Mu naine oli 100% rase

Matemaatiku juttu igapäevakeelde tõlkides saame teada, et tema lapseootel kaasa meeleolud võisid kõikuda äärmustesse. Tüli võis tekkida sellest, et mees kandis liiga sinist särki, või sellest, et vihmased päevad olid eriti lootusetühjad ning naist ajas sompus ilm lihtsalt nutma.
Mis muudab naise suhtumist ja käitumist lapseootele jäädes nii võimsalt, et rasedust ja tita esimest eluaastat peetakse kriisiajaks, mis võib proovile panna ka kõige harmoonilisema suhte?

Vale lusika sündroom

Enne kui põhjusi otsima hakkame, uurime naiste käest, millisena nad end raseduse ajast mäletavad.
"Minul oleks olnud nagu kott pähe tõmmatud," kirjeldab Laura Sünter (33), kes kolm nädalat tagasi sünnitas oma teise lapse, tillukese Elvine. Pere esimese põnni Uku (2) kandmise ajast naine nii suuri muutusi ei mäleta. "Lõpetasin toona ülikooli ja lihtsalt pidin punnitama, ju mul polnud aega rasedusele nõnda suurt tähelepanu pöörata," arvab ta.

Oma teist rasedust kirjeldab Laura nii: "Nagu sünnituseelse depressiooni laadne seisund, kuigi ma ei tahaks kasutada sõna depressioon. Samas olid tunnused olemas: lühimälu- ja meeleoluhäired. Ja mitte ainult lühimäluga polnud probleeme - ma ei tundnud tänaval tuttavaid ära! Paaril korral läks mitu päeva mööda, enne kui mul meelde tuli, kellega ma juttu ajasin."
Laura mäletab labiilsust, meeleolud kõikusid ühest äärmusest teise. "Ma ei saanud aru, mis mu peas toimub, kartsin, et hakkan lolliks minema ja et see on pöördumatu. Masendusse ajas tunne, et ma ei saa ühe lapsegagi hakkama, kuidas siis veel kahega!"

Ka Laura abikaasa Andi Sünter (31) mäletab, et tema armas naine oli oma meeleoludega rohkem kimpus kui tavaliselt. "Ka ütlemisi kippus sagedamini ette tulema kui muidu," tunnistab mees. "Ja üks asi, mida ma ise ei osanud tähele panna ja mida ta kogu aeg meelde tuletas, oli see, et ma pärast tööd kohe duši all käiksin. Sain pahandada, et liiga vähe oma välimuse eest hoolitsen. Riided, soeng, pesemine - kõik muutus talle järsku nii tähtsaks."

Sünnitoetaja Mari Hanson (39), kes veab Tartus rasedate tugirühmi, kuuleb naiste tahtmiste ja ägedate reaktsioonide kirjeldusi üsna tihti. Need on lood stiilis, kuidas mees oli pannud kodus pannkoogitaina sisse vale lusika ja kuidas naine sellest keema läks ja kõik kodused võtta said. Sest lihtsalt oli vale lusikas, hoopis teise lusikaga segatakse ju pannkoogitainast!

"Minul endal on olnud iga lapse ootus erinev," jagab Mari, viie lapse ema. "Näiteks viienda lapse ootamise ajal tekkis mul enneolematu komme öösiti ärgata - igal ööl kella ühe-kahe paiku läks uni ära. Istusin siis köögis, jõin teed ja olin niiviisi kella kolmeni vaikuses. Mõni aeg pärast lapse sündi see kordus: tita ärkas igal ööl kell üks, midagi ei tahtnud, oli rahulik. Siis me istusime köögis ja vaatasime teineteisele lihtsalt otsa. Kolm kuud järjest. Need polnud rasked tunnid, vaid neist said mulle olulised päevaloomishetked."
Mis naisi siis nõnda muudab?

