju puhkama, vererõhku kontrolli all hoidma ja vaid mõõdukalt liikuma, seega mingist vooditrennist ei saanud juttugi olla. Arst seda otseselt ei keelanud, aga endal oli hirm, et kui midagi juhtuma peaks, oleks see minu tekitatud. Sünnitus läks iseenesest hästi, pääsesin paari õmblusega ja taastusin kiirelt, aga esiteks oli ikkagi natuke hirm ja imelik, teiseks juba eelnev paarikuune paus tekitas sellise kohmetu olemise. Selleks ajaks kui sünnitusjärgses kontrollis käisin, olid ka voolused lõppenud ja arst lubas julgelt taas suguelu alustada, aga reaalselt alustasime uuesti siis kui laps oli umbes 10-nädalane. Mul vedas mehega, kes peale ei käinud ja mõistis, pealegi oli ka tema uuest olukorrast hämmingus ja unetust beebist kurnatud. Esimene kord läks aga kergemalt kui olin kartnud. Natuke oli võõras ja võib-olla "kuivem" kui nii võib öelda, aga saime üsna ruttu ilusti kõik endiseks.

Liina, 26, ühe lapse ema

Mu viimane vahekord abikaasaga oli kaks päeva enne ootamatult enneaegset sünnitus ja sünnitus ise oli pikk ja valulik, lahklihalõige ja muud naljad. Nädal aega ei saanud korralikult istuda ega astuda, siis need õmblused, sünnitusjärgne voolus... Mul läks aega enne kui üldse ise julgesin peegli kätte võtta ja end sealt alt vaadata. Beebiga nii raske (alguses, hehe) polnudki, et väsimust vabanduseks tuua, aga just füüsiline taastumine ja enesekindluse tagasi saamine võtsid aega ja proovisime esimest korda kui laps oli kolmekuune. Selline tunne oli, et midagi on kogemata kitsamaks või üldse kokku õmmeldud ja jätsime paar korda pooleli, läksin ise ka nii pingesse. "Korralikult" õnnestus alles neljandal-viiendal katsel, aga tunne pole ka pärast poolt aastat päris sama. Mõned kohad on justkui tundlikumad, samuti on ise katsudes tuntavad õmbluste kohad. Pole enam endine, aga mis teha. Terve ja tugev laps oli seda siiski väärt ja küll ma oma uue olemisega harjun.

Marta, 38, kahe lapse ema

Taastusin esimesest sünnitusest kiiresti ja ka isu tuli juba kahe nädala möödudes, aga ootasin kohustusliku kontrolli ära ja saime taas asja juurde asuda. Ei olnud valus ega imelik, igaks juhuks ainult võtsime algul pisut rahulikumalt. Kui tütar oli kaheksakuune, jäin ootama teist tütart. Siis langes raseduse ajal ootamatult seksiisu, nädalaid ei tahtnud ma justkui üldse sellele mõelda, ehkki esimese lapsega sellist probleemi polnud. Teisel trimestril läks see üle ja jätkasime samas vaimus üsna lõpuni välja. Teine laps tuli ootamatult paraku keisriga. Ei mingit traumat seega "alumisele korrusele", veritsus kestis 3-4 nädalat. Et esimesed kuud old aga üpris keerulised, läkski umbes kaks-kolm kuud enne meie esimest vahekorda pärast lapse ilmaletulekut. Kõik oli hästi, ainus, mis minu jaoks kunagist ilu nüüd rikub on lotendama jäänud kõht, aga mees vannub, et ta ei vaata seda seksi ajal sellise pilguga nagu mina. Haha!

Kallis lugeja, kui ka sina oled sünnitanud, kuidas olid lood sinuga? Kui palju läks aega, enne kui tundsid end voodis endisena? Kui sa aga pole veel sünnitanud, millised on sinu suurimad hirmud seoses sünnitusjärgse vahekorraga?