Nad ei osanud öelda, mis temaga on ja arst teatas, et kutsub välja kopteri


Nad ei osanud öelda, mis temaga on ja arst teatas, et kutsub välja kopteri
Foto: Unsplash

Raskete lugude jagamine võib aidata nii ennast kui teisi - mõistmine, et esmapilgul nii ületamatud raskused on nii paljude inimeste elu osaks, toob leevendust ja annab jõudu.
Raili lapse ilmaletuleku lugu mängis suurt rolli selles, kes on Raili praegu.

Meie väike Juss sündis Kuressaares pärast kohutavaid 22 tundi kestnud valusid. See tõesti oli kõige hullem valu, mida olen kunagi kogenud. Kui täisavatus oli juba pea 2 tundi olnud ning poja polnud ikka veel siia ilma saabunud, siis "ähvardas" ämmaemand, et keskööl kutsub arsti kohale. Laps sündis kl 23.59. Mees ütles hiljem, et tal oli nabanöör kaks korda ümber kaela.

Hinded sai ta väga head ning laps pandi mu rinnale. Kõik tundus hästi, ainult, et mu mees juhtis pidevalt tähelepanu lapse hingamisele. Et kas see ikka on normaalne, et ta nii hingab. Ma kiitsin takka, et on küll. Ämmaemand võttis ta enda juurde ning vaatas ning seejärel viidi ta lastetuppa. Peatselt saime teada, et arst kutsuti ka välja. Varsti ilmus infokilluke, et tegu võib olla infektsiooni või veel kolme variandiga.

Kui 2 tundi pärast sünnitust võisin lõpuks sünnitustoast lapse juurde minna, siis hoiti tal hingamisaparaati näo ees. Nad ei osanud öelda mis temaga on, aga kuidagi ei tulnud ise hingamisega toime, vajas tuge. Beebi haaras kohe mu väikse näpu ümbert kinni ja nii me seal olime, laususin talle, et ta saab hakkama ja on tugev. Arst teatas, et ta kutsub välja kopteri. Meid saadeti ruumist välja ning paluti puhata. Nad lubasid meid üles ajada kui kopter kohal on. Kella nelja paiku kopter jõudsiki. Saime oma pisikesele vaid öelda, et ta tuleb sellest olukorrast välja ja saab hakkama ning et me sõidame talle kiiresti Tallinna järgi.

Seotud lood:

Saime Tallinnasse helistades teada, et beebi oli sündinud väikese hapnikupuudusega (seda ei tea keegi öelda, miks ja millal see tekkis, see võis ka tekkida juba kõhus olles). Tema olukord oli stabiilne ning ta oli pandud 72ks tunniks jahutusravisse. See tähendab, et ta oli narkoosis ning ta kehatemperatuuri hoiti kusagil 34 kraadi juures, et ta aju ei saaks enam rohkem kahjustada.

Kohe hommikul läksime koju, pakkisime asjad, käisime kiiresti maavalitsuses lapsele nime panemas. Juhuks kui peaks kõige hullem juhtuma... et tal oleks ikka nimi. Seal tulid meil esimest korda pisarad silma, kui ametnik rääkis kui olulised on lapsele vanemad ja kui suur õnn ja rõõm üks laps on.

Loe veel

Sõitsime Tallinna ja päeva teises pooles saime teda esimest korda näha. Intensiivravis saime oma last esimesed kolm päeva vaid vaatamas käia. Läbi kuvöösiseinte oma juhtmetes pisikest vaadata. Kuuldes vaid, et olukord on stabiilne ning me ei tea kui suur ta ajukahjustus võib olla, kui see üldse on...