Hormoonid möllavad

Kõige selgemaks seletuseks muutustele naise käitumises on muidugi hormoonid. Laseme rääkida asjatundjal, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearstil Kadri Matil.
"Hormoone, mis muutustes osalevad, on kehas tohutult palju," selgitab tohter ja loetleb: "Kohe raseduse alguses hakkab möllama kollakehahormoon ehk progesteroon. Suureks jääb ka östrogeenide hulk. Nii et tegelikult sarnaneb raseduse algus premenstruaalse sündroomiga - naisel tekib raskustunne ja kerge valu alakõhus, kõht võib olla puhitunud, tõuseb väike palavik, tekib külmakartus. Kehas on ebamäärane tunne, ei pruugi olla väga mugav ega hea tuju. Ka siis mitte, kui rasedus on ääretult oodatud."

See pole kõik. Dr Matt selgitab, et kui viljastumisest on möödas 6-7 päeva, hakkab tekkima trofoblast (areneva loote nn looteväline osa), mis toodab ohtralt hormoone. Nüüd hakkab organismi tugevasti mõjutama sealt pärit koriaalne gonadotropiin ehk rasedushormoon HCG. Seesama, mis näitab naise uriinis rasedust. HCG on eriti võimas, tuues kaasa oksendamise, käte värisemise, liigse erutuvuse ja närvilisuse.

Veel üht olulist hormooni nimetab tohter: prolaktiini. Jah, sedasama, mis valmistab rinnanäärmed ette lapse toitmiseks ja kutsub kehas esile füüsilisi muutusi - teeb naise ümaramaks, ilusamaks ja rinnakamaks. Kuid sellega ta toime ei piirdu. "Prolaktiini on nimetatud stressihormooniks, selle hulk kasvab ka mitterasedal stressi ajal," kirjeldab naistearst. "Nii et võib tõesti öelda: rasedus on piiripealne stressiperiood ja sel ajal on naise stressitaluvus väiksem."

Kuid stopp - siin on loetletud biokeemilised põhjused, miks rasedust on õige nimetada õrnaks, tundlikuks ajaks. Ükski hormoon iseenesest ei tähenda aga, et nüüd ongi ainumõeldav olemise viis stressata.

Mitu tegurit koos

"Hormoonidega ei tohi spekuleerida!" rõhutab dr Matt kirglikult. "Hormoonid iseenesest ei ole milleski süüdi. Käsitlus, et kui inimestel on probleeme, on selles süüdi hormonaalsed muutused, on spekulatsioon. Või nagu praegu peavad kliimaksis naised igalt poolt kuulma, kuidas teisenenud hormoonihulga tõttu peab nende elu raske olema... See ei pruugi absoluutselt nii olla! 90% raseduse ajal toimuvatest protsessidest hoiab organismi tasakaalus ja pigem pakub võimalust nautida algavat emadust. Kui naised ei oska või ei saa seda nautida, siis see on laiem probleem."

Ka Laura seob oma lapseooteaja muutused vaid osaliselt hormoonidega. "Ma usun, et hormoonid on tähtsad, aga tulemus sõltub ilmselt mitme teguri koosmõjust," mõtiskleb ta. "See on nagu pärilike haigustega, et geen ei määra 100%, vaid ilmneb siis, kui elukesk­konna tingimused sel ilmneda lasevad. Minu puhul olid kaasnevad nõrgad kohad kindlasti esimese lapsega kodus olek, tema jonn ja minu kehv rutiinitaluvus. Mul olid illusioonid, et ma saan lapsega hakkama paremini, kui tegelikult välja kukkus. Kui juhtusin temaga närviline olema, tekitas see aina rohkem kurvastust, et ma ei ole ikka hea, alati kannatlik ja leebe ema."

Siiski ei tohi mingil juhul meeleolumuutustesse kergekäeliselt suhtuda. Kui lapseootajal tekivad masendushood ja ärrituvus, näitab see, et naine ei ole millegagi rahul. Rusutusena võib endast märku anda mõni varasem tõsine trauma. Tõenäoliselt kriibib hing naistel, kes ei suuda leida kompromissi algava emaduse ja karjääri vahel. Ehk on naine ka varem olnud kergesti ärrituv ja uus olukord võimendab seda. Võib-olla ei soovi partner last ja suhted on pingelised. Kindlasti on keeruline neil naistel, kelle rasedus ei ole väga soovitud, kel pole kaaslast ega toetajaid.

Olgu põhjus milline tahes, tugevate meeleolumuutuste puhul tasub olla tähelepanelik. Dr Matt rõhutab, et depressiooni kahtluse korral peab sellest rääkima kõige lähemale meedikule, keda naine usaldab. Tegu ei pruugi olla sünnituseelse või -järgse depressiooniga, naine võib vajada lihtsalt tuge. Tugev hirm sünnituse ees, liig võimsad meeleolumuutused, kartus toimetuleku või üksijäämise pärast ei ole asjad, millega naine peab üksi toime tulema. Kriisist väljumiseks vajab ta tuge.

Et palli mitte veerema lükata

Kui uurin Lauralt, mida saaksid lähedased teha, et rasedal iseennast kergem kanda oleks, pakub ta, et küsitagu küsimusi. "Neist küsimistest tundsin mina puudust, endal oli nõme kogu aeg haliseda või kurta," jagab ta. "Mõtlesin, et kui mees küsiks, siis ma räägiks, aga mine nüüd jälle oma lolli rasedajutuga... Tahtsin, et keegi minu vastu ekstra huvi tunneks!" Laura saab aru küll, et igal inimesel on oma pinged ja mured ning kes jõuab teisele kogu aeg tähelepanu pöörata, aga mees võiks teadlik olla, mida naine sel õrnal ajal ootab.

Arusaamine võiks muidugi olla vastastikune, lisab Andi. "Mõjub toetavalt, kui naine mõistab, et mees tahab rääkida küll, ent on töölt tulles lihtsalt väga läbi." Andi mäletab, et kõige parem oli Lauraga rääkida juhul, kui nad jalutamas või matkamas käisid. Siis oli hea rahulik. "Ent igapäevaselt see rääkimine hästi välja ei tulnud. Hommikul tööle ja õhtul koju, oled väsinud ega jaksa enam suudki lahti teha."

Uurin ettevaatlikult, kas mehel on üldse võimalik naist tema muutunud seisundis mõista. Andi jagab kogemust: "Kardan, et see oli siiski selline teoreetiline mõistmine, praktiliselt ma sinnamaani ei jõudnud. Katsusin olla lihtsalt salliv ja leebe. Mulle tundubki, et leebus ja andeksandmine viivad edasi. Emotsioonidega tahaks kohe vastu panna, aga see pall, mis siis veerema lükatakse, on targem kohe peatada."

Võib minna ka nii, et mees ei pea vastu ning pall hakkab aina suureneva hooga veerema mõistmatuse suunas. "No oleks ma tollal teadnud, et naise keemiavabrik töötab valel süsteemil, olnuks ehk lihtsam - ma ei tea, kas mõista, aga vähemalt taluda," kommenteerib matemaatik Olav hormoonidest kuuldes. "Või ma ei tea ka... Igatahes tegin ma toona lollisti, muudkui ootasin ja ootasin ja lõpuks läks nii, et... No võtsin paar korda vasakult. Olin noor ja kärsitu ja tundus, et naine on ainult lapsega, mina teen kõike valesti... Ega ma nende kõrvalehüpete üle uhke ole, vastupidi - kui see kodus välja tuli, oli väga näru olla. Olen naisele siiani tänulik, et ta mind välja ei visanud ja andeks andis."

Proovilepaneku aeg

Deborah Sicheli ja Jeanne Driscolli raamatus "Naiste tujud" märgitakse, et alates hetkest, mil naine avastab raseduse, on tema elu igaveseks muutunud. Sama raamatu järgi tekib 10% naistest mingil lapseooteperioodil depressioon. Ilmselt on mõistlik sõnapaar "rõõmus rasedus" asendada sõnadega "tundlik rasedus". Kogu naise tähelepanu ja sisemus pöördub nüüd ju algava emaduse poole ning suhtumine ümbritsevasse - inimestesse, töösse, igapäevaasjadesse, muredesse ja kindlasti ka partnerisse - võib täielikult muutuda. Muidugi on sel muutuste ajal paaril võimalusi lahku kasvada.

Dr Matt seletab: "Pärast sünnitust on naisel üks mõte - hoolitseda lapse eest. Kui tavaliselt suudavad naised teha korraga mitut asja ja mehed üht, siis sünnituse järel suudab ka naine hästi teha vaid üht. Mehed ei pruugi seda välja kannatada."