Ootasime hetke, mil ta sealt välja võetakse. Ta hakkas kohe ise hingama. Sain lapse esimest korda sülle võtta. Saime edasi teisele korrusele, kus emad olid ühes palatis ja lapsed teises. Seal sain temaga juba ise toimetama hakata. Sondi kaudu sööta, mähkmeid vahetada ja kaaluda, kraadida, piima pumbata. Päev läbi tegevuses, lapse söögikorrad on haiglas üheaegselt, iga kolme tunni tagant. Üks söögikord võttis alguses mul aega 1,5 tundi, kuna pidin ju ka piima talle välja pumpama. Õnneks tehti öösel üks söögikord meie eest, et saaksime kasvõi korraks pikemalt magada.

Ma ei mäletagi enam kaua me seal osakonnas olime. Sealt edasi saime aga juba koos ühte palatisse. Nüüd oli peamine ülesanne laps rinnast sööma saada, seda ta aga ei viitsinud üldse teha. Teadis ju, et kõht saab ka pingutamata täis. Tulemuseks oli see, et ta ei hakanudki rinnast sööma vaid ainult lutipudelist. Mis tähendas järgmised 3 kuud minu jaoks iga 3h järel piima pumpamist. Siis sai piim lihtsalt otsa.
Kokku olime haiglas kolm nädalat. Aknast ikka vaatasime kuidas jälle mõni beebi kopteriga saabus. Nendest haigla lugudest oleks saanud raamatu kirjutada, aga eks ajapikku läheb asi meelest.

Mõtlen, kuidas ma tookord suutsin nii rahulik olla. Ma ei olnud kordagi paanikas ega nutnud eriti. Ma olin terve selle aja palveolekus. Lihtsalt lootsin ja palusin, et kõik läheks hästi. Meil läkski. Ta väljus sellest kõigest ilusti ning ilma ajukahjustuseta. Järgmised aasta aega käisime regulaarselt Tallinnas kontrollis, jälgiti tema arengut, uuriti veel südant, kopse, kõike mida tarvis. Kuna esimese eluaasta jooksul oli tal 4 bronhiiti, millest kolmega olime haiglas, siis selguski allergoloog-pulmonoloogi juures, et tal on laste astma. Õnneks pole nüüd poole aasta jooksul enam viirused bronhiidiks üle läinud ning tundub, et ta kasvas sellest välja.

Me oleme ülitänulikud ja õnnelikud, et meie lugu nii läks. Meil on väga lahe poeg, kes toob meile iga päev naeratuse näole ning see kõik paneb siiani ütlema, et vaata mis imelugu meiega on juhtunud.
Kes teab, mis oleks võinud juhtuda, kui poleks olnud õigeid otsuseid, vajalikku aparatuuri... Me ei pea enam sellele mõtlema, küll aga tean ma nüüd kui oluline on, et meie sünnitusmajade tase oleks võimalikult kõrge. Et tingimused oleksid ühtviisi väga head, et tehnika oleks päevakohane. Me ise saame sellesse panustada ning kaasa aidata. Enne sünnitamist ei olnud ma väga kuulnud halbu lugusid, ei osanud oodata, et võib nii minna, et ma ei saa kohe beebiga koju. Seepärast leian, et me peaksime ka nendest lugudest rääkima.

Tänaseks on sellest möödas 1,5 aastat, aga mõtlen sellele kõigele ikka üsna tihti. Eriti kui töö on mind taaskord nende lugude keskele toonud.

Raili Friedemann, kes enda beebi keerulise ilmaletulekuloo kirja pani, on praegu Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondi tegevjuht.

Armas ema, kui ka Sinul on oma lugu Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondile jagamiseks anda, siis tee seda. Kas nimega või anonüümselt, kuidas iganes Sa soovid. Jaga enda õnneliku lõpuga ja lootustandvat lugu! raili@aitaalustadaelu.ee

Nii saab üksteisele toeks olla. Nii saab olla valmis selleks, et alati ei lähe kõik nii nagu Sa oled ette kujutanud.

Imelist uut aastat, head emad ja tulevased emad! Palju ning turvalisi sünde sellesse!

Beebi kingitus