Targasti teevad paarid, kes ootavad last koos. Mehel on kergem naise muutumist mõista, kui ta teab, mis kaasaga toimub, ja proovib elada ise samas rütmis.
Sünnitoetaja Mari usub, et kõik algab iseendast. "Naine võiks jätta hirmu, nagu ta peaks kõike ise tegema, ja küsida toetust. Andke endale armu. Unustage kõik tähtsad asjad, mis peab ära tegema, ning tegelge veel tähtsamatega - iseenda ja lapsega."

Olav, kelle lapsed on nüüd juba teismeeas, ütleb tagasi vaadates, et naise rasedus ja tita esimene eluaasta olid nende peres keeruline aeg. "Tundub, et sellest peale, kui lapsed läksid kooli, meie suhe enam nii nugade peal ei olnud. Aega tekkis justkui juurde."

Andi, kel lapsed veel väikesed, on tulevikku vaadates ettevaatlik. "Ma kardan, et suhet pannakse proovile kogu aeg," arutab ta. "Kahe lapsega on keerulisem kui ühega ja seega on suhetel taas võimalus teravamaks minna. Raseduse ajal on võimalusi... eks neid tuleb veel siit ja sealt. Ma ei oleks nii optimistlik, et kui laps saab näiteks aastaseks, siis enam suhet proovile ei panda."

Kohtumine ürgsega

Tõepoolest, elu ju ongi muutumises ning pole mehelgi arukas loota, et ühel päeval on tema naine jälle nagu enne. "Igal sünnitusel läheb naine läbi sünni ja surma värava," viitab Mari last ilmale toova naise uuestisünnile. Ka Olav rõhutab oma laste sünni müstilist kogemust ja Andi lisab aukartuse uue elu alguse ees.

Olgu siinkohal toodud üks poolsakraalne lugu mõtisklemiseks. Et mõelda, mis kasu saavad mehed päriselt naise kõrval olekust sel õrnal ajal. Siin see on.

Kui Jumal oli teinud mehe, palus too endale kaaslast. Tema esimene kaaslane tehti tulest ja mullast ning tema nimeks sai Lilit. Mees armastas teda, kuid Lilit, kes oli väga kirglik, tegi tema elu mõnikord põrguks ning mees palus ta ära saata. Siis tegi Jumal mehe küljeluust uue naise ja pani talle nimeks Eeva. Kuid töö kukkus tal käest ja hetkel, kui see maad puutus, puges Lilit loodud naise sisse. Eeva sobis mehele - oli mõistlik, toetav ja allaheitlik. Ent kui Eeva jäi last ootama ja hakkas sünnitama, jäi tal jõust väheks. Siis tuli Lilit naisest välja ning aitas lapsel sündida. Kui naisega oli kõik korras, läks Lilit jälle tema sisse tagasi.

See on see, mis kasu saavad mehed rasedusega sammu pidamisest ja sünnitusel kaasasolekust - nad kohtuvad seal oma naise ürgse poolega. Sellega, keda nad kõige rohkem armastavad.

KUI VAJAD TUGE

Kui tunned, et ei tule lapseootusega kaasnenud muutustega toime, vajad nõu ja toetust seoses raseduse, selle katkemise, peresuhete või meeleolumuutustega, otsi infot ja nõustamisvõimalusi:

• sünnituseks ettevalmistavatest rühmadest (info leiad veebiküljelt perekool.ee lingi alt "Perekoolid Eestis");
• internetilehelt www.rasedus.ee raseduskriisi nõustajatelt;
• oma naistearstilt.

RASEDUS JA SEKS

Lapseootuse ajal muutub ka paari seksuaalelu, kuid milliseks, seda ennustada ei saa. Kuigi raseda organismis kasvab suguiha suurendava testosterooni hulk, ei mäleta sugugi kõik naised rasedust kui väga iharat aega oma elus. Ühelt poolt:

• on naine vaba hirmust rasestuda,
• paarisuhe võib ühise ootuse ajal elada läbi oma kaunimaid etappe ja
• seksist saadav nauding võib olla eriti hea,

kuid teisalt:

• võib naist kammitseda hirm teha lootele liiga,
• mõtted võivad olla hõivatud algava emadusega ja
• naise emotsionaalne või füüsiline enesetunne võib olla väga halb.